"Me saame hakkama!


“Kas ma tohin teile Kadriorgu koeraga külla tulla?” Lapselaps Rasmusele pole ARNOLD ja INGRID RÜÜTEL mitte presidendipaar, vaid ikka vanaisa–vanaema.

Arnold ja Ingrid Rüütli ruumikas Tallinna-kodu, kus nad Kadriorgu kolimise eel viimaseid päevi veedavad, on õhtust siginat-saginat täis. Suured kaunid lillekimbud kõikidel laudadel, elutoa nurgas vanema lapselapse Kauri elektri-kitarr ning noorema lapselapse Rasmuse autopark.
Kõige selle keskel kepsleb kõrvade lehvides kokkerspanjel Loore ning vuntsivõbinal uudistab nurgast toimuvat puurirott, ristinimega Skipi, keda kutsutakse Rotuks. Tartu-kodus elab veel kass Ingel, kelle vastne esileedi Kadriorgu kaasa lubab võtta. #p2#

Kolimise mõte ei meeldi
Rüütlite kodu on südamlik ja lahke, täis vaimu, raamatuid ning reisidelt toodud mälestusesemeid. Korter kuulub presidendipaari tütrele, ent Tallinnas töötades elab isa Arnold samuti seal.
«Meie päriskodu on ikka Tartus,» jutustab Ingrid Rüütel. «Seal on meil kõige parem. Siin ringi vaadates ning laste seisukohast lähtudes on isegi hea, et isa presidendilossis elab — siis tekib siia natuke rohkem ruumi.» Ingrid ohkab, sest tegelikult ei meeldi mõte Kadriorgu kolimisest talle kuigivõrd.
«Need presidendi ametiruumid on ju päris kenad,» arvab äsja presidendiks saanud Arnold Rüütel rahulikult. «Ja eks seal ole varemgi oldud…» Kadrioru residentsi on Arnold Rüütel ja Lennart Meri jaganud vaheldumisi: Rüütel oli kümme aastat tagasi Ülemnõukogu presiidiumi esimees, Meri viimased üheksa aastat president. Intervjuu-eelsel õhtul on remont Kadrioru lossis juba lõppenud, ent ruumid seisavad tühjadena — mööbel on veel kohale jõudmata.

Perega väike istumine
Pärast presidendivalimisi on Arnold Rüütli kõige tähtsamaks märksõnaks olnud ajanappus. «Oma perega ei olegi jõudnud seda presidendiks saamist väga tähistada,» nendib Rüütel. «Tartus väikese istumise tegime ja natuke jõudsime rääkida ka. Ametlikke õnnitlejaid ja igasuguseid kohtumisi on igatahes väga palju rohkem.» Ka pärast kolmapäevast ametivande andmist on päevad juba tihedalt kohtumisi ja tähtsaid vastuvõtte täis.
«Töögraafik on koostatud, enda ja perekonna jaoks seal kuigivõrd aega ei ole,» ütleb Arnold Rüütel mõtlikult. «On kohtumised diplomaatilise korpusega, sõjaväe esindajatega, Lennart Merile autasu üleandmine… Kolm esimest päeva on igatahes tund-tunnilt ära määratud.»
Presidendiproua Ingrid märgib, et perekondlikud koosviibimised on nende peres tihti Arnoldi riiklikele asjaajamistele allutatud. «Pereringis tähistame jõule ja uut aastat. Ja sünnipäevi. Kõige parem on seda teha suviti Tartus meie aias. Aiapeod ongi vist olnud toredaimad pereüritused. Pulma-aastapäeva pole iga kord küll aega tähistada. Aga see jääb sünnipäevade vahele ka ja ega seda ei peagi igal aastal pidama.»
Kui vahepeal heliseb Rüütlite kodutelefon, kinnitab Arnold Rüütel helistajale ikka sedasama: et aega on vähe, aga kõigi armsate ja tähtsate inimeste ning tegemiste jaoks peab seda ometi leidma. Kas või natuke.

43 aastat abielu
Arnold ja Ingrid Rüütel on olnud abielus juba nelikümmend kolm aastat. Osa sellest ka visiitabielus, sest mõlema töö on eeldanud eraldi kodudes elamist.
Ingrid Rüütlit ei sega distants-abielu. «Eestimaal ei ole nii kaugeid paiku, et teineteise juurde ei saaks minna. Teisalt eeldab ka töö omajagu ringisõitmist. Oleme mõlemad piisavalt iseseisvad inimesed, et mitte teineteise töödest-tegemistest sõltuda.»
Abielupaari tõekspidamised ja tegemised moodustavad Ingrid Rüütli sõnul harmoonilise terviku. Ingridi töömaa on rahvamuusika, millega ta on tegelnud filoloogiaõpingute algusest saati. Arnold Rüütli tähtis tegevusala on aastaid olnud looduskaitse. «Tegelikult on need nagu ühe teema kaks tahku,» arutleb Ingrid Rüütel. «Meie mõlema tegevus on suunatud sellele, et meid ümbritsev keskkond säiliks. Ning see keskkond hõlmab nii ökoloogilisi kui ka kultuurilisi väärtusi.»

Tähtis maal ootab
Millised raamatud või pildid Arnold Rüütel uude ametikoju kaasa tahab võtta, pole ta veel mõelda jõudnud. «Eks see selgub tegevuse käigus. Aga mul on hea meel, et presidendilossis on üks maal, mis omal ajal mulle kingiti ja mis on mulle väga tähtis. Jätsin selle sinna töökabineti seinale, ka Lennart Meri pole seda maha võtnud.» Tähenduslik maal on suur ja kaunis merevaade, mille kinkis Arnold Rüütlile maalikunstnik Aili Vint, keda nimetatakse  Eesti parimaks merepiltide loojaks.
«Aili Vint ütles, et mõte see maal mulle kinkida tekkis tal bussiga sõites, kui ta kuulis raadiost minu ülesastumisest Moskvas,» meenutab Rüütel. «See maal on minu üks kallimaid kingitusi.»

Esileedi kuldsesse puuri
Kodus on Ingrid Rüütel toimekas abikaasa, ema ja vanaema, tõeline suurpere keskpunkt ja tugisammas. Esileedi oma perekonnas ning nüüdsest peale ka tervele vabariigile. Ent on olemas ka teine Ingrid Rüütel — Tartu Kirjandusmuuseumi teadlane. Naine, kes juhatab etnomusikoloogia osakonda ning kes töötas välja originaalse arvutimeetodi erinevate viisitüüpide tuvastamiseks.
Selle Ingrid Rüütli jaoks pole presidendiproua tiitel kaugeltki mitte kerge ja meeldiv kohustus. Tema jätkaks armast ja harjumuspärast elu ka pärast abikaasa poliitilist triumfi. «Olen nagu kass. Ma kiindun ühte kohta ega taha sealt kuigi meeleldi päriselt ära minna.»
Vastne presidendiproua istub oma imepisikeses töökabinetis Tartus. Tirib narmalist oranzhi suurrätti tihedamalt ümber õlgade, näides positsioonile ja teaduskraadile vaatamata veidi kaitsetu ja murelik. «Uurisin, kui tihedalt neid esindusfunktsioone on, kus mul on vaja kohal viibida,» tunnistab ta. «Öeldi, et umbes ühel päeval nädalas. Selle aja saaksin ma ju kirjandusmuuseumist vabaks võtta, oma esinduskohustused ära täita ja siis tagasi tulla.»

Kuhu turvamees panna?
«Ma ei tea praegu veel paljusid asju, mis uue positsiooniga kaasas käivad,» nendib Ingrid Rüütel oma Tartu tööpostil päev enne Kroonika visiiti nende Tallinna koju. «Mulle valmistab tõsist muret, et edaspidi pean vist liikuma turvamehe saatel. Nii nõuab seadus. Seaduserikkuja ei taha ma olla, aga ma lihtsalt ei kujuta ette, miks mul turvameest vaja on.»
Ingrid Rüütli kabinetis on suur kuuekümnendatest pärit kontorilaud, kõrged riiulid ja tool. Teise laua ääres kolleeg oma tooli ja riiulitega… «Kabinetis see turvamees ju ometi ei peaks seisma…?» Ingridi häälest kõlab läbi kübeke hirmu.
Koridorid on kitsad ja käänulised, õhus on muuseumi teadustööde hõngu. Kas esimest leedit valvav inimene peaks teda saatma ka siis, kui ta ühest toast teise läheb? Ingrid Rüütli zhestid jäävad seisusele vastavalt vaoshoituks, ent väljendavad selget meelehärmi. «Ma ei tea. Ma ei tea sellest midagi,» sõnab ta. «Võib-olla on turvamees ühtlasi ka autojuht ja võib mind maja ees autos oodata?»

Üks tuba puudu
Senine presidendiproua Helle Meri on ajakirjanduses rääkinud, et tema kui tsiviilisiku ja naise päralt on Kadrioru lossis vaid kaks magamistuba ja köök. Ühes toas magavad tema ja Lennart, teises nende tütar Tuule. Nende ruumide läve tagant algab Riik.
Ingrid Rüütlile on sellest ruumist vähe. «Elu on läinud niimoodi, et oma kaht lapselast kasvatan mina. Kui ma pean kolima Kadriorgu, võtan ma ka lapselapsed kaasa. Vanaemaks olemist ükski seadus vist ei keela? Ma arvan, et mõlemal poisil võiks olla oma magamistuba, seda ehk ei ole liiga palju tahetud?»
Kuna aga president Meri on teinud oma korterisse lisatöötoa, pole seal kolme magamistuba kusagilt võtta. «Ma ei saa aru, miks peab oma eluruumides veel üks töötuba olema, kui ametiruumid on sama katuse all niikuinii olemas? Ma tahan ühte magamistuba juurde saada ja arvan, et see ei tohiks lausvõimatu olla.»

Ingrid vajab koduabilist
Kuna Eesti presidentide ajaloos napib võrdlusmaterjali, kipub ainsa näitena ette tulema ikka proua Helle Meri. Endine näitlejanna Helle Pihlak, kes oma teatrikolleegide sõnul võiks saada auhinna parima kõrvalrolli mängimise eest Eestis.
Helle Meri on tunnistanud, et tema päevade sisuks on olnud presidendilossi argielu korraldamine. Uuele esileedile Ingrid Rüütlile ei meeldi see võimalus mitte üks raas. «Ma oskan kõiki majapidamistöid ja saan nendega hakkama. Peale lapsehoidja pole ma seni ühtegi kõrvalist abi vajanud. Aga ma pole nõus sellega, et minust saab Kadrioru residentsi majapidajanna.»
Raha koduabilise pidamiseks tuleb vabariigil leida. Ingrid on nõus presidendipaarile määratud eelarve ise läbi vaatama ja  millegi arvelt kokku hoidma, kui väga vaja on. «Minu pärast võiks näiteks esimese leedi tualettide eelarve tagasihoidlikum olla, aga seda vist ei lubata. Seisus ju kohustab. Samas on kindlasti mingeid töid, mis ma võin kokkuhoiu huvides ise ära teha ja mis on mulle vastuvõetavad ja kerged. Kas või mingi tekstide toimetamine — olen ju filoloog. Koduabiline peab aga kindlasti olema.»
Arnold Rüütlile on olmemured, lisamagamistoad ning koduabilised veel väga kauge teema. «Küllap saame kõigega korda. Oleme senimaani hakkama saanud, saame ka edaspidi,» kinnitab ta veendunult.