«Kas osta taskuraha eest banaan või deodorant?» seisis MERLE PALMISTE (38) hamletliku küsimuse ees kaheksateist aastat tagasi teatritudengina Stockholmis. Nüüd teab ta, et Indias palmi all pole parem kui Hiiumaal. Peaasi on pidu iseeneses.
Sinu lapsepõlve unistuste linn, riik?
Piirid olid siis ju veel nii kinni. Mida sa seal unistad! Kui elus korra Soome või Jugoslaaviassegi saaks — aga seegi tundus kahtlane. Brasiilia, kaugemad maad ilmvõimatud.
Muidugi, India tundus põnev tuhande-ühe-öö-muinasjutu maa. Tollal kinodes jooksnud filmide järgi. «Diskotantsijat» vaatasin mitu korda. Sealsamas Heliose kinos (tollal Oktoober – M.K.), kuhu nüüd remondi ajal Draamateatriga mängima sattusime…
Esimene päris välismaa, kuhu pääsesid?
Suved Hiiumaal — see oli ju ka piiritsoon, kuhu pääses ainult erilubadega! Midagi väga erilist ja eksklusiivset ühele Tallinna plikale.
Esimene pikem reis oli Ukrainasse, Taga-Karpaatiasse. Onu oli mul Hiiumaal autojuht. Ühel suvel ehitasid ukrainlased seal kolhoosi lauta. Koju tagasi sõites ostsid nad koorma loomasööta ja kutsusid ka meid auto peale kaasa… Võisin olla juba teismeline. Kõik oli nii põnev ja sealne pererahvas hästi külalislahke! Sõin elu parimaid kapsarulle. Meid, lapsi, saadeti poodi kapsa järele, siis löödi hani või part maha ja… Kaeti laud, pandi ajalehed alla. Kord, kui ajasin pleki peale, lohutati — pole midagi! — ja toodi uus ajaleht asemele. Pravda pealt see söömine seal käis…
Ja maas vedeles paksult ploome! Mägiküla, väiksed talukohad, tarade ääres kasvasid ridamisi ploomipuud. Meile tundus imelik, et ploomid niimoodi kraavis vedelevad — võiks ju moosi teha. Aga oli just tulnud Gorbatšovi kuiv seadus, ei tohtinud enam veini teha ja… Meie siis korjasime ja sõime nii palju, kui jaksasime.
Kui meil piirid lahti läksid, käisid teatrikoolis…
Teisel talvel pääsesime terve kursusega Rootsi, sealsed väliseestlased kutsusid meid Uppsalasse.
Tagantjärele on naljakas, kuidas asjade tähtsus muutub. Banaan tundus siis midagi väga erilist ja eksklusiivset. Muinasjututuline asi, mida Eestis ei saanud. Veeretasin seal väheseid münte: kas osta banaan või koju kaasa deodorant?
#end#
Kumma kasuks siis valisid?
Ühe banaani ikka ostsin. Ja eks midagi koju kaasa ka. Ei mäletagi enam, mida, aga siis — rõõmu kui palju ühest asjast! Samas oli sel ka alandav kõrvalmaik. Siin olin ikkagi juba üliõpilane teatrikoolis, seal veeretasin kopikaid.
Uppsalas anti meile toidupakid päeva peale Stockholmi kaasa. Kiirrong oli superluks. Sättisime end, suud ammuli, akna alla. Rong hakkas liikuma, otsisime oma pakikesed välja. Akna taga vuhises Rootsi mööda. Mõtlesin: nüüd vaatan ja naudin! Imesin kõrrega oma apelsinimahlapakki ja korraga tundsin, et hakkab vastu, enam ei taha. Uurisin siis seda ilusat pakendit ja veerisin välja: kontsentraat, lahjendage ämbri veega. (Naerab.) Siis lõid põsed küll sekundiga häbist oranžiks!
Paik, kuhu nüüd enim tagasi igatsed?
Nagu India kaugelt põnev tundus, nii oligi. Olen käinud seal kaks korda Goa kandis. Nad ütlevad, et ega see pole enam päris see, vaid juba läänelikum «turistikas». Aga nägime päris Indiat ka. Suur maa ja nii palju veel käimata…
Üldse, kui on võimalik, tahaks nüüd juba sellistesse paikadesse, kus inimesed elavad teistmoodi kui meie siin. Muidugi, Euroopas on ilus, turvalisem-puhtam. Aga Araabiamaad: Ühendemiraadid, Süüria, Jordaania, Omaan… See kant tõmbab. Mitte et ma kujutaks ette, et tunnen end seal end nagu kala vees. Vastupidi — just see salapära, et inimesed elavad seal hoopis teistmoodi kui meie — kuhu reisid kui teisele planeedile.
Sind ei häiri, kui sind vaadatakse kui valget rahakotti?
Muidugi, dollarimärk on sul seal otsaees. Aga sellega õpib toime tulema.
Esimene kord Indias tundsin ka, et meeletu koormus — kõik tahavad sulle midagi müüa. Aga avastasin hea nipi. Ütlen viisakalt ja pikalt eesti keeles: aitäh, mul on neid asju juba nii palju, ma ei soovi… Siis nad ehmatavad eemale ja lähevad hädaga edasi järgmist turisti püüdma, kelle keelest aru saab.
Oled eestlase kohta tavatult tõmmu. Mis rahvuste verd tead-tunned endas olevat?
Isaliini pidi Hiiumaalt. Eks seal Ungru krahvi mereröövlid meelitasid ju oma libamajakatega igasugu rahvast kohale…
Vanaema poolt on saksa verd. Aga mingit saksa täpsust endas või üldse tõmmet sakslaste poole ma ei tunne. Ainult seda, et saapad ja hobused meeldivad. (Naerab.) Mu vanavanaema isa oli saksa ratsaväe ohvitser.
Sakslased, taanlased, rootslased, venelased… Millise valitsejarahva mõju eestlastes enim tunda annab?
Mina tunnen end eestlasena, mulle meeldib väga eestlane olla. Mida rohkem maailmas ringi käid ja taipad, et Eesti on imeväike koht ja meid imevähe. Et peab olema ikka üks vägev rahvus ja võimsad geenid, et oleme püsima jäänud. Hoiame kokku ja elame veel!
Aga eestlaste huumorimeel…?
Klapib meil enim sugulaste soomlastega, mulle tundub.
Oled sa suurest vaimustusest mõne kultuuri vastu hakanud ka keelt õppima?
Hispaania keele peale olen mõelnud. Hea oleks Ladina-Ameerikas ringi liikuda.
Üks periood meeldisid itaallased, nende temperament ja kultuur. Aga see on kuidagi üle läinud. Praegu ei saa öelda, et mind tõmbaks absoluutselt üks maa ja rahvus.
Palju ma inglise, vene või soome keeltki oskan, aga saan end selgeks tehtud. Ostan isegi vahel vene klantsajakirju. Vene Voque’i, et lugeda argipäevast keelt. Seegi hoiab keeleoskust vormis.
Vene keel on sul parem kui inglise keel?
Eks mõlemasse keeleruumi sattudes on algul ikka kökk-mökk. Aga kui räägin end soojaks, saan oma asjad mõlemas aetud. Soome keeles ka. Kunagi tegin Soomes üht filmi, kus oli vaja, et mängiks võõramaalane. Pärast ilmus retsensioon: vaat nii nagu rääkis soome keelt Merle Palmiste, ei suudaks ükski soomlane — see oli tosi hunajaa. (Naerab.) Tore, nipiga kompliment.
Mis maa filme ja kirjandust võtad kui kindlat kvaliteedimärki?
Mmm… Häid filme on palju. Aga prantslastel vist eriti. Viimasel ajal ka soomlastel järjest. Venelastel. Pole mul siingi ühte kindlat lemmikut või kaubamärki, oleneb ikka filmist.
Kas oled kuhugi reisi ette võtud raamatu või filmi mõjul?
Sedagi otseselt mitte. Aga kui Draamateatriga esimest korda New Yorki jõudsin, vaatasin — kõik on tuttav ja kodune, filmidest kümneid kordi nähtud.
Kas tundsid, et New York on maailma kultuuripealinn? Kas peabki üldse üks olema «kultuursem» kui teised. New Yorgis oli kihvt ja lahe, aga seal tundsin, et mulle meeldib ikka Euroopas rohkem. Ainuüksi kappava turistina linnapildi järgi — no on võimas maja, nii palju korruseid, no ja siis? Järgmine ehitatakse viis korrust rohkem, ja kõik kappavad sinna. Rooma, Pariisi, Londoni vanad majad, ajalooga arhitektuur on mulle südamelähedasem kui see Ameerika kõrgemale-kaugemale- mentaliteet.
Sama tunne oli nüüd Moskvas paar aastat tagasi, kui käisime seal Draamateatriga «Eesti matust» mängimas. Venelastel käib tõesti kõik suurelt — s razmahom. Majad, kõik-kõik on kordi suuremad.
Eks metroosõit on igas suures linnas natuke harjumatu. Inimesed kaovad maa alla, kõik end väljalülitanud tuimade nägudega. Sõidavad maa alla nagu rotid. Vabal õhul otsustasime teatrikunstnik Riina Degtarjenkoga sõita linna teise otsa teatrisse «Vendi Karamazoveid» vaatama. Eksinud metroos, vaidlesime, kummale poole nüüd minna, ja siis kostab eesti hääl: «Tüdrukud, kas teil on abi vaja?» Oli üks eesti naine, kes Moskvas elab-töötab, ja juhatas meid kohale. Nii tore, kui trehvad miljonite linnas õigel hetkel teise eestlasega kokku!
Kuidas «Eesti matus» Moskvas vastu võeti, Kivirähki huumorile pihta saadi?
Käisime seal pool aastat enne pronkssõdurit. Saalis oli palju tudengeid, reageerisid-naersid küll. Muidugi Soomes läks paremini. Aga Moskvas oli pärast super saatkonna-vastuvõtt: süüa-juua…! Ei, väga tore reis oli.
Kuhu iga kell ööklubide-treti ette võtaksid, pidutsema sõidaksid? Ööklubi-kultuurist ei tea ma midagi. Kui on hea kamp, siis ükskõik kus. (Naerab.)
Parimad on olnud ikka teatripeod oma kolleegidega!
Mida reisidelt alati kaasa ostad?
Konkreetset asja mul pole, nagu mõni kogub kruuse. Niisama suveniirid-jubinad ei huvita. Aga maitseaineid, aroomiõlisid, ehteid — midagi, kuhu jääks selle maa emotsioon sisse.
Kõige kallim-armsam ehe?
Ikka Indiast. Ühed kõrvarõngad ja käevõru.
Lemmiklinn, kus alati ka oma garderoobi täiendad?
Eks ma midagi alati ka selga ostan, aga… Kui mu kappi vaadata, siis tundub, et Tallinn. (Naerab.) Muidugi võiks öelda — Pariis. Mis sest, et käin seal kahekümne aasta tagant.
Mis maa moekunstnikke, kaubamärke hindad?
Gurmeeriided tulevad ju ikka Prantsusmaalt ja Itaaliast. Tore on neid ajakirjadest vaadata.
Lemmik rahvusköök?
Indias hoidsin stiili ja sõin püüdlikult kõik need päevad ainult sealset toitu. Öeldakse ju, et tervislikum. Natuke napsi alla – seedimine korras, ei juhtu midagi. Ainult et seitsmendal päeval tahaks juba kartulisalatit ja vorstivõileiba. Kõike seda, mida sa oled lapsepõlves harjunud sööma.
Vaheldus on tore. Tänapäeval tahad, sööd india toitu, siis sushit, siis lähed teed kodus oma kõige kallimat — hakklihakastet ka kartulit.
Kus oled tundnud eestlaste suhtes eelarvamust?
Mida kaugemale lähed, seda suurem ime, kui üldse keegi on eestlastest kuulnud. Teab, et ka selline rahvus reisib ringi. Ikka arvatakse, et oled venelane. Mis seal ikka vihastada või vaielda. Arvavad, et venelane. No ja mis siis!
Pettumine. Paik, mida teistsugusena ette kujutasid?
Ajaloo teadmiste järgi avasin mina ka, et Ateena on hästi võimas. Aga Itaalia on kihvtim, Rooma õhustik kordi sümpaatsem. Ei peagi seal minema hispaania treppide ette, kus ründab miljon turisti. Rooma vanalinnas avaneb igal sammul hingemattev vaade. Tunned, et neis vanades majades on inimesed järjepidevalt sajandeid sees elanud, sellepärast ongi nii ehe. Ateena tundus nagu tavaline. Õnneks Kreetal rentisime auto ja pääsesime ka mägiküladesse, kus käib ehe külaelu.
Kui erineva mulje võib jätta üks ja seesama koht, kogesin Hispaanias Gibraltaril. Päev vahet, lähed uuesti, näed — kõik on hoopis teine. Esimest korda tõusime mäetippu köisraudteega. Nüüd oli see juba kinni, tõusime üles teiselt poolt…
Tegelikult esimesel korral läks tuju juba sellega ära, kui ahv Elizabethi (Merle tütar – M.K.) hammustas. Kui jõudsime köisraudteega üles, siis nad muidugi hoiatasid, et ahvid on agressiivsed, hoidke oma kilekotid enda ligi. Me siis kahmasime ka need kaenla alla. Ja kukkusime pildistama — oi kui armsad loomad! Mina veel ütlesin Elizabethile, et mingu sellele ahvile natuke lähemale. Tüdruk ei paitanud-silitanud ega midagi, kui korraga oli ahv tal küüntega kallal. Näpistas ja hammustas nii et jube! Ma ei jõudnud vahelegi, kähku see käis, ja juba ta saba püsti minema panigi. Pärast seda ei tahtnud me muidugi mingist Gibraltari koopast enam kuuldagi. Vaatasime, et saaks ruttu elusana tagasi alla.
Teisel päeval käisime koopas ära. Vapustav!
Jubedaim reisielamus, või lausa eluohtlik hetk?
Nüüd, mõni nädal tagasi Kambodžas… Imeilus hotell, erarand. Sõime hommikusöögi ära, soe-pehme tuuleõhk, kõik imeline, marssisin suurt treppi mööda alla randa. Korraga tunnen: mis asi see mul nüüd vastu säärt on? Vaatan — madu! Olin talle pähe astumas. Karjatasin: «Snake! Snake!» Madu hüppas eemale, mina eemale. Kuidagi me seal sahmerdasime. Hotellitöötajad tormasid kohale: mis on?! Ütlesin, et kõik on korras, ei hammustanud. Ise mõtlesin: näe, kas selleks peabki tulema Kambodžasse, et aru saada, mis on õnn… et madu sind ei hammustanud. Kuigi loodusseaduse järgi oleks ju pidanud. See oli nii ootamatu. Et siis sellise koha peal põrkad maoga kokku! Muidu mõnes metsikumas kohas ju valvad küll, et ei astu teelt kõrvale — mine tea, mis elukad seal on. Aga turvalisel hotellitrepil, kus kogu aeg keegi pühkis, keegi kastis…
Kus oled silmanud enim ilusaid inimesi: naisi, mehi?
Hindu naised on oma sarides nii ilusad Ja kui sirgelt-nõtkelt nad käisid. Ka need kõige lihtsamad ja tavalisemad, kes käivad rannas sulle oma pudi-padi pakkumas. Minu silmale olid nad küll väga ilusad.
Aga mehe ilu on üldse väga suhteline mõiste. Mees peab olema mehelik. Ta ei pea välja nägema nagu modell.
«Capri saar», kuhu oled südame kaotatud?
Capril pole ma käinud. (Naerab.) Ei-ei, mul pole sellist kohta! Valetan, muidugi Eesti.
Elukaaslase Aivariga ilusaim reis?
Ikka India. Seal pääsesime kõige lähemale kohalikule elule. Turistimugavus ja luksus on muidugi väärtus omaette… Lähed astud hurraaga mõnda kohalikku söögikohta — istud aga ega seal süüa ei julge. Kui mõtled, et sul on seal ainult kaks nädalat ja kui saad kõva kõhutõve, siis hakkab nendest päevadest kahju…
Viimati Kambodžas, ühel kohalikul rannal unustasime selle hirmu küll täiesti. Päevitasime, korraga kõva kisa — mis nüüd lahti? Kõik kohalikud jooksid vee äärde. Päikesest uimased, mõtlesime - nüüd on haid või misasja? Ei, kalaparv tuli randa - suurem kala ajas väiksemaid taga – kohalikud jooksid võrkudega vette ja piirasid selle ümber. Toodi kalad välja, kohe löödi grillima ja meid kutsuti kööki vaatama mis-kuidas ja siis sööma.
Või mida minagi Afganistanist tean? Sõdiv piirkond ja et kunagi olid meil Afganistani rosinad ja vaibad. Nüüd kuulsin raadiost, kui huvitavalt rääkis sellest maast üks eesti naine, kes seal aastaid kohapeal elanud… Küll oli huvitav!
Julgeksid ka Afganistani, Iraaki minna?
Sinna seljakotireisijana üksi muidugi ei läheks, aga…
Kui sind monotükiga «Kuidas dresseerida meest» kutsutaks eesti sõduritele Iraaki mängima?
(Lõkerdades.) Kohe!
Sain Indiast maigu kätte, kui põnev on miksida teistsugust elu ja reaalsust oma senisesse maailmapilti. Kultuur, kombed, lõhnad, loodus ja liiklus, kõik on seal teistpidi, aga kõik toimib. Teedel käib pidev tuututamine, aga see pole mitte see, et mis sa koperdad ees, vaid — tähelepanu, mina tulen!
Parim paik pulmareisiks?
(Paus.) Pulmareisiks on iga koht hea. Kui inimesed on koos ja õnnelikud, siis ükskõik. Põlva või Puerto Rico — vahet pole.
Paar korda oleme jõuludeks sõitnud välismaale. Aga jõulud kodus on parem. See vorst, see hapukapsas ja - kõik su lähedased on koos.
Nüüd, Kambodža reisiga oli ka nagu Murphy seadus: jõuad palmi alla sooja, kõik on super; kodus tagasi kuuled, et Eestis oli lumetorm. Ma oleks nii metsikult tahtnud siis Eestis olla! Looduse stiihia, lumi — see on võimas. Eks see ka, et me oleme harjunud nelja aastaajaga. Seal on küll banaanid ja ananassid, aga jumal, meil on murakad, pohlad, jõhvikad, seened. Metsikult meeldib metsas käia. Lapsepõlve Hiiumaa suvedest peale.
Kus asub maapealne paradiis?
Ei aita Puerto Rico ega Bermuda kolmnurk, kui endaga on kehv olla. Kui enda sees on pidu, siis ükskõik kus — ikka tore! Võid ju mõelda: pääsen Eestist ära, küll saab hea, ei enam ühtegi probleemi. Jõuad siis sinna välismaale, saab selgeks, et see, mis sind sees häirib ja on vaja selgeks mõelda, tuleb seal eriti teravalt igal sammul esile. Paremal juhul lähedki sinna kaugele endaga kokku ja aru saama, mis on sulle tähtis või pole.
Parim paik Eestis?
Hiiumaa. Pühalepa vald, lapsepõlve suved-avastamised. Koduloomad ja metsaskäigud, esimesed emotsioonid seoses teiste lastega. Mida vanamaks, seda enam aru saan — Hiiumaa oli mul üks võimas reis.
