Jalgpalliklubi Flora peatreener Martin Reim on sihikindel mees. Kui ta midagi ette võtab, siis selle ka lõpuni viib.
Martin (39) ootab mind lumisel jalgpallistaadionil. A. Le Coq Arenat katab meetrine lumekiht. Reim tuli hiljuti talvepuhkuselt kuumast Taist, aga on jõudnud juba Pirita metsas ka suusakilomeetreid koguda, et jaksaks ikka Tartu maratonil sõita. Ülemöödunud suvel loobus ta suurest jalgpallist ja alustas treeneri elu.
Kuidas reis läks?
Väga hästi. Sain tõeliselt puhata. Kui Eestis oled, siis ei tule puhkusest midagi välja — tööasjad püüavad sind kinni. Ainuke võimalus on põgeneda eemale. Moblat ma siiski kinni ei pannud.
Kus kohas Tais olid?
Enamik aega Koh Changi saarel. Pärast olime neli päeva Pattayal. Sinna rohkem ei taha. Aga Koh Chang on mõnus puhkekoht.
Lennujaam töötas, rahvarahutused ei häirinud?
Pigem muretsesin Finnairi streigi pärast, kuid õnneks lõppes ka see õigel ajal.
{poolik}
Kas see oli traditsiooniline jõulureis?
See polnud traditsiooniline ja kindlasti ei olnud see viimase-hetke-hinnaga sooduspakkumise reis. Ja kindlasti ei ole võimalik sellist reisi igal aastal korrata. Kuid vahel tuleb minna ja puhata. Olime kolmekesi — mina, abikaasa
Erbe (38) ja tütar Loreley (8). Tütrele meeldib kõikjal, kus on meri ja soe. Ta on poolkala. Laps oleks meelsasti ka ühe poolahvilise, leemuri, ära toonud.
Kas ladusite pereõnne vundamenti?
Me oleme ligi kakskümmend aastat abielus olnud, nii et vundament peaks parajalt tugev olema. Abiellusime päris noorelt, 17. mail 1991, ja põhjuseks ei olnud laps.
Tol ajal hakkasid juba levima vabaabielud. Aga ma olin minemas Soome praktikale ja siis olid veel liikumispiirangud. Tüdruksõber poleks saanud mulle Soome külla tulla, kuid abikaasana sai ta paberid kiirelt korda. Selleks ajaks olime juba viis aastat tuttavad olnud. Kohtusime koolis Mustamäel. Ma ei tea, kas see oli tavaline kooliromanss või midagi enamat. Me tütar sündis tunduvalt hiljem, aga kah 17. mail.
See ei saanud juhus olla. Te olete oma elu väga täpselt ära planeerinud?
Olen eluaeg olnud režiimiga harjunud, näiteks kindlatel kellaaegadel trenni minema.
Mis asjaoludel sa Soome läksid?
Läksin pärast keskkooli lõpetamist 1989. aastal TPIsse õppima. Astusin sisse puidutöötlemisse, mis oli tol ajal väga popp eriala, ja spetsialiseerusin paberi- ja tselluloosi valmistamise tehnoloogiale. Teisel õppeaastal sain kutse minna Soome tootmispraktikale. Kuna läksin pikaks ajaks, siis ka abiellusin. Ma siis enamasti töötasin, jalgpalli mängisin väga vähe. Eestis suurt midagi ei olnud. N Liidu teist liigat mängiti, aga see vist lagunes kah ära. Olid veel Eesti meistrivõistlused, aga midagi tõsist ei olnud. Flora jalgpalliklubiga liitusin 1993. aastal, koondisega veidi varem.
Kumb on parem, kas jalgpall või seks?
Kõik oleneb ju mängust, kõik oleneb ju seksist. Kui on jube sitt mäng, siis mine parem koju ja... Kui on väga hea mäng, siis saab suurepärase emotsiooni ka väljakult kätte. See laeng ei ole sarnane küll seksiga, kuid emotsioon on võimas.
Kas seebikas «Jalgpallurite naine» on õige asi?
Ma pole Inglismaal mänginud, mistõttu on raske öelda. Aga vaevalt. Samas, kerge see jalgpalluri naise elu ei ole. Nädalavahetustel on mängud ja sõidud ja pere üksi kodus. Ka Eesti liigas on mängud laupäeval. Ma võin olla õnnelik selle üle, et perekond on mind toetanud. Ei ole nii olnud, et oleksin tüliga kodust ära läinud. Mulle pole öeldud, et vali, kas jalgpall või meie.
Kas sina valisid jalgpalli või jalgpall valis sind?
Mina ikka jalgpalli. Tegelesin ju algul ka judo ja jäähokiga. Jalgpall oli aga südamelähedasem. Mängud Eesti koondise eest alates 1992. aastast on palju huvitavat pakkunud.
Milline on su elu parim mäng?
Ei oska öelda. Võit Venemaa üle või viik valikmängus Venemaaga väärib mainimist. Peaaegu võidetud mängud ei vääri ju rääkimist. Eesti koondise viimane supermäng oli Serbias — võit valikmängus on väärtus omaette.
Oled sa kõige kuulsam Tallinna Lõvide noortemeeskonnast sirgunud jalgpallur?
Vaata seda plakatit staadionil! Mart Poom on ikka kuulsam. Ma mängisin poolkaitses ja ründes. Eesti koondises olin valdavalt poolkaitses.
Kas sa välismaale ei tahtnud mängima minna?
Kui vorm sai selliseks, et oleks võinud minna välismaale, siis olin juba 25-26ne. Minu jaoks hakkas aeg ümber saama, sest otsitakse ennekõike noori talente. Selleks, et minna 25aastaselt, pead olema väga hea mängija. Eks peab olema õnne, vedamist ja tutvusi. 90ndate keskel olid need sidemed alles tekkimas. Kui esimesed on välja saanud, siis see suurendab ka järgmiste võimalusi.
Soomes sa siiski mängisid?
Soomes mängisin kaks hooaega ja korra käisin proovimas ka Taanis ja Lõuna-Koreas. Paar nädalat viibisin Inglismaal klubi otsides. Nädal-kaks treenid koos kohaliku meeskonnaga ja näitad ennast. Miks ei saanud, ei oskagi öelda, ega keegi näpuga näitama ei tule. Floras käib ka päris palju välismängijaid end näitamas ja proovimas. Kui sa kellegi võtad, siis tahad, et ta annaks midagi meeskonnale juurde, et oleks parem kui oma tegijad. Aga kui võõrmängija on sama hea kui omad poisid või kui on ainult natuke parem, siis on õigem ikka oma meestele anda võimalus mängida ja areneda.
Välismaale pääseda pole lihtne ja veel raskem on seal platsile saada. Pooled Eestist läinud poisid istuvad vahetusmeeste pingil. Nad ei saa mängida ja otsivad seetõttu võimalust klubi vahetada.
Kas Tarmo Kingil läheb hästi?
Kink ikka pääseb platsile, aga põhitegija ta veel ei ole. Ta mängib ja lööb väravaid korralikus klubis, kus on millegi nimel võidelda.
Talendid koju! Kas Joel Lindpere on Flora jaoks juba väga kallis?
Meil pole mõtet teda Eestisse tuua. Las ta mängib seal.
(Joel Lindpere mängib New York Red Bullsis, kus tema aastapalk on ligi 2,5 miljonit krooni. – toim.)
Meil on terve hulk nooremaid mängijaid, las arenevad. Möödunud suvel tulid välismaalt tagasi Sander Post (mängis Hollandi esiliiga meeskonnas Go Ahead Eagles) ja Henri Anier (mängis Itaalia klubi UC Sampdoria noortemeeskonnas). Nüüd üritavad nad uut hoogu sisse saada. Sport on selline, et sa pead kogu aeg võitlema oma koha eest. Eesti liiga ja Eesti klubid on hüppelauaks, et edasi pääseda.
2010 tuli Flora Eesti meistriks Levadia ees. Oled sa hea treener?
Levadiaga mängisime turniiril neli korda, saime neist kaks võitu ja viigi. Mingitel hetkedel suutsime end lihtsalt paremini kokku võtta. Treenerina olen kindlasti veel toores, kuid loodan end pidevalt täiendada ja asju paremini teha.
On sul võimalusi näiteks häid brasiillasi Florasse osta?
Flora ei ole mõni Inglise klubi, kus peatreeneril on käsutada 100 miljoni euro suurune eelarve mängijate ostmiseks. Siin Tallinnas tuleb kõik läbi arutada. Me üritame mängijaid ise kasvatada ja võtta neid, kes väga tahavad. Välismängijatest on üks soomlane ja üks grusiinlane, eks nad vaatavad Florat ka hüppelauana.
Mille ümber sinu mõtted keerlevad?
Ikka ümber jalgpalli. Lased peast läbi võimalusi ja variante, mida treeningtsüklis ja mängudes kasutada ning mida oleks võinud teisiti teha. Ma olen treenerina veel päris värske ja usun, et paljusid asju saab paremini teha.
Kuidas Levadiale ära teha?
Pigem mõtlen, kuidas paremini mängida ja kuidas ühte või teist mängijat paremini rakendada. Aga viimastel päevadel olen mõelnud, kuhu lumi ära lükata. Hunnikud on kõrged.
Kas küttesüsteem toimib?
Maja on õnneks soe. Mul on kaminaküte sundventilatsiooniga, õhksoojuspump ja elektriradiaatorid. Puuküte tagab muidugi kõige parema õhu. Ostsin Viimsi maja laenuga 2003. aastal. Kui võtad mõistliku laenu, siis ei ole hullu. Lapsel pole ka pikk maa Viimsi kooli minna. Ei näinud mõtet kuhugi eliitkooli trügida.
Kui palju jalgpall sinult aega võtab?
Mul on ka Martin Reimi Jalgpallikool 200 õpilasega, seal on kümme erinevat gruppi. Eks neid lapsi tuleb ja läheb. Kui vaba aega on, siis lükkan lund ja kui lumi lükatud, siis lähen suusatama. Teen Pirita rajal kaks 7,2kilomeetrilist ringi. Tartu maratonil on nimi kirjas. Sõidan seda viie ja poole tunniga, kuigi klassikastiil on veidi harjumatu. Verd ninast välja ei sõida, aga spordimehe hing on mul sees.
