"Ma seda hetke ja valu, kui see juhtus, isegi ei mäleta," meenutab Marta Kroonikas. "Võisin seal taguda äkki vastu auto tagaklaasi - aga see kõik on kuidagi kustunud."

Marta oli kohal, kus ta auto ette jäi, pikalt seisud ja sõbrannat oodanud. "Ma ei tegi, kas juht äkki tegi nalja... Võib-olla ta juba ammu proovis mulle märku anda, et võiksin mujal seista, aga ma ei pannud tähele? Seisin seljaga tema poole."

Kuigi õnnetus juhtus poolteist nädalat tagasi, on Marta sääred senini sinised.