“Esimene lend hilines pool tundi ja kahe lennu vahe oli kaks tundi, seega väike hirm, et kas ikka jõuame kenasti, oli küll sees. Kuna mul ja Rumil on erinevad perekonnanimed, siis olin kogu aeg valmis, et keegi palub mul hakata tõestama, et tegemist on minu lapsega ja et isa ka on andnud nõusoleku temaga reisimiseks," meenutab Jurman oma kerget hirmu.

"Õnneks keegi ei küsinud mult neid dokumente, mis mul olid küll kaasas, aga mitte notariaalselt allkirjastatud, vaid lihtsalt välja prinditud," kirjeldab naine, kuidas kartus osutus asjatuks, "teine mure oli selles, et kuna reisisin koos imikuga, siis mingil põhjusel oli vaja, et ma teeksin teises lennujaamas uuesti check-in'i. Avastasin aga enda rõõmuks sekund enne väravate alast väljumist, et sealsamas on masinad, kus saab teha järgmisele lennule check-in'i ja nad prindivad sulle pardakaardi.”

Niisiis läks Marilyni ja väikese Rumi lennureis libedalt, loe sellest pikemalt Õhtulehest.