Suur Eesti Koloratuur, laulja jumala armust, Eesti muusikateatri majakas, üllatuste meister — need on vaid mõned ülivõrded, millega aastakümneid meie ooperilavu valitsenud Estonia solisti Margarita Voitest on õnnistatud. Imetlust väärib lauljanna tänaseni, ja seda mitte ainult oma ustavate austajate poolt, kes mäletavad tema hiilgerolle Violettat, Luciat ja Gildat, vaid ka muusikamaailma asjatundjad on pidanud tunnistama, et niisugust professionaalset pikaealisust kohtab lauljataride puhul üliharva. Kui üldse.

Kuigi mitte iga mäng ei vääri küünlaid, võib Voites praegu rahuloluga öelda, et julgus on talle toonud mitte ainult pool, vaid täisvõidu — ka nüüd, mil tal on seljataga juba 70. sünnipäev, tullakse kontserdisaali ikka veel tema pärast. Enamasti väga vaoshoitud eesti publik on saalis püsti, hüüab braavo ja nõuab tungivalt lisapalu. Nii oli see kolm aastat tagasi koos šiki poistebändiga Noorkuu Rootsi-Mihkli kirikus, kui oma 68. sünnipäeva tähistanud Voites pani publiku rõkkama. Sama kordub kõigil tema kontsertidel.

„Toetage mind alati, head sõbrad, nii kaua kuni ma veel olen,” ütles Margarita Voites tänukummarduse saatel oma juubelipublikule. Rahvas saalis tõusis. See oli kõige kaunim ja selgem vastus oma Suurele Lemmikule.

Alles üsna hiljuti said kuulajad Estonia kontserdisaalis toimunud „Persona plejaadi” kontserdil tänu teile järjekordse muusikaelamuse. Öelge ausalt: kas te ise uskusite seda, et olete laval veel 71aastaselt ja teid ootab täissaal?
Ma ei usu, et see saalitäis rahvast ainult minu pärast kokku tuli, kuid ma olin tõesti liigutatud, nagu ma alati olen, kui kogen sooja vastuvõttu. Teie küsimusest kinni haarates: tol õhtul oli juttu ka minu lemmikrollidest ja ma ütlesin, et Alcina on niisugune naine, kes mulle meeldib ja ehkki ta on juba 200 aastat vana (mõeldud on ooperirolli vanust), on ta sellest hoolimata igavesti noor ja ilus. Õhtut juhtinud Pavel Makarov ütles seepeale, et nii nagu Margarita Voiteski! Mina vastu: „No mina küll veel nii vana ei ole, esialgu ikka 71!”

Tegelikult üllatasite oma austajaid ja muusikasõpru juba aasta tagasi, mil tähistasite suurejooneliselt oma 70. sünnipäeva. Toonase õhtu kohta sobivad hästi kaks sõna: uskumatu ja erakordne! Olete nõus?
Kogu selle asja ettevõtmine oli üks suur julgustükk ning selles teotas ja julgustas mind kõige enam minu noor sõber Peter Pedak. See galakontsert oligi suures osas tema initsiatiiv. Minu jaoks, ja ma loodan, et ka publiku jaoks, oli see väga tore õhtu ning andis mulle jõudu ja julgust edasi laulda.

Ning viis lõpuks välja duubelplaadi „Prima Donna Assoluta” väljaandmiseni?
Ütlen ausalt, et just möödunud aasta sünnipäev lõi mul omal moel „hamba verele” ja mul tekkis niisugune nostalgia ja soov uuesti aariaid laulda, et ma ei pidanud kiusatusele vastu. Mulle meeldis väga ka Ave Mariasid laulda, kuid ooperiaariad on siiski hoopis midagi muud… Plaadimaterjal oli juba ammu valmis, kuid erinevatel põhjustel polnud selle vormistamine seni õnnestunud. Paatidel on salvestatud aariad vahemikus 1967 kuni 1997. „Ave Maria” plaat enne seda on salvestatud juba n-ö kaasajal, romansside plaat ootab oma järge.

Võluvatest karakteritest rääkides olete lavapartnerina alati märkinud kaht nime: Georg Otsa ja Hendrik Krummi. Märkinud sedagi, et teile meeldivad sihvakad mehed.
Jah, mulle meeldivad pikad sirged mehed ja mulle meeldivad baritonid rohkem kui tenorid. Bariton — see on ikka mehe hääl, tenor on hääle erikategooria. Minu jaoks oli ja jäi kõige kindlamaks ja paremaks partneriks Georg Ots. Kuid kahjuks jäi meie ühine lavaaeg lühikeseks. Kuigi Eestis on häid tenoreid ennegi olnud, oli minu arvates kõige parem tõesti Hendrik Krumm.

Ja jõulusoov, on teil see selleks aastaks välja mõeldud?
Olen küll jõulusoovide soovimise east juba ammu väljas, kuid siiski: sooviksin väga lõpuks saada kodurahu. Rahu ja turvalisust, mis minu perest on kadunud juba 1994. aastast alates seoses meie kodumaja omandiprobleemidega. Sooviksin lõpuks ometi jõuda tagasi oma koju, et seal nii nagu kunagi varem võtta vastu oma häid sõpru, lapsi ja lapselapsi.

Täispikk intervjuu ilmus Muusa aastalõpunumbris.