Kõik juhtus justkui teises elus

"Mul on raske hakata sellest rääkima, kuna kõik juhtus nii ammu, justkui teises elus," alustab Veinmann meenutusi "Karoliine hõbelõnga" võtetest ning lisab, et sellesse teise ellu tagasi minna polegi nii lihtne. "Minu jaoks on Chätrin jäänud selliseks, nagu ta oli siis. Oleme kohtunud hiljem vaid korra, kui ta oli juba kaua Ungaris elanud ja seal ka abiellunud. Aga hääl oli sama!" kõlab helge meenutus.

Veinmann: tema jaoks oli kõik uus, kummaline, erutav...

Veinmann lisab, et tunnetas oma ekraanipartneri juures alati seda, kuidas neiu südames oli Ungari. (Chätrin Bagala isa oli ungarlane - toim.) "See oli see, millest ta unistas, kuhu ta minna tahtis ja millest rääkis," paljastab ta neiu kunagised unistused, mille viimane ka teoks tegi. Veinmanni sõnul oli filmikunst tol ajal sedavõrd eluga segunenud, et ajas pea segi kõigil asjaosalistel. "Tema jaoks oli kõik uus, kummaline ja erutav ja küllap see suur imestamisvõime tema silmades pani paljud temasse armuma. Seda, mida ta hiljem mõtles ja arvas, seda mina kahjuks ei tea – meie muinasjutt lõppes küllalt ruttu pärast esilinastust," ütleb ta tagasihoidlikult.

Mõni elab kiiremini kui teised

Oma vähestes intervjuudes on Chätrin Bagala jaganud oma põnevat, ent vägagi traagilist eluteed, millel kõndides on tal tulnud matta abikaasa, võidelda haruldase geneetilise haigusega ja seigelda kahe kodumaa vahel, tundes sidet mitme eri kultuuriga. Martin Veinmann arvab, et Cäthrin kuulus nende hulka, kes elavad kiiremini kui teised, mis on nooruses tavaline nähtus.

Sügavaim kaastundeavaldus läheb Chätrini emale

"See oli see aeg, kus kõik oli ees, ei olnud aega ega tulnud pähegi küsida, kaua see kestab. Mida tema mulle või mina talle õpetasin, oleks olnud hea tema enda käest küsida, aga tema õpetas minule küll palju. Aga mida, seda ei saa ma veel välja öelda. Me olime olnud liialt lähedased, et tuttavateks muutuda," võtab Veinmann asja kokku ning lisab juurde, et sooviks eeskätt avaldada sügavat kaastunnet Chätrini emale.