“Püüan elada mõtteviisi järgi, et kui ma ei jõua suuri protsesse mõjutada, teen ma oma maailma nii väikeseks kui saan ja proovin mõjutada seda. Soovitan niisugust suhtumist siiralt ka kõigile teistele inimestele,” lausub Soosaar ajakirjale Naised.

Mark on teinud peale Pärnu rahvusvaheline dokumentaalfilmide festivali suure hulga rabavaid filme, kasvatanud lapsi, loonud maamärgiks saanud kunstikeskuse. Jõudu paistab tal jätkuvat veel teist sama palju. “Ma olen sinisilmne inimene, kuigi mu silmad on looduse poolt hallid,” lausub ta.

“Ma usun, et väike maa ja väike rahvas võib ise midagi ära teha, kui suudab tugevaid visioone genereerida, seda nii eluliselt kui ka kultuuriliselt. Kahjuks ei ole eestlastes üksmeelt, liiga palju on egotsentrismi ja seda luik-haug-vähk-suhtumist. Me ei tee meeskonnamängu ja see on meie suurim viga. Meil on vaja ülemaailmset veeuputust, et me hakkaks kokku hoidma,” ütleb ta tõsiselt ning pärast väikest hingetõmmet: “Kõigil peab olema oma koht päikese all!”