Merikese ränk võitlus rinnavähiga


Merikese ränk võitlus rinnavähiga

«Vähidiagnoos tuleb nagu pomm, ja kui jääd üksinda, on väga raske,» julgustab rinnavähi seljatanud Merike Värik haigetele sõpradele helistama ja suhtlema. Ja kui tuleb võtta vastu otsus rinnad eemaldada, ei ole see elu lõpp – kõike saab taastada.

Merike Värik saab nüüd osa kõigest ilusast, mille nimel ta rinnavähiga vapralt võitlust pidas. Sellest on kaks aastat, mil tema poeg teatas haiglas olevale Merikesele, et ta saab vanaemaks.
Täna on Merike lisaks tööle Seesam kindlustuses Põhja-Eesti Vähihaigete Ühenduse juhatuse esimees ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla teabetoas nõustaja. Ta sai tunda vähi hävitustööd juba lapsepõlves, mil kasvaja tõttu eemaldati rind tema emal ja ta vanaema põdes munasarjavähki.
Merike avastas enesel «muna» rinnas 2006. aastal – see eemaldati süstlaga. Kolm aastat hiljem kordus sama. Edukalt ei õnnestunud probleemist aga vabaneda, ja kui Merike 2010. aasta aprilli alguses arsti juurde läks, öeldi, et rinnas on vähk, läbimõõduga 2,2 sentimeetrit. Seepeale lasi ta teha ka geenitesti endale ja pojale, millest selgus, et nad kannavad BRCA1 geeni, mis loob suure eelsoodumuse haigestuda rinnavähki. Sama geeni kannab ka Angelina Jolie, kes lasi hiljuti rinnad eemaldada. Kui geeni kannab meesterahvas, ei tasu arvata, et ta on kaitstud – Eestis avastatakse rinnavähk aastas ka 5-6 mehel.
Pärast vähidiagnoosi opereeriti Merikesel maikuus rinnast ära sektor ja kaenla alt lümfisõlmed. Pärast jaanipäeva algas keemiaravi. Kuna sellele vaatamata jäid alles «munakesed», mis olid nüüd juba mõlemas rinnas, otsustas ta rindade eemaldamise kasuks. 20. mail 2011 tehti Merikesele bilateraalne masektoomia ja rindade rekonstruktsioon ekspandriga. Lisaks tuli eemaldada ka munasarjad – ühest teiseta pole kasu.
Merikese Pääsküla maja aias sebib ringi oranž kiisu, kelle kinkis talle poeg, kui emal avastati rinnavähk – hea tuju saadikuks või nii.
Keemiaravi alguses, oma sünnipäeva puhul, mis on 18. juulil, otsustas Merike võtta ka uue koera – sest tema kaukaasia lambakoer oli 13aastasena lahkunud igavestele jahimaadele umbes kuu pärast Merikese esimest operatsiooni 2010. aasta mais.
Läks nii, et Merike, sai koeri kaks. Ta oli päri koertearetaja pakkumisega võtta vanem ja tiine koer, kelle kutsikatest üks jäi samuti Merikesele. «Tänu vanemale koerale Onexile ma elangi,» ütleb Merike.

Kuidas koer su elu päästis?
Kui mul oli keemiaravi, käisin alumisel korrusel duši all ära, läksin üles tagasi, ja ei suutnud enam püsti tõusta. Oli neljapäevane päev, mõtlesin, et helistan arstile ja ütlen, et ma ei tule täna, et tulen esmaspäeval. Onex ei jätnud mind aga rahule, ta tuli üles, lükkas mind ninaga, lasi kuuldavale hädaldavaid ulguvaid hääli, lükkas mul telefoni käest, ja ma ei saanudki arstile helistada! Ja kuidas ma üldse helistan arstile, kui koer niimoodi kõrval ulub?! Panin ennast suure hädaga riidesse. Kutsikad olid toona all saunas – mõtlesin, et nendega on midagi halvasti. Ega ma mõelnud, et kehvasti on minuga, sest teadsin, et keemiaravi tagajärjel peabki halb olema. Pealegi mõtlesin, et mul hakkasid päevad, kui enne uriinis verd silmasin, ja seepärast on ka kõhus nii õudne valu.
Sain kuidagi alla tuldud. Mul oli peegel siin ukse kõrval – nägin, et olin näost lubivalge ja huuled sinised! Mees tuli just uksest sisse, ütlesin: vii mind kohe arsti juurde! Kümme minutit oli vastuvõtu aja lõpuni, kohe tehti vereproov ja kohe haiglasse sisse! Asi oli nii hull, et kui laps tuli mind vaatama, pakiti ta sisse nagu kirurg, kes läheb operatsioonile – müts pähe, ühekordsed riided selga. Ainult nii võis mind vaatama tulla. Mingeid päevasid mul ei olnud – keemiaravi tagajärjel jäid need üldse ära, uriinis oli veri. Olin aga nii rumal, et ei teadnud kõiki neid asju. Arvasin, et peabki halb olema, ja oleksingi ennast ära tapnud, kui koer ei oleks saanud aru, et ma hakkan otsi andma.

Mis haiglas toimus?
Olin haiglas hapnikumaski all neli päeva, kulmu ka ei saanud liigutada. Oli ikka väga paha. Mäletan, õed käisid ja tegid mulle kõhtu mingeid süste, vangutasid pead, et oi-oi. Üks vanem proua aga ütles, et ta pole näinud kedagi, kes nii kiiresti jälle eluvaimu tagasi saaks. Laps tõi mulle arvuti – sain selle pärast arsti käest väga riielda, sest olin pisikutele vastuvõtlik. Seepärast tohtis ka ainult üks inimene mind vaatamas käia. See arvuti aga omakorda päästis mu elu, telefon samamoodi, sest olles seal suremas, hapnikumask peas... kui telefon helises, oli kohe erksam tunne. «Tere, jaa. Kuidas läheb? Suurepäraselt!» Enne olin kultuuritöötaja, ja nüüd 16 aastat Seesamis müügiga tegelnud, mul on sisse kulunud see.

Et elu peab käima...?
Jah. Kulmud, juuksed, küüned olid mul maha tulnud, ja ma ei saanud muudmoodi arvutiga kirjutada kui hariliku pliiatsi kummiotsaga klaviatuuril toksides. Sest kogu aeg oli selline tunne, nagu vanasti öeldi – näpud oleksid kui sahtli vahele löödud. Kõik oli nii valus. Kodus töötasin seetõttu valgete nahkkinnastega. Haiglas päästis see arvuti aga mu elu selles mõttes, et hajutas tähelepanu haiguselt. Kui oleksin seal vaadanud lakke... ma mõtlesin juba ka surmamõtteid. Mõtlesin, et kuidas see surm on, ja et ikka ei tahaks, et lõpmatud valud tulevad. Praegu kõneainet pakkuva eutanaasia teema valguses ütleksin küll nii, et kedagi ei tohiks tapma minna, sest kui oled seal voolikute all ja sul on jube-jube paha, automaatselt mõtled sellele. Võtad oma elu kokku.

Panid elule punkti?
Jaa, mõtlesin, et mul on täitsa tore elu olnud, olen päris palju saanud reisida, laps suureks kasvatatud. Ainult tahaks ikka veel vanaemaks saada, nii kahju, et ma oma lapselapsi ei näe. Nüüd olen ka vanaema. Teiste peale mõtled, et kuidas nemad hakkama saavad.
Ja kui juba paremaks läks, siis need mõtted kadusid. Aga sellised mõtted tulevad. Olin kaks nädalat haiglavoodis nii, et ei tohtinud tõusta. Siis elu voolab. Mõtled ka, mis jäi tegemata.

Mida on kannatusterohke keemiaravi ajal oluline silmas pidada?
Kui tehakse keemiaravi, kui sul on vähk, raudselt tuleb teha täpselt sedasi, kuidas arst käsib. Arst ütles, et pean minema neljapäeval vereproovi andma, ja kui ma poleks läinud, oleksin surnud. Teabetoas on minu missioon inimestele selgeks teha – tehke täpselt nii, nagu arst ütleb. Mulle tehti üle kolme nädala «keemiat», kuus korda. Viienda ajal mul nii halb hakkaski. Keemiaravi jooksul pidin võtma 21 tabletti ja mu kõrgharidusega sõbranna ütles, et rumal on neid tablette võtta. Kui hakkad seal ise mõtlema, et tabletid on kahjulikud... Vähihaige on kergesti mõjutatav. Eriti seetõttu, et keemiaravi ajal on nii halb, et ikka kohe on halb.
Ei saa ju aga kummeliteega vähki ravida. Vähihaigusega on nii, et algus läheb aeglaselt, pärast kolinal. Alternatiivmeditsiiniga katsetades, kui enesetunne on veel normaalne, võid oma õige aja maha magada – jätsid keemiaravi tegemata, ja siis ei saa arst enam midagi teha.
Kui loed Internetist vähi kohta, ei aita see sind ka mitte üks raas, sest igaühel on see erinev. Saad lihtsalt infot, mida maailmas on selle raviks tehtud.

Kuidas mängib haiguse ajal rolli lähedaste tugi ja kohalolek?
Kui olin haige, tuli isa minu juurde elama, sest ta jäi ka väga hädiseks. Pidin vastutama ka tema eest – ennast üles ajama, sest pidin isale süüa tegema, need kaks muna praadima. See oli minu jaoks samuti päästev faktor, sest pidin sundima ennast kokku võtma.
Aga, jah, haiget ennast peab ka aitama, ei jõua igapäevaseid asju ise teha. Mul oli pere abiks ja käisid ka sõbrannad abistamas, sest ise poleks suutnud.
Tahaksin vähihaigete inimeste lähedastele südamele panna, et nad haige toidusoove kuulda võtaksid. Ei tohi öelda, et issand jumal, sa sööd seda Karumsi kohukest, see on ju nii kahjulik! – see oli ainuke asi, mida üksvahe süüa suutsin.
Kui oled ikka täiesti voodis, sõltud teistest inimestest ja sellest, mida nad sulle poest toovad. Olen tugevam naine ja ütlesin asjast positiivset otsides arstile, et ah, jäängi kõhnemaks, kui midagi süüa ei saa. Arst ütles, et ei tohi kaalus alla võtta, organism on niigi tohutus stressis keemiaravist. Õnneks ütlesin selle mõttekese arstile välja, ja õnneks rääkisin teabetoas prouadega – nad ütlesid, et hoia kaalu, söö nagu raseduse ajal, mida süüa saad. Kui mulle poleks toodud Karumsi kohukesi, ma polekski saanud midagi muud süüa. Millalgi sõin ainult peeti ja heeringat, tahtsin keedukana nahka.

Millised hetked andsid raskel ajal jaksu juurde?
Käisin sõbranna seltsis sügisesel ajal keemiaravil – nii paha, küüsi polnud, ise ei saa nööpe kinni. Sõbranna aitas mu riidesse, ja siis ütles, et nüüd me lähme kohvikusse! Olin skeptiline. Viis mu TTÜ kõrvale Pirosmanisse – issand, milline söögilõhn! –, ja lõhnasid üldse ei kannata. Istusin seal ja siis tuli juba eluvaim sisse. Paar lusikatäit ikka maitsesin. Aga kui koju tulin, küll siis olin enda üle uhke! Tundsin, et olen elus! Seejärel helistas üks sõbranna, tegi tuju veel paremaks: sul pidi juba nii hea olema, et olid lausa kohvikus käinud!

Kas inimesed pelgavad vähiteemat?
Kui haige olin, siis mõned sõbrad ei julgenud helistada. Ja üks sõbranna ütles, et ma tuleksin sulle appi, aga siis, kui sind kodus ei ole.

Inimesed ei julge surmale näkku vaadata?
Jah, mõned ei talu seda, mõned saavad nende tunnete ja olukorraga hakkama. Mõni sõbranna, kellega enne nii väga ei lävinudki, temast sai väga toetav sõber.
Vähidiagnoos tuleb nagu pomm, ja kui jääd üksinda, on väga raske. Nagu sõja ajal – kui suudad üles tõusta, hambad ära pesta ja juuksed kammida, on juba kõva sõna. Helistage haigetele inimestele, nad väga ootavad. No mida sa vahid lakke ja ootad surma?! Sul on kehv olla, aga kui keegi helistab, see sunnib sind kokku võtma. Sa ei hakka hädaldama, ikka küsid, et kuidas lapsed elavad, kuidas koer ja kass, sest sa ise samuti ei taha nendel teemadel rääkida. Kui keegi küsib selliseid argiasju, on nii tore. Viib mõtted mujale, ja tunned ikkagi, et oled vajalik ja et oled elus.

Tahad, et sind võetakse nagu tavalist inimest, nagu alati?
Just. Mul väga vedas. Mu kunagine pinginaaber elab kõrvaltänavas. Hästi soe suvi oli 2010. aastal ja jalutasin külla talle ja teistele koolikaaslastele, õigemini mu täiskasvanud koer jalutas mind. Läksin südaöö paiku, kui enam kedagi tänavatel ei olnud. Koer istus ka laua kõrval, mina jõin vett, et jõuaks jälle koju tagasi minna. Sõbranna ütles, et läks lausa tänavanurgale vaatama, kas Onex viib mu koju. Ise aru ei saanud, aga keemiaravi mõjub nii rängalt, et ju ma siis tiira-taara käisin.

Kui kergelt võtsid vastu otsuse lasta rinnad eemaldada?
Mulle tehti keemiaravi, aga munad jäid mõlemasse rinda – pidi tõele näkku vaatama, et ega pikka pidu ole. Konsiiliumiga arstid otsustasid, et midagi pole teha. Mul oli küll veidi õudne selle kaheksatunnise operatsiooni ees, aga olin rahulik – kui midagi pole teha, võtke mõlemad rinnad ära. Tahaksin edasi elada, lapselapsi näha, vanaema olla. Veebruaris tuligi laps haiglasse, ütles, et tal on uudiseid. Aimasin ära – ta saab isaks!
Võtsin ennast kokku ja lasin rinnad ära opereerida. Mõtlesin, et see on ju ainult tükk liha tegelikult. Aga olen näinud tüdrukuid ja naisi, kes lähevad sellest täiesti hüsteeriasse, ütlevad, et ei lase rinda maha võtta.

Paljud naised pelgavad ilmselt, et väljanägemine saab rikutud...
Minul on keskkohal peenike õmblus, see ei ole midagi hullu. Ei jää kole, ja kõike saab taastada. Tuleks mõelda reaalselt – rinnad on tükk kudet, mille saab asendada silikooniga või võtta kudet selja pealt. Mõned panevad silikoonid niisamagi, minul on vajadusest, mis siin ikka. Kui lasta aga vähil edasi minna, on surm. Kui võtta Eesti statistika, siis avastatud rinnavähi puhul 50/50. Arenenumates riikides on ellujäämise võimalus 80%, kuhu võime jõuda, mis tähendab seda, et võiksime sajast päästa veel kolmekümne inimese elu. Sellest rohkem rääkides, nii et inimesed käiksid end kontrollimas. Tuhat tänu Angelina Joliele, kes julges oma rindade eemaldamise operatsioonist rääkida!
Mind aitas tegelikult ka see, et tutvusin ühe Läti naisega, kellel on samuti rinnad ära lõigatud. Ta oli 32aastane, nägi suurepärane välja, oli nagu tulesäde, ja ta soovis veel lapsi saada. Ta oli lasknud külmutada oma munarakud. Ja ta ütles, et tegi ainuõige otsuse.

Ka su emal oli rinnavähk..
Olin kolmeaastane, kui mu emal avastati vähk. Tal võeti niimoodi rind ära, et oli näha, kuidas süda naha all lõi. Vanasti tehti nii, aga tal oli rinnas ka päris suur kanamunasuurune vähk.
Kui olin lasteaialaps, elasin tädide ja vanaema juures, sest ema ei saanud pärast seda nii väikese lapsega ju argiselt tegeleda. Kui käisin rongiga Tondil, lootsin seal alati näha ka ema, kes oli lihakombinaadis juhataja ja sõitis samal trajektooril. Ta läks ruttu tööle, see aitas asjast üle olla. Kui ema oli tugevamaks saanud, mäletan, esimesse klassi läksin ma juba kodunt. Isa ei saanud olukorraga toona hakkama ja läks ära. Isapoolne vanaema oli hästi armas, vanaisa oli loomaarst, nii et käisin kogu aeg loomi tohterdamas. Mulle vanaema-vanaisa juures väga meeldis.
Olin nii väike, aga mäletan seda tunnet, kuidas tädid ütlesid, et oh sa vaene vanemateta laps, nüüd jääd üksinda. Jääd emata. Emale korjati juba kirsturaha. Teised hakkavad sind varem matma kui sa ise...
Saan nendest lastest aru, kes kardavad vanemate pärast, sest käisin pärast, kui juba kodus elasin, ukse pealt vaatamas, kas ema ikka hingab. Kui ema ütles, et tal on paha, olin väga mures. Mul on ka kaks vanemat venda. Teine vend elas siis samuti kodus. Vanem suundus juba sõjaväkke, kui mina kooli läksin.
Väiksena pidin tragi olema ja ema aitama. Tal oli väga suur hingejõud ja hiljem sai ta kõikide asjadega hakkama. Tagantjärele mõtlen, et kust ta võttis selle hingejõu ja paueri, see on väga raske.

Sina oled ju olnud sama tubli kui su ema.
Kui sul on eeskuju ees – mul oli tunduvalt kergem seda läbi elada tänu sellele. Leian ka, et iga inimese soov on ikkagi edasi elada. Rindade olemasolu on asja juures kõige väiksem mure, aga tore on, kui näed oma lapsi ja lapselapsi kasvamas. Ema mulle ka ütles, et oli nii väsinud, tal oli nii halb, aga mõtles, et tal on väike tütar! Sul on põhjus ennast kokku võtta.

Kuidas on su elutunnetus selle kogemuse jooksul uueks vormunud?
Hapnikumaski all olles kahetsed neid asju, mille oled jätnud tegemata, sest teised on öelnud – oi, no ära seda küll nüüd tee! Tegelikult, mida me oma elust mäletame: just tundeid, emotsioone, reise. (Naerab.) Muu nodi jääb ju teistele. Olgu, kindlustad enda ja laste tuleviku, aga ühel hetkel tunned, et võiks elus rohkem kogeda.
Enne olin kanaema, nüüd olen kuidagi ka sellest ülehoolitsemisest vabanenud, aru saanud, et ka ma ise olen oluline.
Aeg voolab ja jätame palju tegemata, sest selle taha on jõle hea ennast peita, et aega ei ole. Aega tuleb võtta. Ja ikkagi inimesed on kõige olulisemad. Ma ei oleks sellest asjast välja tulnud, kui mul ei oleks kõiki neid inimesi, perekonda, sõpru, kas või täiesti võõraid, kellega olin selles ajahetkes seal keemiaravi ukse taga, kes mind õpetasid. Kõik see on nagu lego – kõik inimesed, kellega eluteel kohtud, õpetavad ja juhivad sind.