Mu isapoolsed vanemad on Võru lähedalt pärit. Sain juba lapsepõlves nende keelest aru ja suutsin isegi rääkida. Kuid selle Lõuna-Eesti murrakus laulu saatis mulle Ants Johanson, et näe, vahva laul, laulge. Lugu pilab setut, kes jumalaga surmajärgse elu pärast kaupleb.

Seik ise on järgmine: nimelt esitasime me seda laulu kusagil, vist „Reklaamiklubis”, ja pärast kirjutas Eino Baskin ajalehte retsensiooni. See kõlas umbes nii: mis paska need noored nüüd suust välja ajavad? Kupleel peab olema konkreetne algus ja lõpp ning sõnadest peab olema võimalik aru saada! Tema arust olime me esitanud sotsiaalkriitilise kuplee päevapoliitilistel teemadel nii niru diktsiooniga, et kokkuvõttes ei tulnud me sooritusega toime.

Meie aga lugesime ja naersime, vanameister Baskin ilmselt ei teadnud, et ühes Eesti nurgas on olemas ka selline murdekeel.