"Kui kaks aastat tagasi enne jaanipäeva lõpetati Nõmme maja ümberehitus, ei raatsinud Vilja ja Taimo enam ühtegi suvehommikut linnakorteris vastu võtta. „Tulime siia – hoopis teine olemine! – ega tahtnud enam lahkuda, ehkki siin ei olnud veel midagi. Laenasime sõpradelt linad, leidsime kuurist madratsi ja kohvimasina üles ja nii me siin esimesed päevad elasime,“ meenutab Vilja.
„Suvel me praktiliselt toas ei ela. Oleme hommikust õhtuni väljas, aias. Sööme siin ja ka enamiku sööki teeme väljas,“ ütleb Euroopa Parlamendi liige Vilja Savisaar-Toomast (51) ja juhatab meid koduõue ringi vaatama. Vahetame verandal fotograaf Kristjaniga sussid, mille ooperilauljast peremees Taimo Toomast (50) on meile ennist, kui saabusime, majas ringipatseerimiseks jalga andnud, kingade vastu. Hommikupoolikul on mitu raksakat vihma maha sadanud, ja aed õhkab murulõhna. Kuid suviselt rohetavas aias on septembri esimestel päevadel ka märke koitvast sügisest – Vilja roosid on selleks aastaks juba pead langetanud. „Herned ja kurgid olen juba välja kiskunud kasvuhoonest,“ tähendab Vilja.
Oma aia kallal toimetab pererahvas kodus olles iga päev. „Aiatöö, see on mõnus meeleolu vaheldus,“ leiab perenaine. Nii et kaks suve tagasi, pärast ehitustööde tõttu pisikeses linnakorteris elatud aastat, oli Nõmmele naasta puhas rõõm. Maja ümbrus on nüüd omandamas pererahvale meelepärast ilmet, looduse rahulik rütm tempot takka sundimata. Ei enam pidevat autode müra, ei dušivee ladinat hommikuseks äratuseks – kui linnakorteri teises toas elanud Taimo poeg Tristan end kooli sättis ja vannituppa sai vaid nende toa kaudu.
Läks hästi, et teoks ei saanud Vilja mõne aastate tagune mõte koht maha müüa ja linna päriseks korter soetada – sest eriti talvehommikud Nõmmel olid peaaegu kontimurdvad. „Lund oli palju ning et autot kätte saada ja sellega välja pääseda siit, pidin hommikul vara pimedas rookima neid teesid kolm tundi järjest,“ kirjeldab Vilja. Et Taimo naudib maatöid niisamuti ja lööb nendele käed külge suurima heameelega, on ka majapidamise haldamisega seotud kohustused muutunud jagatud rõõmuks. Ja pole hullu ühti.
KÖÖKI REMONTIDES SÄHVATAS – TEEME MAJA ÜMBER!
Kui Vilja ja Taimo otsustasid Nõmme kodu ühiselt oma jäädavaks elupaigaks muuta, kavatsesid nad esialgu lihtsalt ära remontida köögi.
„See plaan maja ümber teha tuli meil päris naljakal moel. Hakkasime köögis remonti tegema – see köök oli vana maja hoopis teises küljes -, ja kui asi võttis ilmet, mõtlesime, et mis me ainult sellest köögist remondime, teeme kogu maja ringi,“ räägib Taimo. Vilja lisab: „Ja see köök saigi meil püsti olla kõigest kaks nädalat, enne kui suure remondiga alustasime ja selle taas maha pidime võtma.“
Perenaine kiidab kannatlikku ja ideedest tulvil projektijuhti – Taimot: „Majaehitusega sai Taimo rohkem vatti, sest mina olin tööl ja Eestis vaid nädalavahetustel.“ Kodu on veel seni tegelikult lõplikult sisse seadmata – kui Vilja Brüsselist lahkub, toob ta kaasa sealse korteri sisustuse, mille pidi ise soetama, ja sobitab Nõmme elamisse. Sest – milleks raisata!? Mõned tarvilikud asjad on jäänud poodidest veel välja peilimata ka ajanappusel – aga seda põnevam, jätkub veel fantaseerimist. „Ega me ei ole ka seda tüüpi inimesed, et kõik peab kohe korraga valmis ja täiesti korras olema. Kodu ongi pidevalt elamise ja tegutsemise koht. Teed täna natuke, homme natuke. Mis on vaja teha ja mida ei saa tegemata jätta, tehakse ära – ma ei saa tomateid hooldamata jätta, see tuleb ära teha. Aga oksaraod on aianurgas täna veel purustamata... Kogu aeg mingi töö seisab, aga küll jõuab,“ räägib Vilja. Ametikohustused tulevad mõlemal siiski ennekõike, ja nii Euroopa Liidu kui ka Eesti asjadega on tegemist väga palju.
Muru on igatahes kõikjalt niidetud. „Tundub, et see plats on väga suur, aga Taimo niidab selle ära 45 minutiga,“ märgib Vilja.
„Päris nii see ei ole,“ tahab Taimo täpsustada.
„No siis, kui sa kiiresti teed,“ leiab naine siiski.
HOMMIKUNE JUTUAJAMINE TOMATITEGA
„See aed, nii nagu ta praegu on, on olnud kaks aastat,“ märgib Vilja. „Kogu aeg oleme midagi juurde teinud. Võtsime siit vanad õunapuud maha ja rajasime uue viljapuuaia.“ Taimo korjab puult pihutäie lillasid ploome ja pakub kõigile. „See ploomipuu sai kaks aastat tagasi siia maha pandud. Eelmine aasta see ei kandnud üldse. Kui puu ostsime, lubati, et ploomid on suured, magusad ja kollased, aga võta näpust, on hoopis lillad,“ ütleb Taimo. Saladusliku puu kõrval on veel teine, samal ajal soetatud väiksem ploomipuu, mis veel vilju ei kanna. „See pidi olema see lilla ploom. Äkki tuleb see kollane, loodame,“ sõnab Vilja.
Taimo pilk rändab üle aia. „Seda on hästi kihvt jälgida, kuidas taimed kasvavad järjest suuremaks...“ Vilja avaldab: „Taimo on terve suvi käinud igal hommikul tomatitega juttu rääkimas...“ Peremees naerab, kinnitades: „Teed hommikul väikse jalutuskäigu ja vaatad, kuidas asjad on kasvanud.“
On siin nüüd põhjuseks armastus hell oma taimede vastu või looduslikud tegurid... „Tomatid on kasvanud täiesti pööraselt!“ tõdeb Vilja. „Just need, mis on siin õues pottides kasvanud, kasvuhoones on palju kehvemad. No vaata, milline tomat!“ Ta napsab taime küljest mitme kämbla mõõtu punase vilja. „Hispaaniast turult ostsime seemneid. Alguses ma kasvatasin siin aknalaua peal neid taimekesi. Lõpuks sai neid nii palju, aga taimi ei raatsinud ära ju ka visata, ja nüüd on kõik potid tomateid täis istutatud. Ja kasvavad!“
ADRU JA KANAKAKA
Pinnase viljakuse tagamiseks on perenaisel adru ja kanakaka. „Nende segu panen mulla sisse, kui taimi istutan, ja terve suvi ei ole mul vaja enam väetada,“ õpetab Vilja. Ainult nälkjad, kurivaimud, on oma õõnestustööd tänavu siiski korralikult teinud. „Üsna keeruline on neist vabaks saada, aga mis seal siis ikka.“ Vilja ei stressa: „Salatilehed sõid auguliseks, mina pesin ja puhastasin need ära ja sõime ikkagi ära.“
Perenaise au ja uhkus on suur tulbipeenar, mis praegu aga lage, sest välja võetud tulbisibulate asemele pole tal olnud mahti õitsvaid lilli istutada. On ju kohalike valimiste aasta ja mõlemad kandideerivad. Peenra peale kuluks vähemalt 500 taime ja sellel suvel nappis nii ulatuslikuks istutustööks aega. Järgmisel aastal samal ajal saab ka kena suvelillede peenart näha. „Sel sügisel paneme, nagu ikka, 800 tulbisibulat maha. Selline on plaan.“
Vilja ja Taimo on ka dekoratiivsete ja toitvate rippuvate ubade fännid, millest sumedatel suveõhtutel juba korda viis-kuus kindlasti on kokatud ühepajarooga tšilli ja tomatiga. Rippuvad oad on samuti Barcelona turult. Vilja tunnistab: „Mulle sattusid seal igasugused seemned silma alla, ja siis mina neid siin külvasin.“ Ta kergitab ripptaimede lehti ja uurib uut peale kasvanud saaki. „Siin on ube jälle päris palju, peaksime täna hakkama jälle nendest süüa tegema.“
„ÕHTUTI ISTUME ENNE MAGAMAMINEKUT IKKA ÕUES...“
Rippubade väädid, lehed ja viljad palistavad aiaplanku – selle äärde on pere ehitanud õdusa varjualuse istumise, mis toimib ka grill-väliköögina. Hea varjuline ja teiseks ei sega naabreid, kui pererahvas väljas küpsetab ja sööb. „Mõtlesime, elame suvel niikuinii kogu aeg väljas. Igal õhtul istumegi nüüd siin enne magamaminekut, kaminas tuli,“ ütleb Vilja. Hetke pärast lisab: „Kamin on Eesti tingimustes tegelikult praegu asendamatu – väljas õhtuti enam nii soe ei ole, et niisama istuda siin laua taga. Eriti hea on siin istuda, kui saunast tuleme – teeme vähemalt paar korda nädalas ikka sauna. Kuigi meil on ka toas ja saunas kamin. Ju me siis oleme sellised tuleinimesed.“
Vana maja juures oli Viljal samuti välikamin, ent see tuli kahjuks lammutada, sest jäi ette maja juurdeehitusele. Arhitekt teostas praeguse istumisnurga Vilja ja Taimo visiooni järgi. „Minu kinnisidee oli see kamin teha murtud kividest,“ toob Taimo näiteks.
Söögilaud rändab neil seal olenevalt välistest tingimustest paar meetrit edasi-tagasi – mida jahedamaks, seda ligemale kaminale. Hommikuti kinnitab pererahvas keha aga hoopis maja terrassil suure söögilaua taga. Nii oligi maja projekt juba eos funktsionaalsusele tuginedes läbi mõeldud, et näiteks köögist saaks toidu kerge vaevaga otse välja tuua. „See suvi on olnud imeline, ja hommikul on ikka väga mõnus olnud siin istuda,“ tõdeb Taimo. „Meil on väike trikk ka! Kui läheb jahedamaks, juba sügis tulemas, lülitame soojenduse sisse.“ Taimo juhib tähelepanu terrassi üle kõrguvatele infrapunakiirguritele. Vilja leiab, et need toimivad päris hästi. „Ei ole isegi vaja kampsuneid selga panna, võid täiesti mõnusalt pikalt väljas istuda.“
ETÜÜD KARDINATEGA
Tuppa kolitakse selles peres siis, kui väljas on juba nii jahe, et ei taha enam õues olla. Vilja ja Taimo loodavad, et veel oktoobris tuleb kuldseid ilmu, vananaiste suvi, nii et selle asjaga on veel aega.
Sellel kirkal hilissuvisel päeval, mil meie Viljal ja Taimol külas käime, ei ole neil elutoas ees kardinaid, ja päike pillutab valgust kaunilt üle elamise. Kardinatega on neil olnud seni lihtsalt pidevalt ebaõnne. „Kolme paari kardinaid on juba mitu korda ümber tehtud, ja need on viis korda käinud ette ja eest ära. Ja kui Taimo need nüüd kolm päeva tagasi kõik maha korjas, ma hingasin mitu korda sisse, sest mulle üldiselt ikka väga meeldivad kardinad,“ jutustab Vilja naeruga.
Taimo selgitab: „See ruum ei ole lihtne – tuba on kuidagi nii avatud, et need triibulised kardinad ei tee seda hubaseks. Oleks siis vaip ühevärviline, aga ka see on meil kirju – tegi kuidagi rahutuks toa.“
Mõningaid lagesid on nad lasknud ilmestada kipsornamentikaga, mis Eesti käsitöömeistrite loodud. Näiteks kabinetis, kus maast laeni riiulitel koos Taimo ja Vilja raamatud, püüab laes pilku Muhu motiiv, moonid, mille nad kunagi tahaksid ka lasta üle värvida.
Taimo 15aastane poeg Tristan on oma toa ülakorrusel sisse seadnud militaarsetes motiivides– tore, kui meie Eesti poiste seast sirgub vapralt sõjaväkke minejaid. Vilja 22aastane tütar Rosina, kes õpib Oxfordis magistriõppes närviteadusi, elab Nõmme kodumajas veel kastide otsas, kui Eestis käib. Tema toast õhkub nostalgiat. Alles on veel sinine mööbel, mille Vilja ostis talle siis, kui tüdruk esimesse klassi läks.
VÄIKE NIPP! KUIDAS VÄLTIDA, ET NAINE HOMMIKUL ÜLES EI AJA
Peremehe ja perenaise toa planeerimises on Taimo aga rakendanud lennukalt disaineritaipu. Tema näol on kaotsi läinud võimekas sisearhitekt. Magamistoa taha on ehitatud nii vannituba kui ka garderoob. Sedasi kavalat moodi, et vannitoa ukse enda järel sulgedes võid panna ka ühtlasi riidesse ja välja lipsata, magamistuppa uuesti sisenemata. Vilja tögab Taimot lõbusalt: „Vaata, mis ta kõik välja mõtles, et teda ei segaks hommikul, kui rahvasaadik peab kell neli hommikul lennuki peale minema, aga ooperilaulja tahab häält puhata ja magada.“
Taimo rahustab, et ta mõtles majaehituse käigus üldse välja igasugu omamoodi nükkeid. Nende magamistoa kardinad sõidavad akna ette ka elektroonilise puldi klõpsatusest. Selline automaatselt toimiv süsteem pole mitte lõbu pärast, vaid kaitseb Taimo arvates tõhusalt ka kardinaid, mida edasi-tagasi sikutamine ikka välja vanutab. Kardinad liiguvad automaatselt üle akna ka siis, kui neid käsikaudu äärest kergelt tõmmata.
Tubane elu käib Viljal ja Taimol üldjuhul aga köögis suure söögilaua taga, nii nagu Eesti peredes peaasjalikult ikka.
"Kogenud majaehitajad on öelnud, et alles kolmanda maja ehitamisega saad sellise maja, mis sulle sobib," ütleb Vilja. "Aga ma arvan, et iga maja teevad koduseks ikka inimesed, kes seal elavad, ja nende omavahelised suhted. Ilma sõbraliku õhkkonna ja armastuseta võid ehitada kas või kümme maja ja ikka on sul seal halb olla."
Ning abikaasad on selles suhtes ühel meelel.
