Saku Õlletehase uus peadirektor Margus Kastein tuli 25aastaselt Hiiumaalt pealinna, taskus vaid ämmalt laenatud 50 krooni ja käed sügelemas töö järele.
Kohtume Margus Kasteina (40) uues kabinetis. On võimu üleandmise aeg. Eelmine peadirektor Veli Pekka Tennilä pakib järgmise nädala jooksul asjad ja Margus elab sisse.
«Väga meeldiv kolleeg, väga pädev juhina, tore inimesena,» ütleb Margus Veli Pekka kohta.
Margus on põline hiidlane, kuigi tema kauged esivanemad on pärit Saaremaalt, Karjast, nagu paljudel lõuna-hiidlastel. Tema süda on aga kindlalt Emmaste vallas Sõrul.
Tänaseks on Margus korda teinud vanavanemate talu Sõrul. Hooned on taastatud ja saanud uue rookatuse. «Mul on suur pere ja ma pean vaatama, et kõigil oleks ruumi ja hea olla.»
Margusel on kolm poega – Karl (15), Julius (8) ja Hugo (3). Nad elavad Lillekülas ridaelamus, mis sai ostetud veidi enne kinnisvarahindade tippu tõusmist. Nii on Margus kõvasti Eesti majanduskasvule kaasa aidanud nii juhi kui ka tubli tarbijana.
{poolik}
Pruudi leidis koolist
Oma tulevast elukaaslast Piretit kohtas Margus Kärdla keskkooli üheksandas klassi, kuhu noormees suundus Emmaste põhikoolist. Kaua ei läinud, kui sündis äratundmine, et ollakse teineteise jaoks loodud. Hoiti käest kinni ja käidi kinos vaatamas kaheseerialisi India filme.
«Eks suhe käib üles-alla, aga kõik on okei. Me anname teineteisele ka omaette olemise aega. Meil ei ole käskiv-keelav, vaid vastastikku lugupidav suhe nii laste kui naisega,» lausub Margus. «Varsti võiks ka abielluda. Nagu õiget aega pole olnud pulmadeks. See pole olnud prioriteet. Aga kui juba ette võtta, siis teeme ikka suured pulmad. Sõpru on palju. Ma mängin korvpalli, sõidan mootorrattaga ja käin aktiivselt läbi vanade Hiiumaa sõpradega.»
Mandril töötavad hiidlased saavad reede õhtul Hiiumaa praamil kokku. Aetakse törts juttu, see liidab ja hoiab kogukonda koos. Margus jätab tihtipeale oma tööauto Rohukülla – Hiiumaal ootab teda Lada 06. Ei ole vaja Hiiumaal ilusate asjadega uhkeldada. Viimase otsa võib ka Ladaga katta ja pealegi säästab see tüütutest autojärjekordadest. Nii pole probleemi nädalavahetustel ülesaamisega.
«Hiiumaal on see väga populaarne, et saarel ootab teine auto. Ei tea kohe, miks saarlastel silda on vaja,» mõtleb Margus valjult.
Lada juures on põhiline nipp selles, et aku tuleb lahti ühendada, seniks kui auto sadamas ootab. Nii ei jookse aku tühjaks. «Mu Lada on täiesti uus auto, ainult 100 000 sõitnud. 1985. aasta oma, päris värske Lada kohta, ju ta mingi 600 eurot maksis,» räägib Margus. Talvel, kui praamijärjekordi ei ole või jäätee on avatud, käib ta sünnikodus ametiautoga.
Karjäär lihvib ja õpetab
Kas Piret on õnnelik mehe karjäärihüppe üle?
«Me oleme aktiivse eluhoiakuga inimesed, kes ei defineeri igal hetkel, kas oled õnnelik või vähem õnnelik. Mu uus töö ei muuda meie peret õnnelikumaks või kurvemaks. Õnnelikke hetki on piisavalt olnud. Teisalt, kui mina olen rahul, siis on tema rahul ja siis on ka lapsed rahulikumad,» vastab Margus.
Margus tuli 1996. aastal Tallinna tühjade taskute, kuid suure tahtmisega. Mehe karjäär läks kiiresti ülesmäge.
«Karjäär ei ole eesmärk, vaid tagajärg,» ütleb Margus. «Esimesed neli aastat tegin ma väga lihtsaid töid. Jäätisemüügi firma Ingman Jäätised AS pealikuks sain alles 2000. aastal.»
Margus oli kaheksa aastat jäätiseäris, ehitades firma uuesti üles. Seejärel algas tema elus õllevabrikandi ajajärk. «Õlle- ja jäätiseäris pole midagi ülemäära keerulist. Muidugi tuleb tunda kaubandusmaastikku, konkurente ja tarbijaid. See ei ole raketiteadus, kuid oma valdkonna eripära on olemas ja otse tänavalt ka sisse astuda ei saa.»
Margus lõpetas töö kõrvalt Tartu Ülikoolis ärijuhtimise eriala ja tal on tegemisel magistrikraad strateegilises juhtimises. Haridus on oluline, kuid ka kogemused on tähtsad. «Rahvusvahelises firmas saab väga hea treeningu protsessis osaledes. Suure firma toimimismehhanismidega tuleb harjuda. Kui kutsuda siia juht väljast, siis tuleks tal läbi teha suhteliselt pikk sissesulandumise periood,» sõnab Margus, kes on kolm aastat töötanud Saku müügidirektorina.
Praegu on uuel peadirektoril kahtlemata tähtsamaid tegemisi kui magistrikraad.
«Ma ei karda tööd. Kindlasti on meeldiv tunne, kui omanikud usaldavad sind ja pakuvad nii väljakutset kui ka vastutust, mis kaasneb sellise tehase nagu Saku juhtimisel,» lausub Margus.
Ta annab lihvitud vastuseid, millest aimub nii-öelda korporatiivset kultuuri. Margus ei kommenteeri sõnagagi alkoholiaktsiisi tõusu.
«Aktsiis on üks osa meie igapäevasest ärist. Alkoholiäri on väga reglementeeritud valdkond oma aktsiiside ja reklaamikeeldudega. Meie ülesanne on selles keskkonnas tegutseda paindlikult, loovalt ja edukalt,» räägib Margus.
Korvpallur ja motoreporter
Meest ei ole ilma hobideta ja neid on Margusel terve riiulitäis.
Näiteks on ta hobikorvpallur, harrastusliiga meeskonna «Parim Enne» liige. «Me oleme päris head Tallinna Kossuliigas ja oleme aastate jooksul võtnud hulga medaleid seeniorite Eesti meistrivõistlustel.»
Marguse vanuses hakkavad mehed korvpalliplatsil viilima ja liigeseid hoidma.
«Ma olen heas vormis, samas kaalus kui 1987. aastal. Kaal püsib, sest olen kehaliselt aktiivne.»
Marguse möödunud nädalasse mahtus 10 kilomeetrit jooksmist, 30 kilomeetrit ratast, korvpall, ujumine ja jälle korvpall.
Ka pojad Karl ja Julius on nakatunud spordipisikuga. Karl mängib heal tasemel jalgpalli, Julius aga treenib kolmandat aastat Tiit Soku Korvpallikoolis.
Hiiumaa poisile tõid omal ajal sporditegemisse pausi vaid Nõukogude armee aastad.
«1990. aastal olin Karabahhias, kus armee täitis rahuvalvaja rolli Aserbaidžaani ja Armeenia külade vahel. Kui sa oled 19aastane nolk, siis sa ei saa täpselt aru, mida teed. Kui öeldakse – viska kõhuli! –, siis viskad. Ma olen hiljem sealt kandist kaks korda mootorrattal läbi sõitnud,» lisab Margus.
Õlut Margus armastab – külm kesvamärjuke pärast trenni või päeva mootorratta seljas olevat hea auhind kogu päevale.
