“Eri Klas oli mu esimene “boss“ — olin siis 18-aastane, kui läksin tööle Estonia teatrisse,” meenutab ta oma esimest suurt ettelaulmist, mida olid kuulama tulnud kõik tolleaegsed ülemused, kellest paljude nimed Sanderile isegi enam ei meenu. Kuid Klasiga oli hoopis teine lugu. “Teadsin, et juhtkond mind ei taha — ma olin ansambli Modern Fox solist ehk niiöelda “poplaulja”. Pärast ettelaulmist ütles aga Eri: “Seda peaks lausa raha eest kuulama!” Kuid siiski, ta kutsus mind oma kabinetti ja võttis väga tõsiselt läbi. Ta ise ju oli ka noorena väga populaarne estraadistaar, seega teadis nende maailmade kattuvust. Tema õpetussõnad mulle olid: “Popimaailm, see on kõik mööduv, aga rahvusooper — siit minnakse pensionile!” Aga kuidas ta eksis! Läksid mõned aastad ja täiesti absurdsete võimuvõitluste käigus sai temast, Eesti ainsast suurest ooperidirigendist, persona non grata. Teda ei lastud enam isegi Estonia teatrisse sisse. Ja neid, kes julgesid tema poolt sõna võtta, karistati kuni vallandamiseni välja. Selline oli väikeste inimeste suur kättemaks!” vangutab Sander pead.

“Muidugi, need väiklased inimesed, kes ta välja sõid, langesid ise lõpuks kolinal — kogu kollektiiv tõusis nende vastu üles,” jätkab ta, lisades, et see on piinlik ajajärk Estonia ajaloos. “Kogu see vaenulik hävitustöö oli maestro tervisele mõjunud — käisime koos pikal Soome turneel ja seal ütles ta tervis lõpuks otse laval üles ning mul oli kurb au teda kontsert-turnee edasiste esinemiste käigus asendada. Me olime alati kontaktis — ma esinesin näiteks tema tütre pulmas Soomes, maestro abikaasa Ariel Klas oli minu manager — ja nii edasi,” kirjeldab Sander edasisi sündmusi ning tõdeb, et viimati kohtusid nad eelmisel sügisel presidendi Roosiaias Kadriorus, kus peeti Estonia teatri hooaja avapidu. “Lõpuks ometi austati teda taas kui Rahvusooperi kõigi aegade suurimat dirigenti. Mäletan, et maestro oli ratastoolis, kuid väga heatujuline ja positiivne — tema kriitika kolleegide aadressil ei olnud kunagi hävitav, alati konstruktiivne,” hindab Sander.

“Ta jälgis alati ka minu tegemisi ja andis aeg-ajalt hindamatut nõu, kuidas dirigendina täpne ja tõsiseltvõetav olla. Tema suurimaks plussiks vähemalt minu silmis oligi see, et ta teadis nii seda, kuidas olla nooruke popstaar, kui seda, kuidas sellest “madalamast” staatusest tippu tõusta. Temaga koostöö oli alati innustav, alati väga professionaalne ja alati positiivne: ma ei mäleta ühtegi juhtumit, kus maestro oleks kellelegi öelnud halvasti, ilma ütlemata midagi positiivset. Usun, et tema küllaltki hirmuäratav, kuid alati inspireeriv natuur on andnud tuule tiibadesse lugematutele eesti muusikutele, kes on tänaseks tõusnud tippu,” lõpetab Sander ning avaldab kahetsust, et ei saa oma kalli kolleegi ja sõbra matustel osaleda.