"Täitsa tore noormees on see seal," naeris Avandi enda viis aastat nooremat versiooni vaadates.

Viis aastat tagasi tehtud intervjuus oli Avandi just kuu aega tagasi teada saanud poja Alberti fataalse diagnoosi ning tunnistas ausalt, et tegu on šokiga. Samas oli ta lootusrikkalt meelestatud. "Usk on vankumatu, õigemini teadmine, et see lõppeb varsti ja hästi. Arvan, et meie perekonda ei murra ükski tormituul," kõneles Avandi viis aasta tagasi.

Täna tunnistas Märt, et on Alberti surmaga rahu teinud. "Aga see on midagi sellist, mis jääb sind saatma elu lõpuni," tõdes ta. "Küsimus, miks sellised asjad juhtuvad, on väga ohtlik küsimus. Inimestel ei ole antud kõiki asju mõista. Rahu leidmine käib läbi teiste kanalite. Sa kas õpid sellest või sa murdud selle all. See on sinu elu ja sinu asi ja sinu otsustada on selle üle, kuidas sa oma elu elad, kas hakkad jooma või paned köie kaela või elad edasi. Mul on põhjust elada - mul on Herman, mul on Helmi, mul on Liisu."

Ta tuletas ka meelde, et kui Alberti surmani oli umbes kaks nädalat, tegi ta koos Ott Sepaga "Tujurikkujat". "Naljasaadet. Oma paradoksaalsel kombel aitas see mind kõvast," ütles ta.

Võrreldes viie aasta tagust aega tänasega, leidis Avandi, et kuigi rahalises plaanis on kindlasti elu parem, siis vaimses plaanis on Eesti elu läinud kehvemaks. "Me oleme läinud vihasemaks. Mina ei uskunud, et meie eestlased oleme niivõrd rassistlik, julm, ülbe rahvas. Ütlengi täitsa tõsiselt välja, mul on meie rahva pärast häbi," lausus ta ning lisas, et kui ei ole eestlastest võimalik võõraviha välja juurida, siis ta ei tea, mis saab.

Jaga
Kommentaarid