«Kristjani kodust äraolemine teeb mind närviliseks, aga tema minemine ei sõltu minu tahtest ega soovist. Need otsused langetatakse minust sõltumata ja ma ainult rõõmustan, et ta koos Teeduga seikleb.
Kui ma hiljem nende seiklusi telekast näen, on mul kahju, et ta ei saa kogetut vahetult minuga jagada. Samas ma tean, et kui meie kaks, väga mugavat ja kartlikku inimest, peaksime kahekesi koos seljakotiga rändama minema, lõppeks see katastroofiga. Mulle ei meeldi määramatus ja me oleme seda tüüpi inimesed, kellel on raske end turvatsoonist välja kiskuda. Jumal tänatud, et Kristjanil on Teet, kellega ta seigelda saab.
Pikemat lugu Maris Jõekaldaga saad lugeda värskest Kroonikast!
