24 tundi möllav "seeneniidistik"

Mart näeb 15.septembril toimuval ülemaailmsel aktsioonil oma meeskonna ülesandena eeskätt globaalse kajastuse kujundamist. Ent ta rõhutab korduvalt, et otsesaatest olulisem on asi ise — maailmakoristuspäev kui suurim ettevõtmine maailmas, mis alguse saanud Eestist. “See on täiesti pretsedenditu, et Tallinnast juhitakse sündmust, mis ulatub 150sse riiki. Sündmust, mis on maailma ajaloo suurim inimaktsioon (ingl k civic action toim.) Mõtle, maailmas on üldse kokku ju 200 riiki!” analüüsib ta maailmakoristuspäeva menu, ent lisab kiirelt juurde, et antud hetkel on siiski võimatu ennustada nii osalejate kui jälgijaskonna hulka. “Neid võib olla 5, 5000 või 500 000,” muigab ta. “Kui aga tõsiselt rääkida, võib teha kiire arvutuse, et kui osalejaid on näiteks 100 miljonit ja kui pooledki neist viskavad kasvõi korraks sellele broadcastile enne või pärast pilgu peale, on vaatajaid juba 50 miljonit.”

Mart võrdleb üleilmset otsesaadet tabavalt tervel planeedil leviva seeneniidistiku või lainega, mis läheb eetrisse Youtube’i ja Facebooki kanalites Eesti aja järgi tund pärast südaööd. “Kell 1 alustab Uus-Meremaa ja ülekanne lõppeb 24 tundi hiljem, kui Hawaii oma rannakoristuse lõpetab. Igas ajavööndis algab koristus kell 10.00,” tutvustab ta ajakava. Ülekande peastaabiks on valitud Tallinna Ülikooli aatrium, kust kõnealust otsesaadet tootma hakatakse. “Me otsisime pikka aega sellist multifunktsionaalset kohta, kuhu saaks teha nii tööruumi mitmesajale erinevate ülesannetega inimesele kui ka ülekanderuumi, kus oleks kõik need inimesed näha. Meie toimetuse nägemuses ei sünni see saade mitte kinnises stuudios, vaid avatud newsroomis.” Mardi sõnul ollaksegi 24 tunni jooksul kõigi kanalitega katkematult eetris, andes jooksvat infot selle kohta, mis, kus ja kuidas toimub. “Kindlasti saame näha väga erineva kaaluga panustavaid riike — küllap on selliseid, kus tuleb välja vaid üksikuid sõpruskondi, aga ka selliseid, kus inimeste hulka saab mõõta suisa protsentuaalselt rahvastikust,” ennustab ta.

Plastikulembelise eestlase võimalus särada

Kuna statistika kohaselt on eestlane oma plastikulembuse poolest Euroopas esikolme hulgas ega hooma veel sugugi, et näiteks Tais merre visatud pudel on tegelikult ka siinne mure, leiabki Mart, et meie kohus puhtast loodusest ümbritsetuna ongi maailmale öelda, et nüüd aitab. “Siin pole küsimustki — me elame Eestis kui "vanajumala selja taga" ja kui ringi reisime, siis näeme, mis tegelikult maailmas toimub. Meil pole looduskatastroofe, pole erilist reostust, meil on värske toit ja puhas õhk. Me oleme erand, üks sellistest tippriikidest maailmas, tippkoht, kus elada. Igal pool mujal läheb üha rohkem käest ära ja varem või hiljem jõuab see mürgitatud kala ka meie toidulauale…,” mõtiskleb ta murelikult, lisades samas juurde, et maailmakoristuspäeva tiimi liikmeks olek on talle ka suuri üllatusi pakkunud. “Ma näiteks ei teadnud varem, et maailmas on ka täiesti üllatuslikke piirkondi, kus asjad on hästi. Näiteks Aafrikas on mitmeid riike, kus plastikkotid on täiesti keelatud. Poleks osanud arvatagi!” toob ta näite.

Kuigi maailmakoristuspäev on Mardi sõnul 100% mittepoliitiline, on hädavajalik reformida poliitikute teotahte läbi prügikäitlemist riigi tasandil. “Asi pole ammu enam lihtsalt selles, et inimene viskab kommipaberi maha, vaid süsteemides, kuhu see panna ja kuidas sorteerida. Üks tähtsamaid ideid maailmakoristuspäeva ülekande juures ongi see, et prügi on ressurss — see pole miski, mis tuleks ära põletada või maha matta. Seda tuleb uuesti kasutada nii palju kui võimalik ja neid võimalusi on lõputult. Prügi eest on võimalik saada raha, vahetada see mõne muu toote vastu…nii ma ei osanud varem mõelda,” analüüsib ta enda silmaringi laienemist, nentides samas, et temas endas pole mingit isiklikku transformatsiooni toimunud, kuna nii palju kui ta mäletab, on isegi lapsena alati tuldud metsast ja rannast, käed võõrast prügi täis. “See on üks neist asjust, millest ma pole kunagi aru saanud — mis toimub nende peas, kes jätavad loodusse maha õllepurke, pudeleid, pakendeid? Selline mõtlemine on mulle alati olnud üdini võõras. Selles mõttes olen ma justkui õige mees õiges kohas. Ja 10 aastat tagasi, kui Teeme ära alustas, olime samuti oma sõpruskonnaga väljas, oli üsna laulupeoline tunne,” meenutab Mart.

Karjääri suurim väljakutse põlve värisema ei pane

15.septembril sündiva telesaate sisutiimi tuumiku moodustavad toimetajad Mari Tamm, Kristi Sobak, Anette Parksepp ja režissöör Keiti Väliste. “Mari on tuntud kui “Maahommiku” endine saatejuht, Kristi on toimetanud aastaid “Terevisiooni”, Anette on teinud suurepärast tööd ERRi portaalis ning alustab peatselt tööd Eesti Päevalehe reporterina ja Keiti on loodussaate “Osoon” režissöör. Lisaks on selle suure ülekande produtsendiks Ermo Säks, kellega koos olen teinud viimased aastad Eesti Laulu,” tutvustab Mart oma tiimi. Käegakatsutavat tulemust, mille puhul annaks kindla veendumusega väita, et ülekanne õnnestus, on telemehe hinnangul äärmiselt raske mõõta — rahul võib tegelikult olla sellegagi, kui maailmas valitseva infomüra sügavustest suudetakse piisavalt jõuliselt pinnale tõusta ja teadlike inimesteni jõuda, kes siis juba omakorda infot edasi kannavad. “See võiks äratada inimestes midagi. Meie elame jah väga puhtas kohas, aga paljude jaoks on prügi reaalne probleem ja me peamegi julgustama just neid. Igas kogukonnas ja riigis on inimesi, kes tahavad midagi muuta. Lisaks, Eestil polegi tegelikult muid võimalusi näidata teistele riikidele eeskuju. Olla eestkõneleja ja maailmale oma sõnumit edastada on väga suur asi. Mulle meeldiks, kui Eesti muutukski kõige keskkonnateadlikumaks riigiks maailmas, see on tegelikult väga lihtne. Kuna meid on vähe, on meil ühe idee taha lihtne koonduda ja see on Eestile ka äärmiselt sobiv temaatika. Juba lasteaiast alates võiksime selle suuna võtta, see võikski olla meie järgmine “tiigrihüpe”. See tooks ka rikkust!” selgitab ta veendunult.

Kuigi oma pika karjääri jooksul lugematult pingelisi olukordi lahendanud ja suurprojekte vedanud Mardil eelseisva ülekande tõttu põlv ei värise, hindab ta vaimsel tasandil maailmakoristuspäeva ülekannet kindlasti oma elu seni suurimaks väljakutseks. Ometi rõhutab telemees mitmeid kordi, et tegu on üritusega, mis ei saa esiteks läbi kukkuda ja teiseks, kogu vastutus ei lasu ainuüksi tema õlul. “Terve suur tiim on näinud palju vaeva ja see ülekanne on lihtsalt üks kanal, mis peegeldab välja, mis toimub. See pole asi iseeneses. Kindlasti plaanime töötada mingil määral ka vahetustega, aga olenevalt ülesandest on muidugi ka neid, kes peavad tõesti olema ööpäev läbi üleval. Täpsem töökorraldus selgub juba paari nädala pärast.”