Marinas on midagi teravat, ulakat ja sooja ühtaegu – nagu Pipi Piksukk, kes on suureks kasvades võtnud üle Muumimamma maneerid. Läti ja vene juurtega Marina kasvas üksikema nõudliku käe all ning on eluraskustega harjunud. Ta on pidanud Moskvas suursaadikuna pronksiööde paiku trotsima putinistide piiramisrõngast ja isiklikku rünnakut, mis sundis ihukaitsjaid pisargaasi kasutama. Pool aastat tagasi liikus ta välisministeeriumi kuluaaridest esmakordselt suurde poliitikasse, asetades end taas palgaliste trollide turmtule alla.

Kui palju on Marina pidanud kuulma, et tegutseb alal, mis pole naistele mõeldud. Kas üldse saab olla enam alasid või ameteid, kuhu naised pole oodatud?

"Mul on selles mõttes vedanud, et ma ise pole kunagi pidanud kuulma, et olen halvem diplomaat või suursaadik, kuna olen naine. Eesti välisteenistuse pluss on see, et välisteenistus taastati 90ndatel peaaegu nullist. Seetõttu sai välisministeeriumi taastada ja diplomaadid tööle võtta ilma arhailiste kommete või ajast ja arust traditsioonideta. Praegu on üle poole meie diplomaatidest naised ja naissuursaadikud esindavad Eestit võrdselt meessuursaadikutega ka kõige keerulisemates riikides," räägib Marina.

Tema sõnul võtab traditsioonide ja tavade muutmine aega: "Muidugi võiks ka välisministrite seas olla rohkem naisi. Euroopa Liidus on praegu kaks naisvälisministrit – mina ja minu Rootsi kolleeg. NATOs ainult mina. Ma pole ka kunagi tundnud, et olen pidanud oma koha loovutama mehele. Vastupidi, mehed on mind esile tõstnud, näiteks peaminister Taavi Rõivas ja endine välisminister Urmas Paet.
Valida tuleb parim kandidaat ja kui parim kandidaat on naine, näitab see ühiskonna küpsust ning on eeskujuks teistele naistele. On ju mitmetelgi riikidel olnud väga head naispresidendid, ka meie lähinaabruses."