«Mina oleks filmi pealkirjaks pannud «Juudipoiss otsib natsi!»,» ironiseerib MARGUS LEPA. Rain Tolgi ja Andres Maimiku uus dokfilm «Radikaal» avab Kiirena «Kevades» tuntust võitnud Lepa rabava nurga alt — äärmusliku marurahvuslasena!
Tolgi (31) ja Maimiku (38) nii kinos kui ka teles esilinastunud dokfilm «Radikaal» lõhub igasuguse ettekujutuse muhedast koomikust ja endisest näitlejast Margus Lepast (55), kelle arglik-äbarik Kiir Paunvere lugudes vaatajal suunurgad kõrvuni venitab. Kuigi keegi filmis seda otsesõnu ei kuuluta, võib Nõmme raadio juhi Lepa kahemõttelistest avaldustest ja natsisümboolikaga aksessuaaridest raadioruumes paremäärmuslikke vaateid aimata küll.
Iseenesest pole Lepa meelelahutaja-talent aga sugugi hääbunud ning film sisaldab hooti nauditavat situatsioonikoomikat. Küll on ka kergelt jahmatamapanevaid kaadreid, kus Lepa avaldab, et ostis pojale hiljuti püstoli ning õpetab teda sihtides õigeid poose võtma! Lepa näitab neid mõnuga. Dokfilmis annab usutleja rollis Tolk sõna ka Risto Teinonenile, keda kapo kahtlustas natsirühmituse loomises Eestis. Viimane ei tee saladust, et suhtleb Margusega. Ühtlasi arvab ta küsimuse peale, miks siis Lepa ei tunnista oma paremäärmuslikke vaateid, et see teeks tuntud inimese elu Eestis lihtsalt keeruliseks...
Peab tegijaid jobudeks
Lepa dokfilmi esilinastusele kinno ei ilmunud, küll aga vaatas seda kodus naisega ETVst. Lepa sõnul leidis naine, et filmitegijatel oli eeltöö t ä i e s t i tegemata. «Tuldi kurge kirvega püüdma,» teatab Margus, ning ajab silmad suureks kui tõllarattad. «Minulgi hakkas esimese kolmandiku peal igav. Oli selge, et üllatust enam ei tule. Aga igasugune etendus on ju alati üllatusele üles ehitatud!»
#end#
Lepa sõnul andis ta Maimikule nõusoleku filmi tegemiseks aasta tagasi. Nii polevat õigustatud ka filmilõik sellest, kuidas ta ühel hetkel hakkas tegijaid vältima. «Vennad on ise jobud!» hüüatab Lepa. «Jutuajamine pidi olema sügisel! Aga nad helistasid suvel - et kus ma olen? Olin Tartus ja selgus, et ka nemad on seal. Ütlesin, et Raimo Aasa turneel olen. See, et mind ei ole võimalik kätte saada, on filmis jutt idioodilt idiootidele!»
See, et ta filmis vahepeal vakka jäi, ning nagu Rain Tolk seda tõlgendab, neid täiega ignoreeris, tulenes Lepa sõnul pelgalt sellest, et ta ei tahtnud oma töist rutiini rikkuda. «Ma jäin vait, sest tegin oma tööd,» meenutab Lepp teist lõiku dokfilmis, mis näitas teda tööhoos Nõmme Raadios. «Saade oli just vahetult lõppenud, nad ei tulnud ka õigeks ajaks. Koperdasid siin koridoris. Mul aga oli vaja linti võetud saade monteerida ja netti üles tõsta.»
Lepa sõnul pidi filmitiim tõesti ootama ehk kakskümmend minutit. «Aga ka siis, kui olin valmis küsimustele vastama, polnud neil mitte sittagi küsida - kui nüüd niimoodi ropult ja otse öelda!»
Natsisümboolikas pole midagi hullu
Üleni mustas Lepa sirutab Nõmme Raadio eesruumis enesekindlalt tanksaapais jalad välja. Ta viitab riiulitele, millelt filmis pilt korduvalt üle libiseb. Need on täis Adolf Hitleri näopiltidega sildistatud veini- ja õllepudeleid ning muid omaaegse hitlerliku Saksamaa sümboolikaga vidinaid. «No mida... siin on tõesti pudelid!» osutab Lepa. «Olen käinud Risto Teinoneni üritustel ja paar tükki juurde ostnud. Sellepärast et tegemist on kurioosumite ja rariteetidega. Ma ei näe neis märkides midagi hullu, sest need kõik kajastavad fakte.»
Lepa sõnul on ju «niisugused» asjad toimunud, pildid pudelitel on ehtsad ja kujutavad ajaloosündmusi. «Kas või seesama sinine haakristiga käeside - tahad või ei taha, ta on tänases Eestis olemas! Miks me peame tegema nägu, et ei ole? Ta on siin. Kas peame hakkama kartma?» Lepa puurib pilgu kaasvestlejasse: «Kas sina kardad juba?»
Mitukümmend aastat vanem ja küpsem Kiir jõuab jutuga Eesti Vabariigi põhiseaduseni:
«Loeme läbi põhiseaduse preambuli. «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes...» Edasi tuleb jutt Eesti rahva enesemääramise õigusest ja tulevikust - mitte muulaste, Euroopa Liidu kodanike, paadipõgenike ja tont teab mis mambo-jum-bode omast! Mitte et ma neid halvustan! Ma peaks aitama neil äärmisel juhul - no kui neil on tõesti raske - hakkama saada! Aga see, et mina lähen võõraste juurde ja hakkan neid organiseerima ning nõuan ühel hetkel, et tahan suuremaid õigusi... See on ju kamarajura!»
Zuroffilt preemia!
Lepa sõnul oleks tema pannud filmi pealkirjaks «Juudipoiss otsib natsi».
«Ma oleks enda osa suhteliselt välja kärpinud, lisanud kaadri kohtunikust - haamrilatakas vastu lauda! - ja seejärel monteerinud otsa stoppkaadri, mis filmis minust ka oli. Selle oleks küll alles jätnud,» ironiseerib Lepa. «Seejärel oleksin taotlenud filmiga Efraim Zuroffilt (Simon Wiesenthali Keskuse juhtfiguur, natsikütt - toim) preemiat. Ma ei räägi mingisugusest vihavaenust, aga teemat võib niimoodi arendada! Ja oleks võinud lausa seriaali teha, aga mitte alla 21 osa. See oleks selline eksistentsialistlik lugu Rain Tolgi eneseotsingutest ja leidmistest.»
Margus Lepa on enesekindlus ise. Kui teda siiski see dokfilm ka tegelikult häiriks, oleks see tema sõnul haiglane tundlikkus! «See tõesti oleks seda, kui ma huvituksin sellest, kuidas keegi kuskil mind mõnes seltskonnas kirjeldab. Miks ma peaksin selle vastu huvi tundma? Muidugi on see paha, et meie dokfilmi tase on ebakindel ja et nii suure summa eest - kui ma ei eksi, said nad selleks 243 000 krooni - saab teha nii äbariku asja!»
Lepa jaoks libiseb tema elu edasi täpselt samamoodi nagu enne. Ja nagu ta veel kord täpsustab, pole ta filmist kuidagi häiritud ning ka tema suhtumine «Radikaali» loojatesse on täpselt samasugune nagu laternapostil koertesse...
Mida kostavad Tolk ja Maimik?
Rain ja Andres ütlevad oma ühises vastulauses, et koostöö Margus Lepaga ei olnud kergete killast, küll aga väga huvitav: «Hoolimata meie maailmavaatelistest erinevustest üritasime temasse suhtuda eelarvamustevabalt ja respektiga. Lepa on silmatorkav isiksus, hoolimata sellest, et ta end tagasihoidlikult laternapostiga võrdleb. Filmi tegemine oli ajendatud uudishimust - kes on Margus Lepa ja miks ta on muutunud hoopis teistsuguseks, kui oli see isik, kellena rahvas teda mäletab.
Filmi tegemine ei olnud meie jaoks Karl Lemani poksiklubi turniir, kus kõik peavad kõigile ära panema või nokauti lööma. Meid ajendas Lepaga suhtlema uudishimu ja soov portreteerida inimest ja nähtust, mida ta esindab. Leidsime, et parim lahendus on teha seda reportaažlikult, intervjuu vormis, mille käigus reporter aeg-ajalt ka ise mõne seisukoha välja ütleb. Nagu Lepa ise saatejuhina väga hästi teab, arvamuste paljusus paneb materjali elama.
Mis puutub Lepa väidetesse, siis ei ole me vaatajale valetanud. Tema tabamine on tõepoolest raske ja ainus viis seda teha on üritada leida ta raadiost. Mobiiltelefon on tal pidevalt kinni ja meilidele vastab ta haruharva.
Meie esialgne plaan oli teha Nõmme raadiost kui nähtusest laiem ülevaade - intervjueerida inimesi, kes seal külas käivad, küsitleda Lepa mõttekaaslasi ja oponente. Paraku härra Lepa varjas meie eest infot ja muutus selle plaani suhtes tõrksaks. Nii ei jäänudki meil muud üle kui nihutada fookus tema isikule.
Mis puudutab minu (Rain Tolgi - toim) juudi päritolu, on ühenduslüli tõestamata, küll aga on osa mu suguvõsast kommunistliku režiimi poolt represseeritud. Efraim Zuroffi ma isiklikult ei tunne ega oma mingit seost tema poolt rahastatavate organisatsioonidega.
Uurisime Margus Lepa seoseid natsisümboolikaga lihtsal põhjusel - raske on Nõmme Raadio ruumides viibida seda märkamata. Tahtsime teada, kas ja kuidas ta end sellega seostab või mitte. Kui Nõmme Raadio seintel oleksid olnud Stalini või Lenini pildid, oleks me tundnud huvi tema mõtete kohta seoses kommunistliku režiimiga.
Ükskõik, mida Lepa ka välja ei ütleks, võib ta selle filmiga rahule jääda. Kui lugeda netikommentaare, selgub, et tema vaatepunkti toetajaid on tunduvalt rohkem kui meie esindatud seisukohti. Tema ideed resoneerivad hetkel ühiskonnas hästi vastu ja päris kindlasti tõstab see film oluliselt Nõmme Raadio kuulatavust.
Kuidas Margus Lepa kommenteerib seda filmi - tõde on vaataja silmades; kuidas keegi soovib seda näha. Soovime talle jõudu töös ja avaldame kahetsust, et tema suhe meisse on selline, nagu ta on.»
