«Võiks ju ometi olla jälle üks Ruja moodi sõnumiga, tervele Eestile mõju avaldav bänd,» arutleb tähevabriku finalist Marten Kuningas. Tema iidol on muusikaajaloo kõige mitmenäolisem mees — kameeleon David Bowie.

Kelle valib rahvas superstaariks, näeb paari pühapäeva pärast. Kohast küsimata, üks on saanud iga nädalaga selgemaks - artistlikult kõige mitmekülgsem on Marten (23). Pluss veel kaks A-tähte: arukalt arrogantne. Tema muusikamaitse künnab (vanainimese rõõmuks) sügavamalt kui siin ja praegu raadios leierduvad hitid. Ja meie tähemaastikul Aruka Arrogandi nišis ju suurt kedagi peale Vaiko Epliku ees polegi...
 
Veel kümnekesi koos läbisite Ingrid Tähismaa meediakoolituse. Mida sina diplomeeritud ajakirjanikuna uut kõrva taha panid?
Ülikoolis õppisin, kuidas ajakirjanikuna inimestega suhelda. Nüüd vastupidi - olla ise võimalikult ekstravagantne ja ajakirjanike jaoks huvitav. Elementaarseid asju, mida võib oodata Tähismaa-suguselt daamilt, kes on kokku puutunud põhiliselt seltskonnaajakirjandusega. Mida kõrva taha panin ja ka praktikasse viisin - kasutada julgelt tänapäeval isegi mõjukamaid vahendeid, nagu Facebook ja Twitter.
 
Oled teist põlve lavainimene. Mida oled õppinud oma isalt, Estonia lavastajalt Neeme Kuningalt?
Ei tasu kunagi ülearu muretseda sellepärast, mida inimesed sinust arvavad. Sest ega nemad samamoodi ei tea ju ka täpselt, mida sina nendest arvad.
#end#
Või oled rohkem emasse?
Tegelikult, nad mõlemad on sellised judge-inimesed. (Otsib eestikeelset vastet.) Oskavad võtta elutargalt ja külmalt, kõike väga reaalselt hindavad inimesed. Kas just kritiseerivad, aga annavad karme hinnanguid. Samas ka andestavad...
 
Millal tundsid, et pead ka lavale lauljaks saama?
Lasteaia eas. Kahekesi vennaga kodus kuulasime tohutult muusikat. Ja mängisime hiina söögipulkadega diivanipatjadel trumme. Süntekat meil kodus polnud, vahel isa kusagilt laenas. Ja väga oluline instrument oli vaibaklopper, kui võtsime ette pikemad proge-rocki oopused.
 
1970ndate proge - see oli sinu isa muusika?
Jaa-jaa, ikka Genesis, Yes ja King Crimson! Isa käis siis Soomes lavastamas (1990
«Pipi Pikksukk» Vaasas ja sealt edasi. - M.K.) ning tõi sealt muusikakeskuse, mis oli tollal Eestis õige harv nähtus. Ja hulga CD-plaate. Ma ei suutnud otsustada, kummaks oleks lahedam saada, kas kidra- või sündimeheks.
 
Keda lauljatest vaatasid - «mina ka!»?
Queen! Kodus oli videokassett, mida ma iga päev vaatasin.
 
Vennaga kismaks ei läinud, kumb saab olla Mercury ja kellele jääb Brian May?
(Naerab.) Saime hästi läbi, laulsime kordamööda. Ja kassetikaga ise lindistasime. Vend võis olla kümnene, aga laulis suht hästi ja täpselt oma lapsetämbriga. Ja mina ka oma viieaastase keelega. (Võtab falseti lae poole.) Show must go on...!
 
Millal pääsesid suurema publiku ette?
Seitsmeteistkümneselt koolis bändiga Leegitsev Sidrun. Reklaamisime kammersaalis välja kontserdi, publikuks tuli oma viisteist inimest. Jõulukontsert läks veel menukamalt. Saal oli pakitud, poolteist tundi... Tegime oma 23 lugu! Ja pilet maksis kuus krooni. (Muheleb.) Sest tollal maksis sama palju üks Pilsneri eripruul.
Aga kuna oli jõuluaeg, kuulutasime välja, et annetame tulu Pelgulinna sünnitusmajale hingamisaparaadi ostmiseks. Saime kokku ligi 250 krooni.
 
Mõttesse jäi teadmine, mitme pilsneri eest te annetasite...
No mõne pilsneri lubasime endale ka.
 
Milline poiss sa 21. koolis olid: klassis poiste liider; tüdrukute lemmik või...?
Kui klassis tehti kirjalik uuring - kõik pidid iseloomustama kõiki -, koorus välja, et ma olen türann ja väga ebatolerantne inimene. Muidugi polnud ma sellega nõus.
 
Eks artist peagi olema enesekeskne ja edev. Nagu nüüd öeldakse - arrogantne.
Nojah. Eriti füüsikaõpetaja oli minuga hädas. Üldiselt loen ma ennast väga sallivaks inimeseks. Okei, poistega tegime küünilisi nalju teiste pihta. Samas, ma pole kunagi mitte ühtegi inimest päriselt vihanud.
 
Arrogantsuse eest oled oma vitsad kätte saanud?
Põhikoolis, kui sattusin valesse seltskonda. Kampa, kus kõigil tuli käituda ühtemoodi. Nagu selles vanuses ikka. Tahaks olla erimoodi, aga lähed kaasa kambavaimuga ega teagi lõpuks, mis see õige on.
 
Lõppes see...?
Kõvera ninaga. See on tänaseni kõver. Ma arvan, et tollest paugust... Aga siis tekkiski ka tugevam «mina». Et ma kas väga meeldisin - mõnedele õpetajatele ja klassikaaslastele - või siis mind üldse ei sallitud.
 
Võit, mille üle päriselt uhke oled?
Ülikooli lõputöö teemal «Muutuv ajakiri Looming 1979-1991». Kahlasin kaksteist aastakäiku läbi. Sain hea ülevaate, kuidas Nõukogude ajakirjandus tosina aastaga murduma hakkas. Pani Eesti elu arengu ja vigade üle laiemalt mõtlema.
 
Mida Eesti elus parandaksid?
Olles nüüd natuke Euroopas reisinud, tundub Eesti ühiskond tõesti ikka veel kuidagi vanas kinni. Selge, et pool sajandit pealesunnitud ideoloogiat tegi oma töö. Paremaks läheb siis, kui toimub põlvkondade vahetumine. Aastal 1991 sündinud on praegu napilt täisealised. Kümme aastat veel, ja siis on juba pukis-puldis need, kellel pole enam kukla taga seda nõukogude rudimenti.
 
Millal viimati nutsid?
On momente ja laule, mis klapivad nii täpselt kokku, et «süda lõhkeb». Näiteks eile see peaaegu juhtus. Päris pisarat ei tulnud, aga väga ülev tunne küll. Kuulasin sellist soome vana kooli meest nagu Pave Maijanen. Tal on maailma kõige helgem lugu «Lähtisitkö?» Kas sa tuleksid mulle rongijaama vastu? Kas me võiks minna koos järvele - ma sukelduksin ja tooksin sulle valge pärli. Kas sa istuksid minuga koos pingile... Ja teine hästi ilus - «Ikävä» (Ja Marten võtab, lõug püsti, taas kõrgeid noote lae poole): Minulla on ikävä, minulla on suunnaton ikävä... (Ma igatsen, kohutavalt igatsen...) Hästi-hästi ilus!
 
Mõjus film?
Polanski filmid! (Martin loetleb vaimustunult horrori-klassikat kuue- ja seitsmekümnendaist.) «Repulsion», «Rosemary's Baby», «The Tenant». Ja «Chinatown» - Jack Nicholson on mu suur lemmiknäitleja, võimas mees! Ja muidugi Kubricku  «Kosmoseodüsseia» ja «Hiilgus»... Või tegelikult enne horrorit oleks pidanud ma alustama «Monty Pythoni» väga heast huumorist.
 
Ei ole asjata sind võrreldud küünik Vaiko Eplikuga...
Jah, et laulan ja näen ka samamoodi välja. Päris alguses olin sisimas meelitatud, kuid ka seesama arrogants või uhkus ei lubanud mul seda välja näidata. Nüüd olen võrdlemise suhtes juba immuunne.
 
Ka Tanel Padari menu näitab, et Eesti lava vajab omi pahu poisse. Pakuksid sa publikule ka skandaalirõõmu?
Skandaali skandaali pärast, Saagimi taktikat, ma ei poolda. Vaiko muusikast pean rohkem.
 
Artist, kelle moodi sa sugugi olla ei tahaks?
(Ohkab.) Andestagu mulle andunud Dagö fännid, aga - mitte eales, ei taha ma siduda ega olla kuidagi Lauri Saatpalu moodi. Absoluutselt ei meeldi, kuidas ta laulab, ega muusika, mida ta teeb. Kuidagi laisk tundub see kõik.
 
Keda maailma meesartistidest ise huviga intervjueeriksid?
David Bowie't. Loen hetkel tema biograafiat ja igasugu küsimusi on tekkinud.
 
Saatest jäi mul algul mulje, et su iidol on 1980ndate futu lipulaev Spandau Ballet. Esitasid nende hitti «Gold» ning pöörasid ka «Valged roosid» Spandau võtmesse.
Ei, tegelikult ma ühtegi Spandau albumit otsast lõpuni kuulanud polegi. Kaua ma ei seedinud üldse 1980ndate poppi. Olime vennaga ikka täiega proge-peerud. Olin päris pisike, kui kogusin raha, et osta järjekordset Yesi albumit.
Aga siis läks vend semiootikat õppima, kohtus Tartus uute inimestega ja tuli koju uue muusikaga. Briti popi Suede ja Blur, edasi The Smiths ja The Cure. Kõik see kandus mulle üle. Uurisin ise edasi.
 
Naislauljatest?
Kindlasti Kate Bush - täiesti uskumatu, kui võluv!
 
Kus näed endale vaba platsi Eesti muusikaturul?
Juba siis, kui Leegitseva Sidruni tegime, mõtlesin ma Ruja peale. Kui hea ja ilus, sõnumiga bänd. Oluline laiemalt kui ainult muusikaajaloos. Praegu ei ole niisugust bändi, kes läheks niimoodi laiemalt Eestile korda.
 
Kui kaugele oled sa valmis oma maitsepiire venitama, et lauljana Eestis ära elada? Laevadel laulmine...?
Mmm... Praegu usun küll, et olen valiv. Vara vist öelda...
 
Pigem hakkad iseendale sponsoriks ajakirjaniku ametis nagu Eplik?
Raadiotöö mulle meeldiks. Äge, kui mul oleks oma muusikasaade - palju plaate, saaksin käia ka DJna esinemas.
 
Kus sa ajakirjandust praktiseerinud oled?
Ülikoolis Triip... vabandust, Priit Pulleritsu käe all. Igal hommikul punkt kell 8:15 ja mitte sekunditki hiljem tuli olla kohal. Teemad Priidul laua peal. Siis kõik Tartu linna peale laiali ja õhtuks pidi uudis valmis olema. Punkti pealt kell kuus. Häda sellele, kes hiljaks jäi.
Mäletan esimest korda. Veebruarikuu, tähendab lähenemas Tartu maraton. Okei, suusauudis! (Marten meenutab naerdes.) Läksin värisevatel jalgadel korraldaja härra Kelgu kabineti ukse taha. «Palju see
aega võtab?» põrutas tema. «Kümme minutit,» värisesin mina. Härra Kelk rääkis mõnda aega telefoniga ja pöördus siis minu poole: «Noh, mis on?» Äääh-äääh, ähkisin mina... Ei, raadiopraktika ja tele istusid mulle rohkem.
 
Üks, mis eesti lauljaid toidab - muusikal?
Nägin, kui mu isa lavastas linnahallis muusikale. («Jesus Christ Superstar» ja «Kiss Me Kate» lükkasid 1990ndate algul muusikalide tulvale tee lahti. - M.K.) Need on mul tänaseni meeles. Tean, et tema on võimeline tegema häid muusikale, teiste kohta ei oska öelda. Pole käinud. Mõni aeg tagasi kiskus see küll odavamaiguliseks. Igast asjast tehti muusikal.
 
Purga ei pääsenud, vaid pidi välja kuulutama uue eurolaulukarusselli. Oled valmis sel spordialal võistlema?
Noojaa. Otseselt midagi praegu valmis pole, aga midagi ehk leiaks ka. Sõpradega on osavõtmine jutuks olnud. Purga pole palunud. (Muheleb.) Kui käidaks peale, siis võtaks ette. Päris naljakas võiks ju olla.
 
Lood laule oma tekstidele või loed-otsid luulekogudest ka?
Lüürikat on kindlasti mõjutanud minu suur lemmik Jüri Üdi.
 
Kirjutad oma hinge pealt või rohkem sellest, mida näed-loed-kuuled?
Nii ja naa. Leegitseva Sidruni tekstid olid lihtsalt mingid omavahelised sürri-naljad, mis me panime lauludesse. Näiteks päris esimene «Vennad Kombinaadid». (Deklameerib.) Kallid vennad Urmas-Toomas täiendavad teineteist. Toomas oli äsja koomas, Urmas tõmbles haavandeist.
Nutikas on ära kasutada just nimelt, nagu sa ütlesid, igasugu viiteid, märke ja allegooriaid enda ümbert. Nii sündisid mul «Mao» ja «Georg Lurich», aga ka «Veplik» ja «Kenekene». Muidugi on mul ka väga isiklikke laulusõnu.
 
Elu näitab, et võidust pole tolku, kui lauljale ei teki oma protežeed, nagu Rein Rannap Taavi Petersonile. Tunned, et oled juba kellelegi silma jäänud?
Mulle tundub, et mind vägagi hoitakse seal saates. Usutakse minusse. Samas on mulle kõrvalt öeldud: see, et Mihkel Raud mind saates haibib, võib teha mulle karuteene.
 
Sõge rahvas võib hakata hääletama nimme targale Rauale risti vastu...?
Just! Et jumal küll, mis Marten, nii edev mees, mingu kuhugi lavakasse hoopis! Olen ka selliseid kommentaare kuulnud.
 
Ühes saates said kõik finalistid ühislõunale kaasa võtta kõige lähedasema inimese. Sina võtsid venna. Mängisid naisvalijaile välja, et oled veel vaba mees?
Ei. Ehk peaksingi juba rohkem mõtlema imagokujundamisele. Aga ei, lihtsalt. Nagunii tahtsin vennaga kokku saada, kutsusin ta siis sinna lõunale.
 
Kedagi väärilist tüdrukut sul sinna enda kõrvale kutsuda ei olnud?
Jah, praegu ei olnud.
 
Kui konservatiivseks või vabameelseks hindad end tänaste noorte piiritu seksuaalelu skaalal?
Hmm. (Paus.) Mis puudutab mind ennast, siis olen... Kui sa küsid mingit orientatsiooni, siis ma julgen öelda, et ma olen hetero. Aga mõtlen, et olen tolerantne. Ma ei tea...
 
Kuivõrd pidurdab sind statistika, et suguhaiguste levikult on eestlased Euroopas esirinnas?
Aa, sa mõtlesid, et kas monogaamia või polügaamia. Las ma mõtlen. (Köhatab.) Mõnes mõttes oleks ju tore selline alfaisase ideaalmaailm. Hästi palju sõbrannasid, kellega pidevalt magada, aga samas see poleks nagu mingi petmine, vaid et see oleks täiesti loomulik. Aga see on ilmselgelt võimatu. (Naerab.) Olen niimoodi mõelnud, aga pole kunagi selle järgi talitanud. (Köhatab.) Aga üldiselt ma olen vist ikka pigem selline, kes otsib midagi - ühte ja kindlat. Kuigi, ka kogemus on enne oluline: tuleb olla natuke koos, et aru saada, kas olla edasi koos.
 
Sinu kõige pikem «koos»?
Neli või viis aastat vist.
 
See on päris pikk. Ja mis siis edasi sai? See oli ülikooli ajal?
Ei, see algas rohkem nagu keskkooli ajast. Aga siis toimus nagu harjumine ja klammerdumine, millest ei saanud enam lahti. Nagu purjus juhiga auto tee peal. Vahepeal on kõik hästi, aga alati on teada, et nagunii läheb jälle uuesti kraavi.
 
Klammerdusite mõlemad?
Jah. Ei, rohkem siiski tema. Ühel hetkel hakkasin sellest aru saama. Ja mõtlesin, et see pole ei mulle ega temale perspektiivis hea. Inimene ei tohi olla pime, vaid peab aru saama, mis on tegelikult oluline. Teinekord oli küll niisugune väga kallis või lähedane tunne. Eriline suhe. Kokku kasvanud nagu õde ja vend või... Aga kui pidevalt kraavis ja välja käia, pole see enam normaalne. (Köhatab.) Siis on vaja teha paus.
 
Võtsid superstaarisaate ajaks pausi...?
Ma ei tea, kas see pauski tegelikult midagi muudab... Pigem lõpetasin. Kuigi see oli raske. Aga teinekord tuleb olla kõva südamega. Mõelda pikemas perspektiivis.
 
Kui sa oleks ajakirjanikuna saanud valida üheksast kaasfinalistist ühe... Kes neist tundub sulle ses mõttes kõige huvitavam materjal?
Esmapilgul Kene. Aga olles nüüd rohkem suhelnud - Ott.
 
Millist imagot Otist välja mängiksid?
Oleks vaja üles leida, välja tuua see originaalsus, mis esmapilgul temas silma ei hakka. Tal on kalduvus «sügavale põhjale», aga ta ei ole seda veel. Ma usun temasse. Aga ta on, jah, natuke ebakindel veel. Saab sellest ise aru. Oleme sellest rääkinud. Ta on sahtlisse komponeerinud laule, millele ta kõhkleb sõnu kirjutada. Ma ütlesin talle: kurat misasja, peab! Ta muretseb üle, on nii-öelda idealist. Aga see ongi ju see materjal, millest teha lüürikat. Kümme aastat on ta mänginud klaverit. Nüüd teavad kõik, et ta laulab meeletult hästi. Ainult rohkem kindlust ja pealehakkamist. Ja tegelikult kõrvale ka head seltskonda, sõpru.
 
Mida ma ei osanud sinult küsida...?
Pooleli jäi see jutt, et ma tahaksin olla natuke maailmaparandaja. Mitte kommertslikult.
Tõsiselt, et kõik saaksid paremini läbi ja oleks rohkem mõistmist inimeste vahel. Eestis on sellest puudu. Artist, keda kuulatakse, saab selleks väga palju teha.
Okei, saates võistlen ma veel teiste meeste lauludega. Edasi aga tahaksin ma olla juba oma lauludega nagu Peter Gabriel või David Bowie - universaalselt võimsad mehed. Kes oma lavaoleku ja isiksusega on paljusid väga hästi mõjutanud.
Kusjuures, ma tean, et hüperstaar Bowie on hästi sõbralik ja tore mees, kellega saab kõigest rääkida. Ja kui mitmekülgne! Nagu tema plaadiümbristeltki näha - kui palju erinevaid lavategelasi on saanud temast välja disainida! Ükski teine meesartist ei ole ennast nii palju muutnud!