Äsja 44. sünnipäeva tähistanud MARJU LÄNIK on pööranud oma elus uue lehekülje — lauljatar jätkab kooliteed, mille omal ajal pooleli jättis.
Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi oma õpingud Pedagoogikaülikoolis kultuurharidustöö erialal lauljakarjäärile ohverdanud Länik tudeerib taas. Sedapuhku kultuurinõuniku eriala kaugõppes. «Kahju, et ma päris jätkata ei saa, sest asjad on aegunud. Esiteks on riigikord vahetunud,» kahetseb Marju. Lisab samas rahulolevalt, et selliseid aineid nagu NLKP ajalugu ja teaduslik kommunism ei pea enam õppima.
Marju elab päeva korraga — üksi koos oma prantsuse buldogi Monaga, kuid sugugi mitte lootuseta kunagi kedagi veel enda kõrvale leida. #p2#
Ega sa ometi laulmisest loobu?
Ei. Mina lihtsalt mõtlesin, et lähen tasakesi sinna kooli — ja teen seda oma töö kõrvalt. Laulan edasi.
Kust sul selline tuhin peale tuli?
Põhjendada pole siin küll midagi, olen juba ammu heietanud, et tahan peda-kooli lõpuni käia. Nüüd võtsin kätte, läksin asja uurima ja otsustasin selle ära teha.
Sind ei heiduta, et oled üks vanemaid — aga see-eest prominentseim kursuseõde?
Heh, ma mäletan, et kui ma ise veel pedas õppisin, siis tuli kaugõppesse ligi 50aastane Uno Loop. Ja siis oli seal veel üks daam, kes oli tollal 48aastane. Loop õppis samas teaduskonnas, aga orkestrijuhtimist. Tal oli see konkreetselt seotud sellega, et minna Naissoo järglaseks muusikakooli.
Kui me ise olime toona 19–20aastased, siis vaatasime ka, et ohohoo… #p3v# Aga ma ei näe selles midagi kummalist. Minul jäid õpingud omal ajal kolmandal kursusel pooleli. Sinnamaani pingutasin ära, aga siis ei saanud enam jätkata. Mul olid ju kogu aeg kontsertturneed. Esimesel aastal maadlesin nende probleemidega Eestis, teisest kursusest läks juba Venemaal lahti.
Küllap sihid isegi muusikakoolis õppejõu kohta!
Ei mina sihi esiotsa midagi, heh… Aga ma tahtsin sedasama kooli teemat jätkata…
Lõpetasid siis kooli minu kaasaegsed Urmas Ott ja Jüri Pihel, kes kõik läksid telesse ja raadiosse tööle. Ei olnud sellist pooldumist nagu nüüd, et on tele- ja raadiorezhii eraldi. Mõtlesin juba siis, et küllap isegi mingil sellisel alal jätkan. Raadio- ja telerezhii erialad on ainult päevases, mina pidin valima õhtusteks õpinguteks kultuurinõuniku eriala. Lisaerialaks võtsin kultuurimäned?eri. Igapäevases elus olen selle erialaga väga lähedalt kokku puutunud. Olen olnud iseenda mänedzher üle kümne aasta.
Milleks siis veel diplom?
Et oleks olemas, et oleks ette näidata. Ja siis on mul tegelikult juba poolteist kõrgemat haridust! (Marju jätkab vaimustunult.) Kaasa arvatud see, et ma võin selle kõik ära lõpetada kaks korda kiiremini. Aga võib-olla mulle nii meeldib seal, et ma ei tahagi kiiremini lõpetada, jään kõigiks neljaks aastaks. Aasta maksab 14 000 ehk siis 7000 krooni semester.
Sa oled justkui uue elulehekülje pööranud?
Ma olen seda uut külge korduvalt pööranud. Iseasi, kui palju seda märgatakse. Uue laulu tegemine on ka justkui uue külje pööramine elus. Ma ei tea… Välimuse muutmine on samuti juba uue külje pööramine. Ja seda olen ma vahetpidamata teinud. Ma ei oskaks enam elada, kui seda sära ja rõõmu minu elus kas või tööski enam poleks — siis muutun nii kurvameelseks ja lähen stressi.
Tunned sa, et saad kõigega korraga hakkama?
Elus on asju, mida ei saa planeerida. Kui ma olen planeerinud, siis on kakssada protsenti kindel, et need asjad ei lähe nii. See, et ma teen ja tahan midagi… Ei ole mõtet unistada asjadest, mida pole sinu võimuses muuta või saada. Siis tegelengi asjadega, mida ma oma elus muuta saan. Kooli ma saan astuda — saan. Muusikat ma saan teha — see pole kerge, aga ma ikkagi teen. Ja lugu on mõtet teha siis, kui sul jälle midagi öelda on. Ei ole mõtet paisata välja kümmet uut lugu, kui neist üks on hea, aga ülejäänu «kaša mannavaja». On ju nii? Parem kvaliteeti kui kvanti.
On keegi su kõrvale tekkinud?
Ei ole. Mind ajab alati nii naerma, kui Roosileht minu uut lugu «Hoia mind veel» Raadio 2s mängib. Ta lisab alati, et hoiame muidugi, küll meie juba hoiame! Alati saab keerata naljaks ja teisipidi selle asja, et mul pole kedagi.
See ei ole lugu konkreetsest inimesest. See on unistus — unistus niisugusest inimesest. Kui mul viis–kuus aastat tagasi tuli välja laul «Vaid üks mees», siis nii mõnigi mees arvas, et see on talle pühendatud.
Ja tuldi kohe küsima?
Mõni arvas, jah, et see on temast, aga tegelikult see ei olnud nii. Teksti kirjutas ju Kaari Sillamaa, mõeldes sel hetkel just mulle.
Tegemist oli tõepoolest intrigeeriva tekstiga, sest mõni koht mõjus väga kahemõtteliselt.
Aga sa ei anna enda leidmiseks ka eriti võimalusi, oled kuidagi varju tõmbunud?
Kas sa kujutad ette, et minu elukutsega seoses võib olla nii palju tööd, mis on nähtamatu, kuid võtab sinust nii palju ära, et… Võtabki! Meelelahutus on kerglane mõiste, aga tahaks öelda neile, kes nii ütlevad, et — kohe hirmus tahtmine on ütelda —, et tule tee ise! Minu jaoks on laulmine ka füüsiliselt raske. Saad aru, mul on vahel pärast mõnda esinemist — ma ikka püüan alati endast kõike anda — kõhulihased haiged. Ma ei oska kuidagi teha niimoodi poole jõuga. Olen alati pärast nii läbi, et ei jaksa isegi suhelda, mõtlen ainult sellele, kuidas sealt kiiremini minema saada.
(Marju küsib nüüd hoopis ise:) Aga kust sa tead, et ma ei liigu? Ei näe mind jah? (Ja ka vastab ise:) Ei, mul on kutseid küll. Aga ma ei tule, jah, seltskonda. See pole see, millest ma unistan. No on jälle koos suur kari inimesi, kes üksteist jõllitavad, hindavad, takseerivad ja suhtlevad omavahel kaunis pealiskaudselt. Ma tean küll, kuidas teisi vaadatakse: Ahah, Marju Länik. Huvitav, miks ta i k k a veel üksik on? Ei, ei usu, et ta üksi on. Huvitav siis, milline abielumees temaga salaja suhtleb? Hmmm! Ja nii edasi! Ja nii ongi! Selline pealiskaudsus on nii ära tüüdanud.
Näed sa rohtu?
Minu töö ja kutse tasakaalustamine isikliku eluga ei ole kerge. Eks mul on mitmed asjad läinud elus sellist rada, mida võib-olla ei peeta loogiliseks — nii nagu see enamusel on läinud. Küll aga on mu elu läinud sellist rada, nagu kogu maailmas on inimestel, kes töötavad meelelahutusäris.
Samas, kui mul ei ole esinemispäev, on mul alati midagi teha. Koolipäeva hommikul, kuigi läksin pedasse alles poole kaheteistkümneks, ärkasin kell kaheksa hommikul. Mul oli rida toimetusi — koeraga õue, tube tuulutada, korrastada, toitu teha, telefonikõnedele vastata, midagi järjestada, korraldada, soengut teha…
Ja siis on minu keldris käinud näiteks varas! Jälle tegevust kogu õhtuks, et vaadata, mis võetud, mis jäetud. Olid ära viinud minu kadunud jahimehest onu lastud jahitrofee — kõige uhkema põdra sarved, mis ta üldse lasi. Jummal, need minu keldrist ära varastatud! No ilmselt olid vargad mingisugused parmud. Läksid kolmest uksest läbi.
Kuidas sa end laed, ja selle, mis masendab, alla neelad?
Keskkond minu kodu ümber Glehni lossi kandis ongi see, mis mulle elujõu annab. Selle looduse pärast ma sinna kolisingi. See on mulle sama vajalik kui söök, õhk ja uni. See on mu terviseallikas, need jalutuskäigud looduses. Koeraga ma jalutan. Tema ma omal ajal selleks võtsingi, et temaga võimalikult palju väljas käia. Ja mitte ainult sellepärast. Ta on fantastiline sõber ka. Kuigi ta pole inimene, vaid loom, on ta üks suurepärasemaid sõpru, kes mu elus olnud. Ja kui temaga on midagi lahti, siis see ajab mind täiesti hulluks. Tõukoertel on ikka vahel midagi viga. See on minu jaoks nii suur üleelamine, et ma veel mitu päeva järjest olen täiesti šokis — veel hullemas kui loom ise.
(Marju naerab.) Samas on mul selline tunne, et mida rohkem ma eraelu teemat puudutan, seda rohkem see minu austajaid eemale peletab.
Arvad sa tõesti nii?
Igal juhul ma põen seda kohutavalt. Länik on valmis kaks ööd järjest oma voodis unetult rähklema, keset ööd — kuigi ma ei ole suur suitsetaja — rõdul seitse sigaretti ära tõmbama ja oma sõnade üle järele mõtlema.
Olen pidanud selgeks õppima ka selle, kuidas kriisist üksi välja tulla. See võib võtta päevi, selle sisse võib mahtuda nii jõuetuid päevi, kus ma ei suuda voodistki tõusta. Aga kui juba, siis lähen ostan endale hunnikute viisi kõikvõimalikke ajalehti ja ajakirju kokku, loen ja loen ja loen. Ning vaatan filme ja dokfilme. Niiviisi tasapisi toibudes. Samas olen õppinud ennast aastatega rohkem säästma ja hoidma. Olen teadlikult püüdnud lasta asjadel minna või olla nii, nagu need on. Ma elan ainult tänasele päevale.
