“Meil ei ole igavesti aega, et lähedastega rääkida,” tõdeb Maria. “Me ei saanud enam rääkida, kuid ma istusin seal ja kuigi oli kohutavalt valus, oli ka hea teada, et me oleme isaga palju kõnelenud ja ma tõesti tunnen teda. Kui kohutav võib olla, kui eluaeg on üksteisest mööda käidud ja pärast surma nutetakse, mis kõik ütlemata jäi…,” mõtiskleb ta.

Maria sõnul elab ta põhimõtte järgi, et ei saa kogu aeg olla rõõmus, vahepeal on ka kurbust: “Näiteks isa surma järel sain aru, et nüüd ei ole küll aeg oma keha kallal targutada, vaid lihtsalt võtta kaks sammu tagasi — asjad laabuvad siis, kui oled endaga sõbralik ja leplik."