Komöödiateatri trupiga on Merle viimased kaks nädalat Eestimaal tuuritanud.
Tal on aega keskenduda kahele etendusele — “Elu parim puhkus” ja “Kuidas dresseerida meest ehk ahvist inimeseks” ja lisab, et talle see kõik tõesti väga meeldib.
“Lähed kuhugi väiksesse maakultuurimajja, kõik ootavad sind. Paned kostüümi selga, paruka pähe ja astud lavale…See on nii tore!”
Kunagi peetud ägedad vaidlused teemal, kas näitlejatel on sobilik mängida seebiseriaalides või lugeda reklaamtekste, on tänaseks raugenud.
“Ma otsustangi ise, kuidas end müüa. Seebiseriaalidest näiteks “Salmonid” oli ju eranditult parimatest näitlejatest (Ever, Krjukov, Kreismann, Vaarik, Kangur jt.) trupp. Kas ma oleksin pidanud siis loobuma?” arutleb Merle asja üle.
Emarollist rääkides ütleb Merle, et pole oma lapse külge kunagi klammerdunud.
“Aeg-ajalt olen ma tema jaoks olemas ja hästi lähedal. Meil on usaldus, meie vahel ei ole midagi, millest ei saaks rääkida. Olen teda palju usaldanud. Kuid ma armastan teda väga.”
Ta ei usu, et koduperenaisest ema elu on parem kui karjääri või loominguga hõivatu ja usub, et tähtsaim on ema enese rahulolu.
Merle arvab, et elus ongi kaks tähtsat asja — armastus ja surm.
“Mu isa suri hiljuti. See on midagi nii lõplikku, pöördumatut. Kui puutud surmaga lähedalt kokku, lööb korraks pildi ikka väga selgeks. Saad aru, et neid asju, mis sulle elus tähtsad, olulised — neid on imevähe,” lausub ta mõtlikult.
