Meelis Lao meenutas enda üha kasvavas Instagramis 1992. aastal toimunud skandaalset rublatehingut, mille tulemusena pidi Mart Laar peaministri ametist loobuma.

"Kõigepealt aga tuletame pisut ajalugu meelde. Eesti rahareform, ehk siis üleminek rublalt eesti kroonile, toimus paar päeva enne jaani 1992. aastal. Algse plaani kohaselt oleks käibelt korjatud rublad pidanud tagastatama Venemaale."

"Vaatamata kõigele otsustas 4.detsembril 1992 aastal Rahareformi Komitee, et varasemat kokkulepet Venemaaga ei täideta, ning rublad realiseeritakse mustal turul."

"Selle otsuse tegemise ajal kuulusid Rahareformi Komiteesse Siim Kallas, kes oli Eesti panga president aastatel 1991 – 1995, Mart Laar, kes oli Eesti Vabariigi peaminister alates 21. vovembrist 1992 ning Ardo Hanson, kes oli komitee ekspertliige alates 11 juuni 1992."

"Komitee otsuse realiseering sai hiljem laiemalt tuntuks "rublaafääri" nime all. Selle käigus müüdi ära korjatud rublad ajavahemikul 1993 kuni 1994 AS Maag vahendusel Tšetšeeniasse."

"AS Maagi omanikud olid sellel ajal Marek Strandberg ja Agu Kivimägi. Millega need härrasmehed täna tegelevad võib igaüks ise ilmavõrgust järele vaadata. Kelle kätte täpselt rublad Tsetseenias sattusid, ei ole senini päriselt selge."

"Tehingut varjati Eesti avalikkuse eest pea kaks aastat. Avalikuks tuli see alles 31. augustil 1994 ning põhjustas valitsuse langemise. Mart Laar on hiljem põhjendanud tehingu varjamist ja valetamist sellega, et ta ei soovinud anda Venemaale ettekäänet vägede väljaviimise leppest taganemiseks."

"Siia aga ongi tegelikult esimene miin maetud. Nimelt, ei kõla kuidagimoodi usutavalt, et Venemaa oleks mitmekümne tonni sularaha õhutransporti oma territooriumile maha magada suutnud. Seda hoolimata tõsiasjast, et Vene luure oli tollel ajal tõepoolest tänasest tunduvalt viletsamas seisus. Järelikult, Venemaa TEADIS juba siis. Ja millegipärast vaikis."

Rahareformikomitee esimehena töötas rahareformi ajal peaminister Mart Laar. Rahareformikomitee otsused olid vastuolus mitme seadusega, kuid reformi korraldajad pidasid neid siiski reformi toimumise huvides õigustatuks. Rublamüügi avalikuks saamise järel kahtlustati, et rublatehingu eest saadi vahendustasu, mille saamist Mart Laar eitas, kirjutab Vikipeedia.

Kohus leidis, et Rahareformikomitee dekreet oli ülimuslik Eesti Panga kehtestatud valuuta sisse- ja väljaveo eeskirjade suhtes, mille rikkumises kohtualuseid süüdistati.

Süüdistuskokkuvõtte kohaselt korraldasid Tiit Pruuli, Marek Strandberg ja Agu Kivimägi 1992. aasta 23. detsembrist kuni 1993. aasta 21. märtsini Tallinna lennujaama kaudu 1,46 miljardi rubla varjatud väljaveo Eestist, kusjuures Pruuli esitles rublasid diplomaatilise postina. Ametlikes dokumentides nimetati seda 40 kuni 50 tonni teisese toorme müügiks 24 000 USA dollari eest, kuid tegelikult laekus 1994. aasta talvel selle tehingu eest riikliku sotsiaalfondi arvele ligi 2 miljonit dollarit.

Suvel 1992 olid Tiit Vähi ja Venemaa peaministri Jegor Gaidari asetäitja Aleksandr Šohhin sõlminud kokkuleppe, et Eesti annab ringlusest kokkukogutud rublad Venemaale üle. Et aga üleandmise täpsetes tingimustes ei jõutud kokkuleppele, siis jäid need ka lepingus fikseerimata. Samas halvenesid suhted Venemaaga kiiresti, ning et Venemaa külmutas seal olevad Eesti ettevõtete vahendid, siis ei antud ka rublasid Venemaale üle.

Rublatehingu avalikustas Tiit Vähi poliitilise võitluse käigus ning valis selleks peaministri jaoks ebasobiva hetke – nädala enne Vene vägede väljaviimist 31. augustil 1994. Rahvusvaheline olukord oli siis pingeline ja Venemaa otsis ettekäänet, et vägede väljaviimist edasi lükata. Rublamüügi avalikuks tulek oleks Venemaale võinud selle anda. Nii valetaski peaminister Mart Laar, et rublad on Eesti Panga varahoidlas.

Päev pärast vägede lahkumist tehti toimunu avalikuks, mispeale peaministrit süüdistati valetamises, ta langes kriitika alla ja kaotas lõpuks oma ametikoha. Rublade eest saadud raha maksis Laari valitsus väidetavalt pensionideks.

Tehinguga seotud Pruuli, Strandberg ja Kivimägi läksid kohtu alla, kuid mõisteti õigeks.