Kaitseministri eksnõunikul, teismelise poja emal Riina Vändrel on olnud kolm suurt elumuutust viimase aasta jooksul. Raskeim neist oli vähki haigestunud eksmehe, põllumajandusministeeriumi endise abiministri Rain Vändre matmine.
Alles nüüd, mitu kuud hiljem on Riina (38) valmis sellest hinge koormavast kogemusest rääkima. Riina ise on kümme aastat vedanud kodutute ja vähekindlustatud inimeste toetamist Oleviste kirikukoguduse kaudu. Nüüd tundis naine, et hingetoetust vajab tema ise.
Kas see on pisaraterohke päev, kui tuleb oma mees matta?
Kahtlemata on see väga raske päev. Ta oli mees, kellega ma olen kõige pikemalt oma elus olnud lähedane. Ta oli kange ja elujõuline mees. Ikka tuleb enda käest küsida, miks ja mille jaoks. Miks on elu ja saatus vahel nii julm? Ja kas ma ise ei teinud midagi valesti …
Kas see oli karistus sulle?
Ei olnud. Ta küsis tihti, mille eest teda karistatakse. Vähk on aga väga raske haigus, mitte karistus.
Kas ta lahkus valudega?
Ilma. See oli minu esimesi palveid taeva poole. Kui see nii peab olema, siis palun ilma kannatusteta. Tal ei olnud valusid. Ta läks võideldes ja uskudes, et läheb veel viimasele keemiaravile. See oli väga raske, aga millegi poolest ka ilus minek ning see muutis ka mind. Sellest oli raske üle saada. Minu lein kestis mitu kuud. Värvid ei olnud mu ümber endised, kõik muutus halliks.
{poolik}
Millal su eksmees lahkus?
Möödunud sügisel, ta oli ainult 43aastane. Tal oli maovähk. Me veetsime tema viimasel eluaastal palju aega koos, see oli valus periood, aga ka hingelist lähedust pakkuv aeg. Tahaks tõesti, et kui inimesed hakkavad lahkuma varjude riiki, oleks neil võimalik asjad enne lähedastega selgeks rääkida. Et saaks rahuga minna.
Kas ta istus sul kodus diivanil ja rääkis? Kas sul õnnestus talle tuge pakkuda?
Kindlasti pakkus see talle turvatunnet ja lähedust. On inimesi, kes elavad vähki haigestumise üle ja organism harjub sellega. Me ei teadnud veel eelmisel kevadel, kuidas tal läheb, aga kokkuvõttes avastati vähk tema puhul liiga hilja. Paraku oli viimane staadium ja peamiselt saigi hingelist tuge pakkuda. Sellisel hetkel on inimesega hoopis teised teemad. Kui kunagi on jageletud, siis see kõik langeb maha nagu tolm. See aja võtmine oli minu kingitus temale, ja eks me saime selle läbi mõlemad paremaks inimeseks.
Mul on hea meel, et sain talle kinkida lähedustunde viimastel elukuudel. Ta armastas oma naist ja last ega soovinud abielu lagunemist.
Mis teie abieluga juhtus?
Võib-olla oli vale 19aastaselt abielluda, aga me püsisime koos kümme aastat. 1990ndate võidujooks majanduslikule edukusele ja asjadele ajas meid lahku. Me olime mõlemad väga kanged. Mõlemad.
Kaks mulki?
Jah, mulgid mõlemad, aga mina olen lisaks poolenisti ingerlane. Eestlased on väga uhke rahvas, aga ingerlased on väga visad inimesed. Neid on päris palju alles, kuigi nende maad ei ole enam. See käputäis, kes siia pääses, ajas oma juured tugevalt mulda. Minu esivanemad on Laadoga äärest, alalt, mis enne Teist maailmasõda kuulus Soomele. Minu kohta on öeldud, et ma lähen ka seinast läbi, ja ma arvan, et see joon on minu ingerlannast emalt.
Tema esivanemad põgenesid sõja ajal Soome, kuid siis pöördus suur osa rahvast lubadusi uskudes ja kohati väevõimuga Ingerimaale tagasi, kust nad aga küüditati Siberisse. Ma tajun, et ingeri temperament on teistsugune kui eestlastel, bravuursem. Neis on mingi vimka või nõks sees, eestlased on sirgemad inimesed. Kuid kanged rahvad mõlemad.
Kelleks soovib saada su poeg?
Väiksena soovis ta saada pastoriks, vahepeal aga ministriks. Kui ma korterit valisin, siis huvitas teda kinnisvaramaakleri ja arhitekti töö. Ma soovitan inseneriametit ja muid selliseid asjalikke valikuid, mis tagavad korraliku äraelamise.
Kas arutate tihti maailma asju?
Me räägime päris palju. Me oleme suured sõbrad. Oleme sada puuda soola koos ära söönud, ühiseid eesmärke seadnud ja neid saavutanud.
Mis oli viimane eesmärk?
Oma kodu rajamine. Ootasime hindade kukkumist. Ma müüsin korteri Raua tänaval buumi ajal ja ootasin kolm aastat uue ostuga.
Kas ootasid õigeid hindu või olid elu teelahkmel?
Mul oli hea nõustaja. Üritasin tabada turu põhja.
Kas eksmees rahastas ka?
Me olime heades suhetes, aga rahakotid on juba tutvumise hetkest lahus olnud.
Sa võtsid paar kuud tagasi vastu restorani Olde Hansa juhi Auri Hakomaa pakkumise hakata turundusjuhiks. Kas tema ettepanek tundus huvitavam kui kaitseministrist haridusministriks saanud Jaak Aaviksoo oma, kellega sa nõunikuametis jätkamist arutasid?
Jaak Aaviksoo kolis ju Tartusse. Minu jaoks on see liiga kaugel, see hakkaks mu isiklikku elu segama.
Kumb juht tundub parem?
Nad ei ole minu esimesed juhid. Nimekiri on pikk: Väino Sarnet, Peep Mühls, Gunnar Okk, Sandor Liive, Taavi Veskimägi. Ülemus on ülemus, perekond on perekond. Ma olin ostnud just korteri Kadriorgu.
Ma ei tahtnud kolida ega lapse kooli vahetada, kuigi ma ise oleks enda hulljulguses sellisteks muutusteks valmis. Poega harjumuspärasest keskkonnast välja tirida oleks veidi kuritegelik. Lapsel on kogu elu ja sõbrad siin. Ta saab 15, ta käib korvpallitrennis, võistlustel ja õpib usinalt ning mõtleb, kelleks saada.
Kas blondiinina oli kaitseministeeriumis keeruline hakkama saada?
Kui sinna tööle läksin, siis käis ministeeriumis kaevikusõda. Minu autol lasti neljandal kuul ministeeriumi ees kummid tühjaks.
Kes seda tegi? Miks?
Vast keegi salanõunik. Ventiilid olid ära keeratud, kummid tühjaks lastud ja ventiilid tagasi keeratud. Ma lasin seda kohe kontrollida ekspertiisis.
Ju selleks, et nõunikupreili oleks viisakas ja tasane. See oli karastav vahejuhtum, misjärel vaenlased peitusid või leppisid.
Kas kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Hermann Simm lasi kumme tühjaks, kui ta parajasti venelaste heaks ei luuranud?
Vaevalt. Ta käis kommi pakkumas, rääkis, et ka talle meeldib tegutseda heategevuses. Üritas sõbruneda, aga see oli juba selline hetk, kui ring tema ümber hakkas koomale tõmbuma.
Mis kommid?
Eesti päritolu šokolaadikommid. Ta tundus sõbralik, aga veidi kummaline, et mitte öelda kohtlane mees.
Simm ja kohtlane?
Kohtlane ta ikka ei olnud. Pigem sihikindlalt, kuigi heatahtlikult pealetükkiv ning armastas palju vandenõuteooriatest rääkida. Koridoris teda kohtates tuli ruttu öelda, et «mul on väga kiire», muidu olid järgmised 15 minutit kõne kuulamist garanteeritud.
Kas sa Iraagis käisid?
Käisin. Paanikat ega hirmu ei olnud. Kuulivest on väga raske ja selles on väga palav. Lapsele ostsin militaarkraami: taskunoa ja binokli.
Sa kuulud Oleviste kogudusse. Kuidas sa kiriku rüppe sattusid?
Ma laulsin kirikukooris Viljandis. Mu sugulased kuuluvad Oleviste kogudusse ja ma ka ise kuulun sinna. Kirik on minu silmis pelgupaik, aga ka ratsionaalsuse, tarkuse ja pragmaatilisuse kants ning sealt võib saada väga head nõu. Usk on mulle õpetanud mõõdutunnet. Mul on südikas, aga natuke tormakas iseloom.
