«Mu elus on olemas naine, kellest ma väga hoolin. Armastus on nii peale tulnud, et... Ma tõesti usun, et Kaisa ongi see õige,» ütleb seriaalis «Päikese poole» Getter Jaani kallimat kehastanud Mart Müürisepp.
Nukuteatri näitlejad, filmi «Vasha» peaosalisena tuntuks saanud, «Vasaku jala reedes» mängiv Mart Müürisepp (20) ja Kaisa Selde (25) tutvusid paar aastat tagasi ühise sõbra juures peol. Nende suhe, mis algas lummava suveromantikaga, on kestnud ligi aasta.
Mart, see on sinu esimene pikem suhe? Võib nii öelda küll. Esimene kooselu.
Mis sind Kaisa juures köidab? Ta on õpetanud mulle armastust. Kui sa suudad iga asja vastu armastust tunda, siis on tõeliselt super! Nagu öeldakse: in the end there’s only love. Ma arvan, et see on tõsi. Kui ma enne suhtusin asjadesse lõdvalt ja hõljusin liiga palju, siis Kaisa on mind toonud maa peale tagasi.
Seriaalis «Päikese poole» oli su kallim tumedapäine Getter, Kaisa aga on blondiin... Tead, Getter ei ole päris minu maitse. Mulle meeldivad blondid, väga selged jooned, põhjamaine ilu. {poolik}
Mida sulle Kaisaga koos teha meeldib? Meil on ühine teatrikirg ja näiteks süüa teeme koos. Aga mina kuigi osav kokkaja ei ole, naine tuleb köögis palju paremini toime.
Sa ütled oma tüdruku kohta väga uhkelt naine, nii öeldakse tavaliselt abikaasa kohta... Ma lihtsalt usun, et ta on tõesti see õige.
Mida sa naises enim hindad? Ma olen viimasel ajal hakanud üha enam mõtlema ütlusele, et mees valib elukaaslase oma ema järgi. Ma vist olen enese teadmata sama teinud. Kaisa ja mu ema on loomu poolest sarnased.
Sa oled öelnud, et oled pärit väga rangest perekonnast. Kui ma nii ütlesin, siis olin noorem ja lihtsalt tundus nii. Isa on mul karm, kuid väga hea inimene. Ma saan nii ema kui isaga hästi läbi. Ma kolisin hiljuti omaette elama. Käisin ükspäev kodust paari riideeset võtmas. Istusin oma toas voodil ja pisar tuli silma. Mõtlesin, et kurat, kas tõesti see hetk ongi nüüd käes. Ema ütles ka, et nii kahju – et kellega ta nüüd räägib… Veidi kurb on. Kuidas nad nüüd kahekesi sinna jäävad, ma olen pere ainus laps. Kuid eks enda elu tuleb ka elada.
Sa oled läbi ja lõhki Tallinna poiss? Jah, olen terve elu Nõmmel elanud. Lasteaias käisin kesklinnas ja koolis kah, Jakob Westholmi Gümnaasiumi muusikaklassis.
Kuidas sa teatripisikuga nakatusid? Ma sain 2009. aastal rolli filmis «Vasha» ja samal aastal ühinesin Nukustuudioga. Veidi enne seda olin läinud kooliteatrisse.
Õppimiseks ikka aega jäi? Gümnaasiumi periood oli kõige kohutavam aeg mu elus! Ma ei tahaks seda enam kunagi uuesti läbi teha. Saan üksnes tänada õpetajaid, kes mulle sel teel halastasid ja mind aitasid. Mu tähelepanu oli viimastes klassides suunatud absoluutselt mujale – põhiliselt näitlemisele. Mul polnud teiste asjadega tegelemiseks mingit motivatsiooni.
Mida sa pärast kooli lõpetamist tegid? Esitasin Tallinna Ülikooli kahele erialale avaldused – antropoloogiasse ja kultuuriteadusesse. Sain mõlemasse sisse. Paar nädalat enne kooli algust helistas mulle aga Nukuteatri direktor Meelis Pai. Saime kokku. Et olin tolleks ajaks paarile Nukuteatri etendusele oma sõrme andnud, otsustas ta mind tööle võtta. Nii see läks. Nad saadavad mu õppima. Oli mitu varianti, kuhu minna – Poola, Prantsusmaa, Venemaa või Tšehhi. Prantsusmaa tundub kuidagi kõige reaalsem. Kevadel sõidan kaheks nädalaks sinna. Mind pannakse proovile. Kui läheb hästi, siis hakkan sügisel seal õppima. Ainult inglise keelega seal hakkama ei saa. Prantsuse keelt ma veel ei oska, kuid eks pean õppima. Teist varianti lihtsalt pole.
Suhtele ei mõju lahusolek kuigi hästi... Me oleme sellest Kaisaga väga palju rääkinud. Eks muidugi on kahju, kuid selliseid valikuid on vahel vaja teha. Lahku me ju sellepärast ei lähe.
Kas sa näed oma tulevikku Eestis või ahvatlevad sind maailmalavad? Üks on kindel – välismaal peab käima, kas või jõuga. Eestis on nii mugav elada, kõik on käe-jala juures, väga lihtne, mistõttu on jube kerge ära manduda. Minu soov on edendada eesti kultuuri. Sellist asja pole, et lähen ära ja tagasi ei tule. See on minu kui eestlase kohus minna, kogeda ja oma kogemused hiljem teistele edasi anda. Nukukunst on asi, mida on Eestil väga vaja.
Sa kavatsed end ainult nukukunstiga siduda? Kindlasti mitte. Tahan olla näitleja, kes on võimeline kõike tegema. Hea näitleja peab oskama laulda, tantsida ja erinevaid rolle mängida.
Sa võtad kõiki töid võrdselt – «Päikese poole» polnud su jaoks lihtsalt meelelahutus? Ma olin sarjas mängimisest ammu mõelnud ja nüüd sain maitse suhu. Oli tore asi, kuid kogu aeg teha ei tahaks. Samas, see tüüp, keda ma kehastasin, mulle väga meeldib. Ma ise pole päriselt selline nagu Tom, kuid teda on lahe mängida. Mu hetke lemmikroll on «Metamorfoosis». See on raske etendus, mida on ääretult põnev teha. Täielik väljakutse. Ülle Kaljuste ütles, et ta liitus sarjaga «Õnne 13» seetõttu, et paljud kaasmaalased näevad näitlejaid üksnes teleri vahendusel. Eesti on väike ja siin on vähe valikuvõimalusi. Sa ei saa valida ega pirtsutada. Kui sulle rolli pakutakse, tuleb vastu võtta. Ma olen noor, mistõttu pelgan, et ehk annan oma näo liiga kiirelt ära. Seda tuleb hoida...
Mis seisus on Eesti nukukunst? Sõna «nuku» annab inimestele vale märgi. Nukuteatrit on võimalik teha mitmeti. Meil on teatris kuus noort näitlejat, kes said Soomes vastava väljaõppe ja hariduse. Usun, et see generatsioon paneb Nukuteatri uude kuube.
Kas lavakunstikool tõmbab sind? Muidugi tõmbab! Seal õppida on aastaid olnud minu suurim soov. Proovin sinna kindlasti sisse saada.
Kas su ema ja isa on teatriga seotud? Ei ole. Kuid mu isa on hea jutuga, kõikide inimeste sõber. Ema aga on rahulik, vaikne, mõtlik, salajase peidetud kunstisoonega. Minus on osake neist mõlemast. Kunstiinimesi meie suguvõsas pole olnud… Kuid Tenfold Rabbiti laulja, režissöör Andres Kõpperiga olen ma küll mingitpidi sugulane. Ma ei tea täpselt, mis liini pidi, kuid emapoolse suguvõsa kokkutulekutel kohtume alati.
On öeldud, et sa teed nii mõnelegi nimekale näitlejale pika puuga ära. Mis tunde sellised avaldused sinus tekitavad? Ma olen ju nii noor alles… Ma luban, et eksin veel ohtralt ja loodan, et inimesed sellest ka aru saavad. Naljakas öelda, kuid kogu aeg ei saa ju kulda toota. Ma tahan eksida! Läbi eksimuste ma õpin ja leian ennast. Kui sa kogu aeg kõigile meeldid, siis muutud igavaks. Ühel hetkel on nina püsti ja sa ei pruugi seda ise tähelegi panna...
Kas sa pabistad laval, käed lähevad higiseks, süda taob…? Käsi on mul kogu aeg veidi higine. Ma vajan enne esinemist omaette olemise aega. Mul on üldse jube suur üksiolemise vajadus.
Oled aktiivselt ka spordiga tegelenud – jalgpall, wrestling... Oo jaa! Avastasin wrestlingu koos tüüpidega, kellega Nõmmel hängisin. Üks neist mängis pidevalt PlayStationil ja seal oli ka wrestling. Hakkasime wrestlingu videoid vaatama, seejärel läksime trenni, kujutlesime end Ameerikas võistlemas… Tagantjärele mõeldes oli see paras huumor. Mina ja wrestler – hahaa! Jalgpalli mängisin kümme aastat. Praegu ma ei spordi, kuid tänu tehtule ma päris lõdva kondiga ei ole.
Sport on suitsetamisega asendunud? Jah. Tõmban ikka päris korralikult. Vahel läheb pakk päevas. Aga no mulle tõesti meeldib suitsu teha. See on kuidagi hüpnotiseeriv värk. Suitsetades tulevad head mõtted.
Millist muusikat sa kuulad? On kolm bändi, mida võin lõputult kuulata – The Doors, Jefferson Airplane ja The Beatles.
Kui suurelt sa unistad? Eks ma salaja olen ennast igale poole mõelnud. Oscarite jagamisele ja suurtele uhketele asjadele. Unistada võib, ja peabki! See viib edasi.
