Jurman tunnistab, et noorena võttis ta kõike öeldut väga hinge. "Kui keegi ütles, et olen ilus, siis arvasin endast hästi. Ja kui keegi ütles mulle, et olen nõme, langes ka minu enesehinnang."

"Kui jälle mõni kommentaator saadab mulle sõimukirja, kus räägib, kuidas ma olen kõige halvem inimene Eesti riigis ja võiksin juba kiiremas korras siit ära kolida, siis – kuigi mu esimene reaktsioon on minna kohe kohvreid pakkima ja kogu maailmale keskmist sõrme vibutada sõnumiga, et mul ei olegi teid vaja – tean nüüd 33 aastasena, et see sama inimene on ilmselt väga õnnetu ning vajab kaastunnet."