MARCIA CROSS võib ju mängida maailma populaarseimas seriaalis, kuid see pole tema elus enam üldsegi tähtis. Abikaasa Tom Mahoney on kinkinud talle õnne, millest ta varem unistadagi ei julgenud — ja lapseootuse, mida ta enam ei lootnud.
Marcia Cross (44) on elus olnud meeleheitel vaid ühe asja pärast. Ta on kogu elu ihanud emaks saada, kuid see unistus on alati jäänud kättesaamatuks. Mõne kuu pärast saab unistusest reaalsus. Lausa kahekordne reaalsus, sest Marcia ootab kaksikuid.
«Olin nii jahmunud,» ütleb Marcia, kes abiellus möödunud suvel kinnisvaraärimehe Tom Mahoneyga. Paar püüdis alguses kuuma uudist endale hoida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. «Kuidagi läks jutt liikvele ja kõik hakkasid meid õnnitlema. Ja ma andsin alla.»
Praegugi pole veel päris selge, kas Marcia kasvav kõht «nakatab» ka tema tegelaskuju seriaalis «Meeleheitel koduperenaised», siivsat Breed. Marcia sõnul on tema kolleegid igatahes väga põnevil. «Rasedus on nii ebamugav,» kurdab Marcia. Ta teeb võttepauside ajal uinakuid, et töörügamisest veidi puhata. Väsimusest hoolimata tunneb ta end «väga tervena» ning on viimasel ajal hakanud isegi pilatesetundides käima. «Ma hoolitsen enda eest hästi ja stressi on kohe vähem,» kiidab ta.
Rasked ajad
Tööalaselt on Marcial alati hästi läinud — ta on mänginud näiteks ka seriaalis Melrose Place — kuid tema eraelu on pakkunud raskeid väljakutseid. 1993. aastal suri tema kauaaegne elukaaslane Richard Jordan vähki. «See oli kohutavalt kurb aeg,» ütleb ta.
Pärast mehe surma ei suutnud Marcia 11 aastat endale sobivat kaaslast leida. «Olin kaua aega üksi, see oli väga raske,» räägib ta. «Ma armastan oma tööd, aga kui su süda pole rahul, on midagi puudu. Limusiini pole üldsegi lõbus üksi ronida.»
Ja siis, 2004. aastal, kohtas ta ühes lillepoes Tomi. Armastus puhkes esimesest silmapilgust õitsele. Pulmapidu peab Marcia üheks oma elu kauneimaks mälestuseks. «Ma ei kuulu nende tüdrukute hulka, kes on lapsepõlves oma pulmadest unistanud,» räägib ta. «Mina tahtsin ainult näitlejaks saada. Aga meie pulmad olid nii ilusad, et see võttis hinge kinni.»
Ideaalne mees
Marcia elu hakkas niisiis peale Tomiga kohtumist laabuma. «Seda meest tasus oodata,» kiidab ta. «Kui mu õde Tomi esimest korda nägi, läks ta lihtsalt tema juurde ja kallistas teda, küsides: «Kus oled sa olnud?» Ja mu ema... tema on lihtsalt rahul, et leidsin kellegi. Ta on nagu uus inimene! Mõelda vaid, et ta on 43 aastat muretsenud, kas ma üldse kunagi mehele saan. Tal langes nagu kivi südamelt.»
Tomi kõrval naudib Marcia kindlust ja turvalisust. «Ta on kõige kindlam mees, keda ma tunnen. Ta on ka naljakas, kena ja tark. Ta hoolib minu tööst, ta on sellest huvitatud, ta ei karda seda. Ta jääb alati iseendaks, kuhu ta ka ei läheks. Ma usaldaksin selle mehe kätesse oma elu,» kiidab ta.
Kes teeks süüa?
Abielunaise elu on Marcia meelest hoopis teistsugune kui vaba naise elu. «Mu elus on inimene, kes tõesti hoolib minu heaolust. Päeva lõpus, kui ma rampväsinuna koju sõidan, on tema ootel, isegi kui ta on juba voodis ja magab. Ma võin teda puudutada ja tunda, et olen temaga seotud. Ma pole end kunagi nii kindlana tundnud ja see tunne tasub kõik mu kannatused.»
Ainuke viga mehe juures on see, et ta ei tee süüa. «Asi on selles, et mina ka ei tee,» ütleb Marcia. «Tom on tänapäevane mees. Ta ütleb, et ei ootagi minult söögitegemist. Ma tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. Aga õhtul kell kuus, kui külmkapi uks avaneb ja seal on ainult tühjus, mõtlen ma: «Oh jumal küll!».»
Marcia on otsustanud probleemi lahendada. Ta käib usinasti kokanduskursustel, et olla hea naine. «Arvan, et mehed otsivad instinktiivselt naistelt toitu,» räägib ta. «Ma õpin söögitegemise ära. Varem mul polnud selleks aega. Aga nüüd... oskan ma juba köögivilju keeta ja kana küpsetada. Eelmisel nädalal tegin ma pastat. Kui ma nägin, kuidas ta selle endale sisse ahmib, mõtlesin ma, et mehe südamesse pääseb tõepoolest kõhu kaudu.»
Tom on Marcia ellu toonud ka naeru. «Ma naeran nüüd kogu aeg. Varem ei juhtunud seda just tihti,» ütleb ta. «Mu elus on olnud aegu, kui ma üldse ei naernud. Elasin varjus, kuid nüüd olen väga õnnelik. Ja see on nii hea tunne! Ma pean end lausa näpistama, et oma õnnes veenduda.»
