«Ta tuli ja niitis mu täielikult jalust,» tunnistab sarja «Ühikarotid» täht Lauri Pedaja. Mängufilmi «Ohver» võtetel kohtunud Margret Järv ja Lauri tähistavad peagi aasta möödumist oma tutvumisest.
Lauri (22) sõnul jagub talle Margreti (18) juures üllatusi siiani. Enne Margretiga kohtumist polnud Lauri näinud näiteks seda, et naine käib ise poes - seni oli tema arvates mees see, kes, kilekotid näpus, söögikraamiga saabub.
Lauri ja Margreti vahel on täielik klapp. Lauri sõnul võib ta Margretile usaldada kõik tähtsad asjatoimingud teadmisega, et kallim neid nässu ei keera, vaid jõuab lahenduseni isegi kiiremini kui tema.
Lauri oli teie kohtumise ajaks juba filmiga «Klass» kõvaks tegijaks saanud. Mis teid teineteises rabas?
Lauri: «Tantsud tähtedega» oli ka juba olnud. Ja siis tuli Paide koolitants! Ma olin eelmisel aastal Paide koolitantsu õhtujuht, mina laval, Margret saalis. Me ei teadnud teineteisest midagi - ja siis Margret vaatas, et päris kuum kutt!
Margret: Jaa, muidugi...
L: Nii sa ütlesid mulle!
M: Meie vahel ei juhtunudki midagi, mille kohta võiks öelda, et see rabas meid. Kõik kulges iseenesest. Küll aga meeldis mulle tema energilisus ja olek.
L: Minul tõmbasid jalgealuse puhtalt ära silmad. Ohh, need võtsid jalust nõrgaks kohe!
#end#
See juhtus filmi «Ohver» võtetel?
L: Meil oli nädal enne «Ohvri» võtteid tutvumisõhtu, kus saime korralikult pidutseda, filmivõtetel olin juba suhteliselt julge - lendasin korralikult peale!
M: Nii nagu tal kombeks on!
L: Flirtisin ikka väga julgelt. Mul oli elus periood, kus ei olnud sellist hirmu, et saan kelleltki korvi.
M: Aga minu käest kartis saada.
L: Jah. Vaata, kui ilus tüdruk! Tema käest võib litaka ära saada kohe.
M: Esimesel õhtul hoidsime distantsi. Samas andsime mõlemad silmade ja kehakeelega mõista, et oleme teineteise välja valinud, aga tutvumisõhtu jooksul ei juhtunud konkreetselt midagi - küll aga pärast, öösel. (Naerab.)
L: Kuna te olite Paidest, siis sina, su õde ja Kertu tulid tookord minu juurde ööseks. Pidu oli hommikuni, hobuseid kinni ei hoitud, oli ikka kõva möll. Mu korterinaabrid olid vihased, ei saanud magada. Siis tulid võtted, nii see asi süvenes, süvenes, süvenes...
Sul oli sel ajal kõva ringihängimise periood - jäid klubides piltidele küll ühe, küll teisega suudlemas...
L: Jah, kui guugeldada, lööb neid pilte veel praegugi ette. See oli periood, kus olin tantsusaates. Margreti leidmise ajaks olin ikka juba natuke maha rahunenud. Ja ta tuli ja niitis mu täielikult jalust.
Millised ühised huvid teid liidavad?
L: Meid viiski tegelikult kokku meie ühine huvi - näitlemine. Ja filmid! Meil on DVD-riiul päris jõuline. Kui lähme poodi piima ja mune ostma, tuleme tagasi ka kolme DVDga.
M: Muusika puhul samamoodi, Lauri on õpetanud mind selle ajaga teistmoodi muusikat kuulama.
L: Kui Margret, enne kui tuttavaks saime, käis klubimuusikapidudel, siis nüüd rokiklubis Tapper. Ööklubides pole vist käinudki enam, ei tõmba. Vahel ei käi üldse kuskil. Aga Tapperis on hea ja turvaline, seal on sõbrad. Me oleme nagu Robi ja Bobi, me teeme kõike koos!
M: Kinos meile meeldib käia...
L: Ja teater! Kuigi sellega on keeruline, sest teater hakkab teatavasti kell seitse - mõni mees on siis aga tööl! Nii et seda peab pikalt planeerima.
Lauri, sa töötad ka juuksurina. Kui pikad su tööpäevad on?
L: Liiga pikad. Mu jalad on juba tuksis sellepärast. Siis need vabad hetked veedamegi vahel kolm päeva teineteise kaisus... Kuna nüüd on meil uus kodu, üürisime Kunderi tänavale kolmetoalise, tegeleme ka selle sisustamisega.
Lauri, sul on jalg juba «Hollywoodi» ukse vahel ja senised rollid ei jää ilmselt viimaseks - kavatsed sa ka lavakasse astuda?
L: Kindlasti mitte. Nagu ütlesid, on mul jalg filminduses ukse vahel, teatrisse jalga ukse vahele saada on aga peaaegu võimatu - kui ei ole lõpetanud lavakat. Aga filmindusega tahaks veel tegeleda. Mis Margretisse puutub, siis isegi kui ta tahaks teatrikooli, ma ei lubaks.
M: Ma arvan, et ma ei ole nende jaoks nii diip ka, ma ei kanna nii palju puuvilla ja värki...
L: Hahahahaa! Ei ole selline klassikaline kampsik?
Milliseid tulevikuplaane teinud olete?
M: Varem nii väga mitte, aga viimastel kuudel juba rohkem. No me oleme vaadanud teineteist ja mõelnud, et meil tuleksid päris ilusad lapsed!
L: No teha võib, aga saama ei pea veel. Ükskord kindlasti. Minu suurim eesmärk on praegu see, et saaksin töökoormust vähemaks - võtsingi endale praktikandi. Muidu elan ainult tööle ja kodune elu hakkabki muutuma sekundaarseks, mis ta tegelikult ei tohiks olla.
M: See ju ongi kooselu eesmärk - koos olla.
L: Alguses, no siis, kui hakkasime käima, oli mul kõvasti rohkem aega. Kuu aja pärast kolisime kokku. Ei olnud mõtet pikemalt lahus olla, kuna sobis, läks lahti - armastus läks nii suureks, et Margret pidi Paidest ära kolima. Distantssuhtel ei olnud mõtet. Ja nüüd on lihtsalt asjad läinud nii, et ei ole aega, tee või tina, noh! Saade «Stiilipäevik» andis selles mõttes klientuuri väga palju juurde.
Mis teie vahel lahkarvamusi tekitab?
L: Enamik probleeme tekib egode kokkupõrkest. Kui mina võtan asja pähe, siis nii on. Margretis on kuuma moldova verd, aga samas on ta kõige rahumeelsem inimene maailmas. Aga mina olen selline, kellel katus kohe ära sõidab.
See ei iseloomusta küll nüüd seda, aga mille üle me tülitseme või mossitame, selline süütu näide ehk... Ma lähen võttele, Margret küsib: kaua sul läheb? Seitsme-kaheksani. Aga asjad võtetel ei jookse. Ergo Kuld, režissöör, on piisavalt kõva mees, et ta enne ei jäta, kui saab kätte selle, mida vaja. Juhtub, et on viieminutiline stseen, vahepeal seal mingid suured plaanid, detailid - aga jukerdad poolteist tundi. Ja siis ongi - Margret helistab: kas sa hakkad juba tulema? Mina siis, et kuule, sorri, oleme graafikust maas... Siis on selline mossitamise värk, et musi, palun saa aru, ma ei saa midagi teha...
M: See on nagu leebem asi. Ei hakka pererahu huvides teisi näiteid tooma.
Kuidas lahkhelid lahenevad?
L: Kes on kangem, eks see praeb, kuni teine ütleb, et musi, tule siia...
M: Enamik tülisid on lõpuks ikkagi minu kasuks osutunud.
L: Jah, üheksakümne protsendi ulatuses panen ikka mina puusse!
Margret, äkki surud end liigselt alla?
M: Üldse mitte. Tal võtab lihtsalt see mõistmine kauem aega. Nagu ta ütles, tal on suur ego - siis tulebki asju rahulikult lahti seletada. Aga enne kui jõuad talle seletada, jõuab ta ka kümme korda närvi minna.
Leppimised?
M: Oleneb tülist. Ma olen talle juba poes ära näidanud, et selle lille tood mulle siis, kui on selline tüli - ja ta toobki selle lille! Ja süda lähebki veidi leebemaks.
L: (Muigab) Mulle tehti selgeks see, et mida suurema kimbu toon, seda pehmem see latakas on, mille ma vastu nägu saan...
Leppimised voodis ei lõpegi?
L: See on pigem selline filmide teema, kus inimesed tülitsevad, ja sellele järgneb kirglik andumine... Ei ole ju tegelikult nii lihtsalt, et lepime ära, okei, ja ongi korras. Ühe õhtuga need asjad ei tahene, see käib ikka pikemalt. Ja samas peab ladestuma lõpuni, muidu lööb jälle mingil hetkel punni pealt.
Kuidas praegust eluperioodi iseloomustate - olete õnnelikud, kõik sujub ja on hästi?
M: Alles hiljuti rääkisime kõik asjad sirgeks ja mul on praegu küll rahulolu.
L: Meie ainuke probleem ongi aeg, aeg, aeg... Tülisid tekib peamiselt sellest, et olen tool. Margret ütleb, et kamoon, ükski juuksur ei tööta nii pikalt kui mina! Mina muidugi ütlen, et, kallikene, teen seda meie pärast.
Kuidas kavatsete tutvumisaastapäeva tähistada?
L: Mingi mõte oli, et lähme Saaremaale spaasse näiteks. Puhkama, lõõgastuma, lihtsalt olema - et saaksin sellest välja, et pean kuhugi kogu aeg minema, midagi tegema. Naudin täielikult neid hetki, kus ei pea kella järgi käituma. Läheks siit Tallinnast kohe ära. Telefoni viskaks kohvripõhja ega teeks sellest üldse välja.
Suvel on plaanis võtta kolmeks nädalaks aeg maha ja käia Kesk-Euroopas. Kõigepealt lähme Lätti veeparki, tšillime seal, sealt edasi Prahasse ja siis Barcelonasse.
M: Jalgpalli vaatama.
L: Jah, mu lemmikklubi on Barcelona.
