Mart Sander: Sandra Jõgeva rünnak oli mulle komplimendiks!
Sander ütleb Publikule, et luges artiklit Sandra Jõgeva: Mart Sanderi vastu suure huviga. "Seejärel läksin netti, ning vaatasin, kes Sandra Jõgeva on. Sain teada, et kunstnik. Aga mitte selline kunstnik, kes võtab pliiatsi või pintsli ja üritab midagi paberile-lõuendile panna. Vaid hoopis „efektne sotsiaalse närviga kunstnik, keda teatakse tänu mitmetele šokeerivatele projektidele“ – ilmselt tema enda sõnastus Kunstiteadlikkuse Keskuse kodulehel," arvab Sander.
"Illustratsiooniks tema teostest on tema enda portreed, kus ta paljastab oma rinda. Järgmiselt saidilt leidsin teda veriste veenidega vannis hulpimas. Kusagil saidil olid lavastatud sadomaso-stseenid, näitlejatest meesorjad kaetud kõikvõimaliku lögaga."
Sander lausub, et tal kadus pärast Jõgeva tööde uurimist nende vastu huvi ja tal hakkas palju kergem.
"Sest miks polekski pidanud proua Jõgeva tõstma häält minu vastu, kui ma olen terve elu sõdinud selle vastu, et enese eksponeerimist vere ja ekskrementide kastmes ei nimetataks „sotsiaalselt šokeerivaks efektseks kunstiks“?" küsib kolm isikunäitust teinud Sander.
Navitrolla peale hammas ei hakka?
Sander leiab, et kunstilises mõttes oli kogu Sandra Jõgeva rünnak võrreldav punktrašmuusiku rünnakuga rahvalauluhelilooja vastu. "Mõlemad on ju ametlikult nagu „muusikud“, aga nende kontseptsioon ning vaated oma loomingu lätetele ning mõjule on teineteisest valgusaastate kaugusel. Muusikamaailmas mõjuks selline rünnak väga küsitavalt. Nagu ka rünnak, milles näiteks maletaja kirjutaks „orienteeruja pole mingi sportlane“ või ajukirurg teataks „põlgan rahvameditsiini“."
Sander nendib kahjutundega, et need reeglid, mis kehtivad muus maailmas, ei laiene Eesti kunstis kehtivatele omavahelistele suhetele. "Siin mängivad ainult tsunftlus ja sallimatus nende vastu, kes julgevad mänguväljakule tungida ilma riikliku kunstiharidust tõendava diplomita. Sellised inimesed – eriti veel siis, kui nad juhtuvad osutuma menukaks – tuleb koheselt materdada madalamaks kui muru."
"Muidugi oleks Jõgeva võinud hammaste vahele võtta ka mõne teise amatööri – Navitrolla või Martin Saare – aga need kunstnikud on kahjuks tsunfti haardest välja kasvanud ning nende peale lõrin ei hakka."
Evald Okase kriitika läheks korda
Sander ei võta südamesse, et Jõgeva arvustas tema maalitud pilte tuntud naistest. "Kui seda, et Beatrice’i laup on neandertaalase oma või Kaie Kõrbi nina hiigelsuur, heidaks mulle ette näiteks Evald Okas, siis ma võtaks seda tõsiselt. Baseerudes vaid proua Jõgeva atraktsioonidest tehtud fotodel, võiks minu kommentaar olla parimal juhul vaid see, et kunstniku paljastatud tiss on proportsionaalselt üliväike või et veri, mida ta endale fotodel on peale piserdanud, näeb pigem välja nagu ketšup. Ja selline kommentaar oleks rumal."
Sander tõstatab küsimuse: "Miks kasvatab Eesti kunstipoliitika üles põlvkondade kaupa sallimatuid inimesi, kelle jaoks kunsti ainus kriteerium on olla kunstipoliitikale ustav?"
Ta ütleb, et kui samasugune sallimatus valitseks teatri-, muusika- või kirjandusmaailmas, siis oleks meie teatri-, muusika- ja kirjanduselu tohutult palju vaesem. "Õnneks julgevad need žanrid katsetada ja eksperimenteerida ning ei sule oma piire nii varmalt. Samamoodi oleks ka keegi vähetähtis aga diplomeeritud lavastaja võinud kirjutada artikli sellest, et Rahvusooperi „Silva“ on vaatamata suurele publiku- ja kriitikamenule ikka läbinisti diletantlik soperdis, sest Sanderil puudub ju lavastajadiplom!"
Kunst pole kohustuslik
"Ma ei tea, kas autor esindab kogu akadeemilist kunstikonda, või kas viimasedki tema vere- ja kakamänge ametlikul tasandil hindavad. Ent nüüd on ka Sandra Jõgeva kuulus," muigab Sander.
Ta usub, et kindlasti aitab tuntus kaasa Jõgeva peatselt ilmuva novellikogu menule. "Sest arvatavasti on autoriproua endale ka kirjanikudiplomi hankinud – ei sobiks ju muidu teha midagi sellist, milleks sul ei ole ei annet ega volitusi."
Lõpetuseks soovib Sander vabandada kõigi ees, keda tema kolm
isikunäitust on solvanud. "Tunnen ennast kunstnikuna arenemisvõimelisena
ning olen kindel, et iga järgmine näitus on tugevam kui eelmine. Kunst
ei ole meie riigis mitte ka kohustuslik – pole midagi lihtsamat kui
vältida sellist loomingut, mis sulle ei meeldi. Sarnased rünnakud on
mulle aga pigem komplimendiks, sest need näitavad mulle, et olen
osutunud mingile jõulisele instantsile ohtlikuks."
VAATA MART SANDERI TÖID:
Mart Sanderi teoseid võib internetis näha tema Galerii kodulehel.
