Verd pritsib, tükke lendab ja publik ahhetab. Laval on trummar PEETER JÕGIOJA. Mees, kes pole kunagi armastanud, kuid on hea isa oma kahele pojale, keda ta üksi kasvatab.
Peeter Jõgioja (37) istus trummide taha 15aastaselt. Kõrvakuulmine on tal tänini korras, aga mõistus paljude arvates mitte. Eurolaulu Eesti eelvooru võitnud Neiokõsõ trummar oskab šokeerida nii käitumise kui ka välimusega. Ta peksab trumme rusikate ja peaga ning kannab kuradist inspireeritud soengut. Pumpab lihaseid, et vajadusel vastasele keretäis anda.
Kuid on olemas ka teistsugune Peeter. Pereisa, kes elab poegade Sveni (9) ja Siimuga (14) Ilmatsalus ja peab Tartus Krooksu pubi.
Miks sinust trummar sai?
Trumm on kõige lihtsam pill. Alustades seadsin endale kõrged sihid. Mu eesmärk oli maailm vallutada, ja selle nimel harjutasin ma kolm aastat vähemalt viis tundi päevas. Ainult üks päev jäi vahele. Usun, et mu tund on kätte jõudnud. Me teeme Neiokõsõga Türgis Eurovisiooni lauluvõistlusel üht-teist ära.
Sa peksad trumme, nii et veri voolab ja luud ragisevad. Miks sa seda teed?
Pea ja rusikad lasin ma käiku 1987. aastal Fixis mängides. Tahtsin tol ajal silma paista. Nüüdseks on see haigus üle läinud, aga show on jäänud. Tegelikult on mu trikid lihtsad. Mida kõvemini löön, seda vähem valu tunnen. Pärast kontserti on muidugi valus, aga seda publik ei näe.
Küllap oled kõvasti luid murdnud?
Käeluu ühel korral, aga väiksemaid vigastusi ja põrutusi on pärast iga esinemist. Kanadas läks ninaluu, kui peaga trummipulki pooleks lõin. Vahel kipun unustama, et trumme tagudes ei tohi ringi vaadata, ja siis on vigastused kerged tulema. Tavaliselt on mul mängides klapid silme ees nagu hobusel ja ümbritsevat pole mu jaoks olemas.
Miks sul selline kuratlik soeng on?
Ma ise disainisin selle ja ise pügan seda kah. Lõikan žiletiga, nii et tihti on pea veriseid arme täis. Karm värk, aga ma olengi karm vend. Ma ei mäleta, kust idee tuli, aga esimest korda ajasin sarved pähe 1989. aastal. Tol ajal oli lootusetu nii ringi liikuda, kõrvarõngaski tekitas probleeme. Inimesed näitasid näpuga ja paljud viitsisid küsima tulla, miks ma nii teen, et kas olen homo vää. Praegu on aga okei, olen jõudnud oma tunni ära oodata.
Näed välja kui metsaline, aga su isa, tantsubändi Suveniir raudvara Heldur Jõgioja esindab sootuks leebemat liini. Kuidas te omavahel läbi saate?
Isa on nüüdseks maha rahunenud, aga vahepeal oli kaks aastat, kui suhtlesime läbi kolmandate isikute. Mängisin tol ajal Suveniiris. Me ei rääkinud kontsertidele sõites ega sealt tulles sõnagi. Minu hüüdlause oli: hevi tuleb, hevi tapab. Arvasin, et mina olen rock ja tema on sült, ja et ta ei saa millestki aru. Need olid keerulised ajad. Puberteedieas olin paras kaak, aga mind päästis see, et ma ei teinud suitsu ega joonud viina. Olin kindel, et põgenen välismaale ja saan kuulsaks. Sihid olid kõrged, ja nägin nende nimel kõvasti vaeva. Nüüd saan tehtud töö najal liugu lasta. Mingil ajal leppisime ka isaga ära ja praegu on meil vastastikune austus.
Olid raju rokkar, aga mängisid Suveniiris?
Hakkasin trumme põristama 1983. aastal, aasta hiljem kutsus isa mu Suveniiri. Seal liikus korralik raha — sain muusikasse investeerida. Ostsin välismaa plaate, kuulasin ja tegin järele. Markeerisin eeskujusid üks ühele, teadmata, et trumme lindistatakse kaks korda. See lõi tugeva põhja.
Miks sa kulturismiga tegelema hakkasid?
Sooviksin, et mul oleks ka järgijaid, et pillimehed poleks kõrendikud, kes tappa saavad. Ma ei viitsi tseremoonitseda, luban endale suht kiiresti kallale minekut ja halvasti ütlemist. Vahel on tulnud mõnele vastu nina põrutada, aga õnneks suudan taolised juhtumid ruttu unustada. Olen seda turvameestelt õppinud. Hea turvaja jutustab anekdooti, käib vahepeal tüli lahendamas, tuleb siis pisut hingeldades tagasi ning räägib anekdoodi lõpuni. Mulle istub füüsiline värk ja rassimine, aga ma liialdan sellega nagu teistegi asjadega.
Millistega?
Noh, trummimängu ja joomisega. Ma ei oska midagi kergelt teha. Näiteks kutsutakse mind Airi Allvee punti trummarit asendama. See peaks olema rahulik kontsert, aga mina peksan lõpuks ikkagi trummid ümber. Reeglid lähevad sassi, võin kuu aega trenni teha ja siis kuu aega pummeldada. Pärast on kassiahastus peal ja käin, silmad maas, ringi.
Kasvatad üksinda kahte poega, Sveni ja Siimu. Kuidas hakkama saad?
Elame nende emast kolmandat aastat lahus. Esimene aasta oli raske, selline tunne, et lase või kuul pähe, aga see on läbi põetud. Poisid läksid algul ema juurde, kuid tulid minu juurde tagasi. Kõigepealt Siim, natuke hiljem Sven.
Meil läheb hästi. Poistel on vabakasvatus. Käitun nendega nii nagu minu vanemad minuga: ropendada, juua ja suitsu teha ei tohi. Peab sööma ja spordiga tegelema, aga muus osas on neil vabad käed. Mind sunniti lasteaias kakaod jooma ja mannaputru sööma. Vihkan kakaod ja võisilmaga mannaputru tänaseni. Ma ei hakka sundima poegi midagi tegema.
Eks ma olen nad ära hellitanud, pole asja, mida nad ei saa. Ma võin kuri välja näha ja lõuata, nii et hääl ära, aga see poisse ei huvita, pigem teeb neile nalja. Ma pole neid kunagi sakutanud. Minu kasvatamine on suunamine. Püüan neile oma käitumisega eeskuju näidata. Noh, et tüdrukud ja õlu on okei, aga narkootikumid on halb.
Mida te koos ette võtate?
Käime Tallinnas shoppamas, raiskame lihtsalt raha. See on justkui haigus, aga haigus, millega saab poisse iseseisvaks õpetada. Kuigi annan neile taskuraha nii palju, kui nad küsivad, ei ole nad erilised laristajad. Nad on õppinud rahaga ümber käima. Suvel teeme sporti, mängime korvpalli ja jalkat.
Kuidas kodutöödega toime tuled?
Eks ma koristan ja teen süüa. Viimasel ajal on vanem poiss kah abiks. Pesu peseb masin ja me kasutame ühekordseid nõusid. Mulle ei meeldi pesemata nõud ja ma usun, et paljud peretülid oleks olemata, kui kasutataks ühekordseid nõusid.
Otsid sa majja uut perenaist?
Ma pole kunagi kedagi armastanud. Mul pole olnud tunnet, et ei saa ilma elada. Pigem olen olnud pühendunud. Kui on pere, siis hoolitsen ja möllan. Võib-olla pole ma lihtsalt õiget inimest leidnud, aga olen ka otsimisest loobunud. Ma ei taha panna end lolli olukorda, kus hakkan midagi lootma.
Ma võtan inimesi võrdselt. Minu jaoks pole olemas mehi ja naisi. Loomulikult peab naistega viisakas olema, aga ma ei vaata neid kui seksobjekti. Võib-olla olen ma esimene kõige nõmedam näide sellest, miks peaksid olema punaste laternate tänavad. Tüdrukuid on alati minu kui artisti ümber tiirelnud ja tiirleb praegugi, aga ma säilitan nende suhtes lugupidava respekti. Inimesi ära kasutada on nõme.
Millised naised sulle meeldivad?
Mulle meeldib brünett ilu, punapea kirglikkuse ja blond lihtsameelsuse pärast. Kõik need omadused peavad tüdrukul olema.
Kas pillimäng on sulle harrastus või elatusvahend?
Pillimäng on fun, tulu sealt ei tõuse. Ma majandan end kõrtsiga ära.
Sa ei näe kuigi ärimehelik välja.
Ma ei lävigi ärimeestega. Vihkan ülikondades edvistavaid tegelasi. Fuck off! Rockiinimesed on hoopis vahetumad.
Millise mulje sulle Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti eelvoor jättis?
Ma pole elus nii kurja seltskonda näinud. Kui kaamerad kinni pandi, oli tigedaid nägusid ja kommentaare kõvasti. Õnneks ei tee sõnad viga, vannud oma vandumised ära ja rahuned maha. Aga mina oma jalga sinna tulevikus ei tõsta.
Sa oled oma lavakäitumisega Eestis haruldus. Mida soovitaksid teistele artistidele?
Pillimehed võiksid ennast ka näidata. Laval on igavaid pillimehi igav vaadata. Meil on enamik algul rockstaarid, alles siis hakkavad mõtlema, kuidas mängida. Tahetakse olla Jimi Hendrixid, aga nii, et suitsetaks algul hašišit ja pärast õpiks kidral keevitama.
Seis on päris nutune. Vaata meie trummimehi, neil on sellised näod peas, nagu nad viskaksid, hambad ristis, sõnnikut. Mis lahti on? Näitlemine on muusiku puhul elementaarne. Show peab käima! Olen soovitanud kõigil oma õpilastel peegli ees harjutada, et nad näeksid, millised nad laval on, ja mõtleksid, kas tahavad ise sellist tuima esinemist vaadata. Lisaks välimusele tuleb kõvasti ka oskuste kallal vaeva näha. Võin oma näite puhul kinnitada, et harjutamine toob hiljem kuhjaga tagasi.
3 hetke põrgulise elust
* Kui Jõgioja oma sarvilise soenguga (passis on tal sama pilt) Rootsi piiri ületas, küsiti talt, mis kavatsustega ta riiki tuleb. Jõgioja viskas nalja, et läheb surnuaiale, lükkab hauaplaadid ümber ja trambib lilledel. «Kurat, kus siis läks möll lahti, nad ei saanud huumorist aru,» muigab Jõgioja.
* Kanadas ühes klubis toimunud kontserdil astus Jõgioja juurde härrasmees ja kurjustas, et kui tal on närvid läbi, mingu peksku oma pinged poksisaalis välja, mitte siin, kus nemad naisega kerget drinki võtavad.
* Ultima Thule kontserdil lõi Jõgioja soolo ajal poodiumilt kaks trummi alla. Kidramees Slavka Kobrin arvas, et tegu on juhusega ning tõttas neid tagasi tõstma. Kui Jõgioja talle karjus, et tegu on show’ga, virutas Kobrin trummid põrandale tagasi.
