Kes on MARGUS SULENGO? Disainer, visionäär, ärimees — või mees, keda enam ei ole? Kurikuulsa Skoone bastioni rentnik kannab ka uut nime, passi järgi Soho Fond!

Sel nädalal on Sulengol (43) kavas rituaalne paastumine Tallinna linnavalitsuse ees vabaduskella all ning seejärel indiaanitelgi püstitamine Skoone bastionile vanalinnas.

«Kunstnik on ullike, kes võib proovida ühiskonna piire. Kunstnik võib olla nagu kivike saapas, mis pikal matkal jala katki hõõrub,» räägib Sulengo, kes on seigelnud koos vendade Urbidega New Yorgis ja kakelnud Tai baarides. Valdavalt riskivabalt, kokkulepitud tulemusele.


Ta on pikalt ajanud sihtasutuse Soho Fond asja, mis tegeleb tuleviku kultuuri arendamisega. Üritanud kaasa lüüa linnaplaneerimises nii oma fondiga kui ka Eesti meelelahutustööstuse esindajana. Viimases rollis on ta püüdnud saada ka ehitusluba kurikuulsa Skoone bastioni arendamiseks Tallinna vanalinna ja reisisadama vahel, kuid seda mängu on ta kaotamas.


«Välismaal on linnavalitsus, suurärimehed kauged ja kättesaamatud, kuid Eestis on kõigil nagu võimalused. Nagu oleks,» räägib Sulengo. Nii ta tundis, kui pöördus 90ndate lõpus Eestisse tagasi ja üritas siin kanda kinnitada. Tema loodud on kuulsad ja menukad restoranid Caramba ja Võitlev Sõna, kuid need ei kuulu enam talle.

 Abielu soomlannaga purunes


Sulengo abiellus perestroika alguses, 80ndate keskel soomlanna Ansaga (Ansa tähendab soome keeles lõks), kuid Soome teda ei lastud. Paar kohtus Viru hotellis Stereo baaris. Hoiti teineteise kätt ja vaadati silma. Vaid Marguse näljastreik tõi kaasa läbimurde. Lõpuks, neli aastat hiljem pääses Sulengo Soome. Abielu kestis aga vaid veel mõne aasta — pooled kasvasid lahku.


«See oli armastusabielu, kuid ühel hetkel see tuhmus,» räägib Sulengo, kes on näinud kümneid abielude purunemisi Soomes, kus üheks pooleks eestlane või venelane ja teiseks pooleks soomlane.

«Ma ei taha Ansa kohta öelda sõnagi halba,» on Sulengo kindlameelne. «Mina olin poisike, Ansa oli minust vaimselt vanem.»

 Bastioni lugu


Hiljem, Eestisse naastes üritas Sulengo arendada Skoone bastioni kinnistut, mis oli 1990. aastal renditud Mahyd & Skone poolt punalaevastiku madruste klubilt. Alles neliteist aastat hiljem selgus, et selle maa-ala 50aastane rendileping ei pea linna ja kohtuvõimu silmis vett.


«Ma ei tea punaväest midagi. Nägin registreid ja lepinguid, millel oli kolme lõvi tempel all. Ostsin ühe inimese tulundusühistust Mahyd & Skone välja,» räägib Sulengo, kellel ajavad juriidilised terminid keele kõveraks. Sulengo ütleb, et ta on nüüd sattunud investorite ees veidi häbiväärsesse olukorda. «Linn tahab meid välja ajada, kuid me ei taha minna. Kui jahvatad ja jahvatad ning tegusid ei järgne, siis satud tola olukorda. Olen kõrvale astumas,» ütleb Sulengo, tunnistades, et suurte ideede ajamine imeb tühjaks.


Alguses oli aga lootus suur. «Panime rahad alla. Hakkasime projekte tegema. Tassisime investoreid. Kõik tahtsid ehitada, aga kuidagi ei jõutud staadiumi, et võiks lüüa kopa maasse. Siis kadus mul ind ära. Kõik tundus mõttetu.»


Sulengo lemmikideeks oli rajada bastionile idamaiste võitlusviiside keskus — Tojo. «Jaapanlased — olgu paks, peenike või väike, aga igaüks valdab mingit enesekaitse asja. Ka eestlased ja Tallinn vajaks vaimset keskust, kus oma hinge ja keha eest hoolt kanda. Aga ma ei saa seda juttu väga keeruliseks ajada. Tõsised inimesed jooksevad eemale,» räägib elukunstnik, kes on idamaiste võitlusviiside fänn ning harrastanud karated, maadlust ja poksi.

 Parimad interjöörid


Sellenimelises paksus ja värvilises venekeelses ajakirjas on Sulengole pühendatud ligi kuus lehekülge. Lugu on Sulengo kujundatud korterist Tallinna vanalinnas.


Sulengo ise on ka pildil: kord kunstiinimese nägu, teisel pildil dessantväelase mustas maskis, paistmas vaid silmad. «Mul on väike sisemine segadus. Passi järgi olen Soho Fond, aga kunstnikuna ka Sulengo. Ma ei teagi, mida täpselt teha,» räägib mees. Praegu elab Sulengo disainitööst ning õpib samal ajal kunstiülikoolis. Sügisest tahab ta aga sõita Londonisse, et seal sõpradega disainmööblit müüma hakata.

Eesti imes ta tühjaks. «Arvasin, et siin on rohkem võimalusi, kuid uksed on avatud vaid näiliselt ning ukse taga on peidus suur must auk.»


Nagu Sulengo ütleb, on selle musta augu sisuks tavaliselt ainult palju jamasid...