Kas üheks sinu libastumiseks võib nimetada ka seda, et ütlesid "Aktuaalse kaamera" intervjuus, et sinu Christian Diori käekott maksab 2200 eurot?

Ma ei saa aru, kus on siin libastumine. Jah, see kott maksis 2200 eurot. Ostsin selle kümme aastat tagasi, see on mu kõige hinnalisem kott ja ma kannan seda väga tähtsatel üritustel, nagu riigivisiit Horvaatiasse.

Mis sa arvad, kui paljudel Eesti naistel on võimalik osta endale 2200 eurot maksev käekott?

Kümne aasta jooksul? Ma arvan, et päris paljudel. See on igaühe valik, kas ta ostab koti, mida kannab kümme aastat, või odavama koti, mida vahetab sagedasti. Ma olen kogu elu töötanud, lapsed üles kasvatanud, see raha ei tule mitte kellegi kõrvalt ega arvelt, see ei ole kingitus. Kogusin selleks raha, et saaksin minna Pariisis Diori poodi ja nautida kogu seda ostmisprotsessi, tundsin ennast seejuures väga hästi. Kui Horvaatia visiidil arvati, et püüan rätikuga varjata kotil Diori nime, siis tegelikult varjas rätt seda, et koti sang on juba mõned aastad katki ja selle parandamine on sama kallis kui uue koti ostmine, ma ei saa seda endale lubada.

Kas Diori kott on kõige kallim aksessuaar sinu garderoobis?

Jah. Mul on väga erineva hinnaga kotte, kõige odavam võis maksta 30 euro ringis. Samuti on teiste asjadega. Mul võivad olla väga hinnalised prossid, aga näiteks jõulude ajal kannan prosse, mis maksavad kolm dollarit. Prosside puhul on oluline sõnum. Olen siin snitti võtnud Madeleine Albrightist, kel oli välisministrina meeletult suur prosside kollektsioon, mille kohta ta avaldas hiljem ka raamatu. Ja ka mina olen püüdnud nii kanda, et kui kohtun austraallastega, siis panen prossi, mille olen ostnud Austraaliast. Kui kohtun Gruusia naisõiguslastega, panen prossi, mille ostsin Thbilisist.

Talvel meeldib mulle kanda lumememme-prossi. Eesti keel on üks väheseid, kus on lumememm, igal pool on lumemees. Kui kohtusin jõuluvastuvõtul esimest korda Hillary Clintoniga, küsis ta minu lumememme-prossi kohta. Vastasin, et see maksab viis dollarit ja on ostetud Macy’sest ning kannan seda sellepärast, et eesti keeles on tegu lumememme, mitte snowman’iga. Asjad ei pane mu silma särama, aga mõtlen ja kaalun alati, mida ostan. Luban endale täpselt nii palju, kui saan endale lubada. Nüüd, kus meie mõlemad lapsed töötavad, on ka minu rahalised võimalused suuremad. Näiteks naaritsakasuka ostsin kümme aastat tagasi ja kannan siiamaani.

Loe täispikka intervjuud värskest LP-st!