«Lähedase kaotusest ei saa kunagi päris lõplikult üle, aeg parandab teatud haavad ja me lihtsalt õpime tekkinud olukorraga elama,» sõnab Mariann Pihlap, kes kaotas 13 aastat tagasi ootamatult oma isa, armastatud laulja Tarmo Pihlapi.
Kui Tarmo Pihlap oleks veel meie seas, siis tähistanuks ta 21. aprillil oma 60. sünnipäeva. Kuri saatus võttis küll väärt mehe, kuid inimeste südametes elab ta edasi. Tarmo tütarde Carolini (33) ja Marianni (30) kaasabil toimub sel neljapäeval Käsmus laulja mälestuseks suurejooneline kontsert.
«Meie eesmärk on, et kui midagi sellist üldse teha, siis väärikalt, nii et ka isa uhkust tunneks,» räägib Mariann. «Me ei taha kontserdiga sentigi teenida. Oluline, et kõik oleks hästi korraldatud, aus ja ilus.»
Kas su isa sidus midagi Käsmuga?
Ei, kuid ta armastas väga merd ja loodust.
Kas on midagi, mis sul isale ütlemata jäi?
Kummaline on, et mingid küsimused said pärast tema lahkumist kuidagi automaatselt vastused. Enne isa surma tekkis meil temaga eriliselt mõnus klapp. Meil oli terve elu mõnus isa-tütre suhe, kuid siis olin ma suureks saamas, olin 18, ning tekkisid teised teemad ja teised jutud.
Tajud sa vahel praegugi tema juuresolekut?
Ma olen kahe jalaga maa peal, kuid usun, et lisaks silmaga nähtavale maailmale on ka midagi muud. Imelik, et just viimasel ajal mõtlen sellele järjest enam. See on ilmselgelt seotud minu enda arengu, kasvu, elu ja vanusega.
{poolik}
Kas sinu meelest hinnati su isa tema elu ajal piisavalt?
Ikka hinnati, aga eks see nii kipub olema, et sageli märgatakse inimeste tegelikku väärtust alles pärast tema lahkumist, või õigem oleks öelda, et pannakse tähele ja räägitakse. Nii on igal pool maailmas. Tegelikult peaksime me oskama hinnata kõike seda, mis meil on nüüd ja praegu.
Kui tihedalt oled sina muusikaga seotud?
Lapsepõlves jah käsin mõned aastad muusikakoolis ja laulsin laulukooris, kuid muusikut minust ei saanud.
Aga samas on muusika saatnud mind läbi elu, ma ei oskagi ilma selleta olla.
Mu sõpradel on Saaremaal lahe kodukohvik, kus saab aeg-ajalt jämmitud. Meil on bänd Garaaž 29, kus ma laulan, teeme muusikat lihtsalt mõnusa olemise pärast ja veedame koos kvaliteetaega. Isa mälestuskontserdil ma üles ei astu, kavatsen seda oma pere ja sõpradega lihtsalt nautida.
Kellena sa igapäevast leiba teenid?
Töötan reklaamiagentuuris TBWA\\Guvatrak projektijuhina. Meil on siin väga äge seltskond, mõnus päevane perekond, keda igal hommikul rõõmuga tervitad.
Kes sind õhtul kodus ootab?
Minu soe, armas kodu ja koer Brio. Lapsi mul veel pole, see-eest on mu õel kolm last – hästi toredad tegelased!
Kui sarnased või erinevad te õega olete?
Oleme väga erinevad nii välimuselt kui ka iseloomult. Mina olen tulesäde, väljapoole elav, õde on rahulikum, tasakaalukam.
Millega su ema tegeleb?
Ema on terve elu muusikaga tegelenud. Ta oli aastaid Merivälja Koolis muusikaõpetaja, praegu annab seal ainult klaveritunde.
Kui aktiivselt sa oma onu Priit Pihlapiga läbi käid?
Praegu me ikka kohtume, aga kui isa elas, siis nägime harva. Me ei elanud isaga koos ja kui me isaga kohtusime, siis oli see meie kahe aeg. Pärast isa surma hakkasime Priiduga tihedamalt lävima. Priit ütleb ikka, et ta ei saa mind vaadata, sest tal on tunne, nagu vaataks Tartsile otsa!
Sa paistad väga iseseisev, tugeva selgrooga naine...
Eks mu natuur on juba selline, aga elu on ikka ka mõned asjad väga paika pannud. Kui oled elus palju kogenud, siis jätab see jälje. Mingid asjad mõjutavad meid rohkem, mingid vähem. Minu väljakujunemise ajal juhtus elus palju asju... Samas oli mul väga hea kasuisa! Sain temaga väga hästi läbi ja olen talle siiani väga tänulik. Mul oligi nagu kaks isa – bioloogiline isa ja kasuisa.
Tead, mulle ei meeldi vinguda. Kui midagi ei meeldi, tuleb midagi ette võtta, et asi muutuks. Kui sa muutust ette ei võta, siis tuleb olla rahul sellega, mis sul on, ja pole vaja kurta. Ainult meie ise saame oma elu voolida just täpselt selliseks, nagu me soovime, osad lihtsalt teevad seda, teised mitte. Ja loomulikult vajame me aega ja teatud kogemusi, et julgeks teha neid uusi samme, aga tegelikult on need valikud iga päev meie ees, me lihtsalt pole valmis neid alati kohe vastu võtma.
Kui tihti sa vanu albumeid vaatad?
Mul on enda mälestused, mis on minu sees. Jah, mu kodus Kadriorus on riiulil pildid perest ja parimatest sõpradest. Isa pilt on ka seal. See oli seal juba tema eluajal. Ema juures on muidugi vanu toredaid albumied, aga tegelikult jäävad õiged, väärt hetked meile alati meelde, ka ilma fotodeta.
Kui tihti sa surnuaial käid?
Harva. Ma ei pea selleks sinna minema, et oma mõtteid mõelda.
Inimesed, kes seal käivad, on olemas. Vanaema näiteks... Haud on alati korras ja hoolitsetud. Ma käin seal ka, kuid mitte sageli. Pigem näen isa unes.
On ta sulle midagi öelnud?
Ma elasin ta surma väga raskelt üle. Nii palju oli asju, mida ma oleksin tahtnud talle rääkida. Ma nägin teda paar kuud pärast surma unes. Seal tundus kõik nii ehtne! Tundsin, kuidas ta mind kallistas. See oli väga reaalne unenägu. Isa istus Harju tänaval müüril, kõlgutas jalgu, purjekingad jalas ja talle omaselt üleskääritud käistega tagi seljas. Ma tulin Raekoja platsi poolt ja nägin teda kaugelt. Tundsin, et see pole lihtsalt võimalik, just olid ju matused! Läksin isa juurde, ta hüppas nagu poisiklutt müürilt maha ja ütles: «Noh, Mari!» Ma küsisin, mis sa siin teed, isa? Sa oled ju surnud! Ta vastas: «Kallis Mannikene, võib-olla olen tõesti, aga sinu jaoks olen ma ju alati olemas.» Ärkasin hommikul üles, naeratus näol. Pärast seda unenägu tekkis teatud meelerahu.
Kas isa surm pani sind elule teise pilguga vaatama, rohkem igat hetke hindama?
Ma väärtustasin ka enne seda väga oma lähedasi. Isa surm lihtsalt võimendas seda. Tegelikult on neid inimesi, kellele sa tõeliselt korda lähed, paganama vähe. Meil võib olla sadu tuttavaid, kuid tegelikult on nii, et päeva lõpuks sa mõistad, et tõelisi sõpru on väga vähe. Me peame eeskätt läbi saama iseenda ja oma perekonnaga.
Oled sa oma elus suurpuhastuse teinud – inimesed, kes sulle valu või pettumust on valmistanud, ära kaotanud?
Minu elus pole õnneks väga selliseid inimesi olnudki. Kummaline, et taoline selektsioon toimub kuidagi iseeneslikult.
Selles on oma tõde, et teatud ajahetkel, teatud olukordades, inimesed lihtsalt kasvavad lahku. Ma suhtlen inimestega, kes mulle meeldivad. Suhtlen nendega, kellega mul on hea koos olla. Ja ma olen väga tänulik nende inimeste eest! Kõik ei saagi sulle meeldida ja sina ei saa meeldida kõigile, sest vastasel juhul pole me siirad. Teineteisega sobivad inimesed peavad üksteist üles leidma ja see protsess toimub loomulikult. See on täiesti okei, et inimesed sinu ümber koos sinu enda muutumise ja kasvamisega muutuvad.
Kui palju oli Tarmol tõelisi sõpru?
Isa oli väga kinnine inimene. Oma tundeid ja mõtteid ta eriti teistega ei jaganud. Ma tundsin vahetult enne ta surma, et meie kontakt on nii lähedane, nii hea. Tundsin, et ta justkui hakkas end mulle avama. Arvan, et ma oleksin olnud see inimene, keda ta oleks usaldanud. Meil oli lahe sõprus, ülimõnus olemine.
