Mart Laar oskab meeldiva kasulikuga ühendada — ekspeaminister tunnistab, et suur osa tema ajalooraamatute sisust saab kirja Riigikogu saalis poliitikutöö kõrvalt.
Mardi (48) raamat «Eesti Leegion sõnas ja pildis» juhib ajalooraamatute edetabelit, selle esimene
tiraaž kadus lettidelt poolteise nädalaga. Tänavu sügisel on uut hitti oodata.
«1944 seeria saab jätku Saaremaa lahinguid puudutava raamatu kujul. Võimalik, et lükkame selle ilmumise ümarikule tähtpäevale ehk Saaremaa lahingute 65. aastapäevale,» ütleb Mart, kellelt on ilmunud ka põhjalikud käsitlused Sinimägede ja Lõuna-Eesti taplustest - «Sinimäed 1944» ja «Emajõgi 1944».
«Raamatute kirjutamine on keeruline asi. Kui sa hakkad konkreetselt kirjutama, siis paned alguse ja lõpu paika,» räägib Mart. «Seejärel läheb kolm kuni viis kuud. Kuid eeltöö võib aega võtta aastaid ja aastakümneid. Raamatutega on nii, et sa hakkad kirjutama siis, kui sa enam muudmoodi ei saa.»
Kirjutab töö ajal
«Kahtlemata peab kirjutamise hetkeks materjal koos olema, sest muidu võib tekstiga ekslema sattuda,» rõhutab Laar. Ta üritab aega ratsionaalselt kasutada, nagu tüüpiline Eesti talupoeg.
«On väga palju kohti, kus saab kahte asja korraga teha. Kirjutada ja kuulata. Ei ole mingi saladus - kui näete mind Riigikogus arvutiga, siis ma kirjutan järgmist raamatut. Samuti on olemas sellised meeldivad asjad nagu õhtutunnid,» sõnab Mart.
#end#
Mardil on uusi kirjutamisplaane küllaga. Kui raamatus «Eesti Leegion sõnas ja pildis» kirjeldas ta nende meeste teed, kes mobiliseeriti sõjaväkke 1943. aastal ja hiljem, siis nüüd on tal plaanis kirjutada meestest, kes läksid sõtta juba 1941. aasta suvel.
«Laskurkorpuse meestest on liiga vähe räägitud. Neist on jäänud mulje, et tegemist oli padupunastega, aga originaaldokumente vaadates selgub, et tegemist on tavaliste eesti meestega, kes ei erinenud oma suhtumistes teisel poolel võidelnutest,» lausub Laar.
«Ka Laskurkorpuse meestest ja sõjateest tuleks põhjalik raamat kirjutada, sest nende saatus oli astme võrra süngem kui teistel Eesti meestel. Laskurkorpuses esines massiivset ülejooksmist kuni sõja lõpuni ning vaimustust need mehed Punaarmees võitlemisest ei tundnud. Isegi veel 22.-23. novembril 1944 oli Sõrve säärel ülejooksmist.»
Täielikku tõde pole
«See on normaalne, et ajaloosündmuste kohta on mitmeid eri käsitlusi ja ei ole ühte absoluutset tõde,» leiab Mart. «Tööpõld on kindlasti ajaloo kirjutajatel lai ja viimasel ajal on kirjastused hakanud ka honorare maksma.»
Laar jagab lahkelt mõtteid ja ideid, milliseid auke riiulil saab täita: «Kummaline, et meil ei ole korralikku teost Vabadussõjast. Kindlasti oleks viimane aeg sellest põhjalik akadeemiline raamat kirjutada.»
Laar arvab, et ka Johan Laidoneri ja Konstantin Pätsi elulood müüks, ka siis, kui need ainult juba avaldatu abil kokku panna. Tal endal puudub selleks tööks ambitsioon. Marti huvitab pigem pauguta alistumise lugu.
Laar tahaks kirjutada raamatu teemal: mis oleks juhtunud, kui Eesti oleks 1939.-1940. aastal vastu hakanud.
«Huvitav, nii Laidoner kui ka Mannerheim hindasid oma riikide vastupanuvõimet kahele nädalale. Soome hakkas vastu ja on täna palju paremas seisus kui Eesti, kus ei ole veel sõjaeelne rahvaarv taastunud,» arutleb Laar, ja tema sõrmed sügelevad arvutiklahvide järele, et hakata tootma uusi tõdesid.
