Kuigi maailmakoristuspäev on Mardi sõnul 100% mittepoliitiline, on hädavajalik reformida poliitikute teotahte läbi prügikäitlemist riigi tasandil. “Asi pole ammu enam lihtsalt selles, et inimene viskab kommipaberi maha, vaid süsteemides, kuhu see panna ja kuidas sorteerida. Üks tähtsamaid ideid maailmakoristuspäeva ülekande juures ongi see, et prügi on ressurss — see pole miski, mis tuleks ära põletada või maha matta. Seda tuleb uuesti kasutada nii palju kui võimalik ja neid võimalusi on lõputult. Prügi eest on võimalik saada raha, vahetada see mõne muu toote vastu…nii ma ei osanud varem mõelda,” analüüsib ta enda silmaringi laienemist, nentides samas, et temas endas pole mingit isiklikku transformatsiooni toimunud, kuna nii palju kui ta mäletab, on isegi lapsena alati tuldud metsast ja rannast, käed võõrast prügi täis. “See on üks neist asjust, millest ma pole kunagi aru saanud — mis toimub nende peas, kes jätavad loodusse maha õllepurke, pudeleid, pakendeid? Selline mõtlemine on mulle alati olnud üdini võõras. Selles mõttes olen ma justkui õige mees õiges kohas. Ja 10 aastat tagasi, kui Teeme ära alustas, olime samuti oma sõpruskonnaga väljas, oli üsna laulupeoline tunne,” meenutab Mart.
Karjääri suurim väljakutse põlve värisema ei pane
15.septembril sündiva telesaate sisutiimi tuumiku moodustavad toimetajad Mari Tamm, Kristi Sobak, Anette Parksepp ja režissöör Keiti Väliste. “Mari on tuntud kui “Maahommiku” endine saatejuht, Kristi on toimetanud aastaid “Terevisiooni”, Anette on teinud suurepärast tööd ERRi portaalis ning alustab peatselt tööd Eesti Päevalehe reporterina ja Keiti on loodussaate “Osoon” režissöör. Lisaks on selle suure ülekande produtsendiks Ermo Säks, kellega koos olen teinud viimased aastad Eesti Laulu,” tutvustab Mart oma tiimi. Käegakatsutavat tulemust, mille puhul annaks kindla veendumusega väita, et ülekanne õnnestus, on telemehe hinnangul äärmiselt raske mõõta — rahul võib tegelikult olla sellegagi, kui maailmas valitseva infomüra sügavustest suudetakse piisavalt jõuliselt pinnale tõusta ja teadlike inimesteni jõuda, kes siis juba omakorda infot edasi kannavad. “See võiks äratada inimestes midagi. Meie elame jah väga puhtas kohas, aga paljude jaoks on prügi reaalne probleem ja me peamegi julgustama just neid. Igas kogukonnas ja riigis on inimesi, kes tahavad midagi muuta. Lisaks, Eestil polegi tegelikult muid võimalusi näidata teistele riikidele eeskuju. Olla eestkõneleja ja maailmale oma sõnumit edastada on väga suur asi. Mulle meeldiks, kui Eesti muutukski kõige keskkonnateadlikumaks riigiks maailmas, see on tegelikult väga lihtne. Kuna meid on vähe, on meil ühe idee taha lihtne koonduda ja see on Eestile ka äärmiselt sobiv temaatika. Juba lasteaiast alates võiksime selle suuna võtta, see võikski olla meie järgmine “tiigrihüpe”. See tooks ka rikkust!” selgitab ta veendunult.