Martin Helme, eurovastaste hall kardinal


Martin Helme, eurovastaste hall kardinal

Eesti eurovastase liikumise üks juhte MARTIN HELME (27) pärineb tuntud ajaloolaste suguvõsast. Tema isa on endine suursaadik ja mõisaomanik Mart Helme, ema aga kunstiajaloolane Sirje Helme.

Endine Eesti suursaadik Venemaal Mart Helme (53) töötab praegu põllumajandusministri nõunikuna ja peab Läänemaal Suure-Lähtru mõisa, kus ta koos lauljast abikaasa Monikaga korraldab konverentse, kontserte ja pidusid. Hiljuti ostis Mart Helme lisaks naabruses asuva Kirimäe mõisa. Mart Helme on ka Eestimaa kirikuid ja mõisaid tutvustavate raamatute autor ja õppereiside teejuht. Isa kuulub poja Martini juhitava uurimiskeskuse Vaba Euroopa (UKVE) nõukogusse, olles seega samuti eurovastaste leeris. Nende puhul õpetas muna kana — poeg kinnitab, et tema oli tunduvalt varem euroskeptiline kui isa. «See vastab tõele,» ütleb ka Mart Helme. «Minu jaoks oli murdepunkt kusagil 1999. aastal, kui oli selge, et olen selle asja vastu.»

Parandamatu ajaloolane

Helme suguvõsas on kõik ajaloolased. Isa vend professor Rein Helme on tuntud sõjaajaloolasena. Martini ema on kunstiajaloolane Sirje Helme (54), kes on Kaasaegse Eesti Kunsti Keskuse direktor ja kaasaegse Eesti kunsti tõenäoliselt parim asjatundja. Lisaks juhib Sirje Helme veel kirjastust Kunst.

«Meil on, jah, selline hukas perekond,» naerab Martin. «Mul ei tulnud kunagi elus pähe, et õpiks midagi muud. Anti nõu, et õpi juristiks, õpi arstiks. Aga ei huvitanud absoluutselt!»

Tartu Ülikoolis ajalugu õppides abiellus Martin kursuseõe Eevaga (26) ning on senist — ja loodetavasti ka tulevast — ajaloolaste dünastiat jätkanud tütarde Helena (1,5 a) ja Iirisega (6 k).

Barrikaadidele ei kipu

Martin Helme peab end kontorirotiks, kes töötaks pigem dokumente läbi, kui lehvitaks barrikaadidel lippu. Kui «Ei Euroopa Liidule» tegutseb rahvaliikumisena, siis Martini juhitav UKVE on selle aju, mis euroeitajaid informatsiooniga varustab.

UKVE büroos valitseb töine segadus, nurgas vedelev magamiskott annab tunnistust pikkadest päevadest. Euroreferendumini on jäänud vähem kui kaks nädalat. Martin tunnistab, et ootab 14. septembrit, sest koos rahvahääletusega peaks suurem rabelemine läbi saama.

Tuline vaidlus Ando Keskkülaga

Kui küsida, kas Martin sõpradega grillides millestki muust ka peale eurojutu räägib, saan vastuseks, et seltsielu elamiseks pole tal sel suvel aegagi olnud. «Aga koos olles tuleb euroteema paratamatult üles. Ka mu naine on veendunud, et ma muust ei räägigi. Kuigi, kui ma ükskord töö lõpetan ja koju lähen, on endal ka aeg-ajalt eurovärgist isu täis.»

Euroteema lõhestab sel suvel punase niidina vastaste ja pooldajate leeri perekonnad, töökollektiivid ja parteid. Martin ise kellegagi oma sugulastest-sõpradest lausa tülli pole läinud, sest, nagu ta ütleb, «minu sõbrad on kõik normaalsed inimesed». Nii mõnedki europooldajad on Martin ka oma leeri ümber rääkinud. Pereringis peab Martin euroteemal kõige tulisemaid vaidlusi ema elukaaslasega, Kunstiakadeemia rektori Ando Keskkülaga.

Praegu lastega kodus olev abikaasa Eeva pole nii veendunud euroskeptik kui Martin, aga rohkem ikkagi ei-leeris. «Eeva põhjendab ära, miks ta pole väga veendunud. Tal on argumendid, mida ma respekteerin,» tunnustab Martin naise kõhklusi. Seevastu ei saa ta aru dogmaatilis-fanaatilistest europooldajatest, kes leiavad, et muud valikut ei ole, kui liituda, ega pea oma valiku põhjendamist üldse vajalikuks. «Kurb küll, aga nende hulka pean ma liigitama ka peaminister Juhan Partsi.»

Eitajaks vene õlle toel

Helme eurovastasus sai alguse just sedasama euroasja ajades. Pärast keskkooli lõpetamist töötas ta ülikooli kõrvalt viis aastat poole kohaga välisministeeriumis. Aastatel 1995–2000, kui Eesti alustas Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi.

«Tol hetkel tundus EL mulle hea lahendusena,» tunnistab Helme. «Vene sõjavägi oli alles kaks aastat väljas olnud, NATOga liitumine polnud kindel. Ka EL oli siis hoopis teistsugune organisatsioon. Nüüd läheb otsustamisõigus järjest rohkem pealinnadest Brüsselisse ja liitriigid jäävad provintside staatusesse.»

Helme kritiseerib Toomas Hendrik Ilvest, kelle välisministriks oleku ajal lähtuti läbirääkimistel põhimõttest, et meie tingimusi ei esita, oleme kõigega nõus. «Liitumisleping sai selline, et läheme ELi sisuliselt peksupoisteks!»

Kolm aastat tagasi sõitis bussitäis rahvast Peterburi konverentsile. Seal olid Helme, Kaido Jaanson, Igor Gräzin. Bussisõidul, konverentsil ja hiljem Eesti esinduse külaliskorteris ööbides ning vene õlut pruukides räägiti peamiselt euroteemadel. «Olime üpris sarnastel seisukohtadel,» meenutab Helme. «Pärast Igor helistas mulle. Ütles, et Eestisse tuleks luua euroskeptikute keskus ja mina peaks saama selle juhiks.»

Jäi õpetajapalgaga jänni

Keskuse loomine võttis oma aja, vahepeal jõudis Helme lahkuda töölt välisministeeriumis. «Diplomitööd ei jõudnud töö kõrvalt teha,» põhjendab noormees. Sügisel ta enam välisministeeriumisse ei naasnud, sest viis aastat ja eurovärk olid tekitanud tüdimuse. Läks hoopis kooli ajalooõpetajaks. «See oli minu jaoks väljakutse. Sain sealt hea kogemuse.»

Koolis töötas Helme kaks aastat. «Mul polnudki plaanis eluks ajaks õpetajaks jääda,» selgitab ta. «Tegelikult mulle see töö meeldis. Jäi soov, et kunagi, kui olen kraadiga, vanem ja väärikam, võiks üliõpilastele loenguid pidada. Aga kaks asja: see on tõeliselt stressirohke töö. Teiseks, palk ei kompenseeri seda närvikulu. Abiellusin, sündis laps, teadsin, et varsti sünnib teine laps. Õpetaja palgaga ei elata peret ära.»

Aastaga neli ametit

Edasi oli Helme täpselt pool aastat Rakvere Muuseumi direktor, tegi seal ühe suurema ja kolm väiksemat näitust. Ja tuli jälle ära. «Ma ei harjunud ära igapäevase edasi-tagasi sõitmisega,» põhjendab ta. «Neli tundi läks iga päev kaotsi. Jõudsin koju, kui lapsed hakkasid magama minema. Vahetasin pere pärast töökohta ja siis ma enam ei näinudki peret.» Rakverre kolima polnud nõus ei abikaasa ega Martin ise.

Selle aasta algul oli Helme neli kuud Notarite Koja avalike suhete juht. «See oli hea rahulik koht,» kirjeldab Helme oma eelviimast töökohta. «Notaritel pole niigi erilist pressipaanikat, ja see aeg, kui mina seal töötasin, oli veel eriti vaikne. Läksin hommikul sinna, otsisin endale midagi teha. Ega mul väga põnev ei olnud.»

Ja siis, aprillis, leiti euroskeptikutele lõpuks rahad taha ja Helme lapsuke, uurimiskeskus, hakkas kosuma. «Mul oli tõesti väga piinlik notaritele öelda, et ma pean nüüd minema,» muretseb Helme. «Aga see oli minu üritus.»

Aasta jooksul neljas kohas töötanud Helme ei muretse, et pärast euroreferendumit peaks hakkama jälle uut kohta otsima. «Vastupidi, jätkame tõusvas joones,» kinnitab ta. «Kui tuleb EI, siis peame sisuliselt meie ütlema, mis nüüd saab. Kui JAH, saab meie tööks Eesti huvide kaitsmine ELi sees.»