"Peeter Oja, tuttav teleekraanilt, kinolinalt ja lavalaudadelt. Me tunneme ja armastame teda. Või vähemalt nõnda see meile tundub," kirjutab Mart.

"Kunagi trehvasin bussis ühe Londonis resideeruva austraallasega, kes tuli Eestisse, et uurida, mis maa see on, kust Eurovisioonile saadeti „Leto Svet“. Suur oli reisimehe jahmatus, kui ütlesin, et tunnen Peetrit päris hästi.
Tegelikult ma valetasin. Nagu valetavad kõik, kes väidavad, et Peetrit tunnevad."

"Neid inimesi, kes Peetrit tegelikult tunnevad, on väga vähe.
Mis toimub päikesepoisi hiilgava fassaadi taga? Mis tumedusi peidab tema hingekuristik? Milline on Peeter siis, kui prozhektorid kustuvad ja kaamerad suletakse? Kui lõpeb aplaus ja eesriie tõmmatakse ette? Kust tuleb pöörane temperament, mida kardavad ajakirjanikud ja autopesijad? Milline on armastav ja ahastav, võidukas ja löödud, joobnud ja joovastunud Peeter Oja?"

"Pärast kõiki neid "Ärapanija" stuudios möllatud aastaid suudab Peeter mind ikka veel üllatada. Sageli kahjuks ebameeldivalt. Kuid see on hind, mis tuleb maksta koos geeniusega töötamise eest.
Olles tema raamatu läbi lugenud, hakkan uskuma, et tunnen Peetrit nüüd palju paremini. Nii heas kui halvas. Tunnistan ausalt: mõni saladus ei teinud mind õnnelikuks. Kuid kui sõber tahab pihtida, olgu nii.
Loodan, et ka sina, hea lugeja, jääd edaspidi Peeter Oja sõbraks. Kõigele vaatamata. Või just seepärast."

Maestro Oja raamat on tema nooruse tõttu kõhnemapoolne. Loodetavasti kirjutab ta seda näiteks Tõnis Mägi eeskujul igal aastal pisut jämedamaks.