Kui kunagi heitles Merlyn Uusküla mõttega, et tema vormikas välimus võib olla miinuseks, siis täna usub ta, et just veetlevad latiinolikud vormid on tema üks tugevamaid relvi – need kütavad publiku üles ja aitavad näha temas kui artistis ka naist!
Kui kunagi heitles Merlyn Uusküla mõttega, et tema vormikas välimus võib olla miinuseks, siis täna usub ta, et just veetlevad latiinolikud vormid on tema üks tugevamaid relvi – need kütavad publiku üles ja aitavad näha temas kui artistis ka naist!
Merlyn Uusküla (28) on avalikkuse ees figureerinud erinevates ametites, kuid püünele astus ja lahkub ta sealt sügisel mõneks ajaks ikkagi artistina. Endine Nexuse lauljatar, kes trios Helen Randmäe ja Janne Saarega kindlustas endale koha siinses popmuusika ajaloos, võtab pausi ja põrutab Estonian Business Schooli vahetusprogrammi raames Marseille`i ülikooli (IAE Aix En Provence Graduate School Of Management). Merkal oli ülikooli valimisel kolm kriteeriumit – esiteks muidugi et õppekava sobiks, et ta ei oleks seal riigis varem käinud ja et lähedal oleks meri.
«Ma olen mereinimene,» ütleb Merlyn. «Kui mul merd ei oleks, ma ei tea, mis saaks. Käin korra või kaks nädalas mere ääres jalutamas. See on minu üks tasakaalustavaid rituaale. Ja siis kuulan ka, mida merejumal Neptunil mulle öelda on...»
Sul läheb Eesti mõistes lauljana hästi, kuus on 6–8 esinemist. Miks sa rongilt maha astud?
Seda tõesti, et mul läheb hästi, aga seda hästiminemist saab mõõta ka mitmel eri moel. Kuna ma hindan haritud inimesi ja soovin ka ise olla haritud, siis tundsin, et tahan õppida. Kavatsen Prantsusmaal õppida turundust ja innovatsiooni. Hea haridus toetab hästi ka minu tulevikuks planeeritud ärilisi ideid ja plaane. Eelmisel aastal möödus kolm aastat bakakraadi saamisest, ülikooli lõpetamisest. Mulle meeldib protsess – et omandan uusi teadmisi ja mul on lisakohustused. Lauljaametis, kui sul hästi läheb, võib väga mugavaks muutuda. Aga mina ei taha oma elu liiga mugavaks teha. Mugavustsoon jäägu pensionipõlve.
Käin koolis õhtuõppes, kus õpivad ka inimesed, kes käivad päeval tööl. Kui ma vaatan neid, kes pere ja töö kõrvalt käivad koolis, siis – see on meeletu pingutus! Tulla pärast tööd õppima, kust jõutakse koju üheksast õhtul – kus on kaks väikest präänikut, kes jooksevad su ümber ja vajavad tähelepanu. Siis pead tegema neile süüa, lisaks järgmiseks päevaks õppima... Ma väga hindan nii tragisid inimesi! Lausa imeliselt tublid! Selles mõttes olen mugav, et teen oma haridusevalikud enne kõike seda ära.
{poolik}
Eesti naised on väga ambitsioonikad, hiljuti tehtud uuringu järgi armastavad nad palju õppida, küll magistriks, küll doktoriks, aga iive on negatiivne... Mida sina nende «präänikute» teemal mõtled?
Ma tegelikult arvan ka, et Eestil on sellega probleeme – ma luban, et ma kindlasti tõstan Eesti iivet. (Muigab.) Sada protsenti. Ma arvan, et see juhtub ehk seitsme aasta jooksul – 35. eluaastaks võiks küll juba laps olla. Esmalt peab olema õige inimene, õige tunne ja õige aeg. Muidugi võinuks neid ka juba mitu olla, aga kui ise valmis ei ole, siis milleks. Ma arvan, et see on lihtsalt üks klikk, mis käib ühe inimesega ära ja... Minul seda lapseklikki ei ole käinud. Aga see ürgne instinkt on täiesti tärganud, mulle väga meeldivad lapsed ja ka mina lastele – kui lähen kuhugi külla, kus on lapsed – nad kõik hüppavad ümber minu ja tahavad, et ma nendega mängiks.
On’s sinu elus praegu keegi?
Ma ei taha midagi täpsemalt kellegi kohta öelda enne, kui asi ei ole sada protsenti kindel. Enne kui ma ei hakka abielluma. Mul on üks inimene, kellega suhtlen, aga see ei ole nii põhjapanev, et võiksin öelda – meil on suured tulevikuplaanid.
Aga kui ükspäev tõesti abiellun, ma seda saladuses ei hoia. Ma tahan suuri pulmi, kus on kõik head sõbrad-tuttavad koos, ja seda päeva mäletatakse veel aastaid!
(Muigab.) Kui nüüd rääkida naiste- ja meestevahelistest suhetest, siis... Vaata, mehed arvavad, et nemad vallutavad naisi, aga tegelikult on vastupidi. Väga tihti on nii, et naised on endale varakult valmis vaadanud mehe, keda nad tahavad, ja sätivad ise asjad nii, et mehel tekiks tunne, justkui tema vallutaks naise.
Ja kui ei sobi, on üks argumente, et «kahjuks ei ole ma veel oma eelmisest suhtest üle saanud»?
(Naerab.) Jah, aga kui inimene on õige, siis ei tule selliseid jutte.
Kui suur on sinu selliste argumentide arsenal?
Hehee, see sõltub inimesest. Ma ei hakka rääkima, et olen natukene hõivatud ja natuke ei ole ka – et püüa nüüd mind! Aga on olnud juhuseid, kus inimene on pealetükkivaks muutunud ja olen siis ka öelnud, et olen hõivatud – aga tegelikult ei ole. Aga kui inimene on sümpaatne, ütlen, et olen vaba. (Naerab.) Aga seda ainult juhul, kui see ka nii on. Kui olen suhtes, olen kõigi jaoks suhtes. Siin pole erandit. Väga tihti peab sellistele küsimustele vastama siis, kui on olnud mingisugune esinemine ja tulevad pidused noormehed. (Manab veidi kähisevat noorukihäält.) Et oo, sa oled ikka päris tuus beib, tea, kas numbrit kah saab, ja kas lähme välja sööma, särki-värki... Ma olen tegelikult inimestega väga sõbralik ja suhtlen alati suure rõõmuga, aga enda kontakte ma nii kergekäeliselt ei jaga. Kes aga tõesti soovib suhelda, leiab mu nagunii üles. Ega see ülesleidmine siin Eestimaal nii raske ju polegi.
Milliseid komplimente on sulle muidu kõige tihedamini tehtud?
Huvitav, et päriselus ei tunne inimesed mind tihti ära. Jäävad tihilugu pika pilguga juurdlema. Seda kohtab paljudel üritustel. Ja kui taipavad, et olengi seesama Merka, siis ollakse üllatunud, sest ma nägevat reaalsuses teistmoodi välja kui pildil või teles. Ongi öeldud, et sa näed päriselus palju parem välja. Huvitav, kas ma näen siis telekas ja piltidel nii õudne välja või? Või peaksin võtma seda hoopis komplimendina? See on igatahes läbiv kommentaar juba kaks aastat, nii naiste kui ka meeste poolt. Ja see on ka tavaliselt esimene lause, mida öeldakse – et kas sa oled tõesti see laulja Merka? Sa oled ju tegelikult nii väike? Ei tunne äragi... Aga vastust sellele ei pea ilmselt kaugelt otsima. Kui vaadata tagasi Nexuse ajale, siis Helen ja Janne olid ülipeenikesed, mina olin vormikam ja erinesin. See kontrast lõigi ilmselt mulje, et ma olen ikka üks suur naine. (Naerab.) Kokkuvõtteks see vaatepilt talletus inimestele nägemismälusse. Sellest on kaheksa aastat möödas, aga arvatakse endiselt, et olen suur.
Eesti kontekstis ma erinen teistest artistidest kindlasti tänu oma naiselikkusele. Arvan, et see on minu üks suurimaid relvasid naisena. Usun üldiselt, et inimesi ja arvamusi selles osas on ühte ja teist leeri. Aga laias laastus vist ikkagi vormid lähevad rohkem peale. Miks ometi siis nii paljud naised endale näiteks silikoonrindasid panevad? Eks ikka selleks, et silmatorkavamate vormidega olla ja seetõttu olla ka atraktiivsem meeste silmis. Ja ma ei vaata sellele üldse pahasti. Las panevad, põhiline, et nad on ise õnnelikud. Minu enda jaoks on välimusest kordi olulisem inimese sisemine põlemine ja olemus üldiselt. Vahel ongi, et jääd mõtlema hoopis sellise inimese peale, kes ei ole kõige ilusam, vaid kelles ongi just see sisemine sära. Kelle silmades sa näed teistsugust helki. Välimust vahel üldse tähtsustatakse üle, seatakse liialt esiplaanile. Näiteks ilusa, aga lolli mehega pole ju midagi peale hakata.
Aga jah, kui ma kunagi mõtlesin, et minu vormikas välimus võib olla miinuseks, siis tänaseks olen aru saanud, et see on väga hea.
Miks sa üldse arvasid, et see võiks miinuseks olla... Kindlasti on see mõjutanud positiivselt ka sinu läbikäimist meeshingedega.
(Naerab.) Võin öelda, et meestele meeldib, kui naisel on vormid. On olnud inimesi, kes on minu seksuaalsusesse kinni jäänud...
Oled sa mõelnud ka sellele, et pead kooli ajal Prantsusmaal tööd tegema?
Ma arvan, et tulen ilma välja. Tänu stipendiumile on elamiskulud kaetud, pean lihtsalt muud kulud ise katma. Kuna see on mul plaanis olnud juba pikka aega, olen säästnud. Samas ma ei välista, et kui leian sealt midagi ägedat... Võiksin ju seal mõnes rannabaaris kokteile kokku segada ja turistidele karaokeõhtuid korraldada. Lihtsalt selleks, et oleks fun! Minu jaoks oleks see uues keskkonnas vaheldusrikas väljakutse, see oleks päris lahe. Midagi uut ja teistmoodi. Samas, mul ei ole otseselt plaanis seal tööle minna, ikkagi põhifookus on õppimisel.
Oled valmis töötama ka ettekandja ja nõudepesijana?
Ei, seda mitte. Pigem soovin sellist tööd, kus on inimestega suhtlemist. Vabalt, ei ole mingit probleemi. Muidugi võin esineda ka – ma olen isegi juba neti kaudu mõningate produtsentide ja DJ’dega, kes seal elavad, tutvust teinud. Nii et arvan, et muusikat saab seal võib-olla ka teha. Tegelikult see inspiratsioon, mis sa saad mujal elades, on ikkagi hoopis teise maiguga kui see, kui oled kogu aeg Eestis. Muusikud, kes loovad ja teevad muusikat siin, ka nemad elavad kasti sees. Nad näevad ainult seda, milline on Eesti turg, ega tahagi oma pead kõrgemale tõsta ega näha kaugemale. Ma loodangi, et see aasta Prantsusmaal arendab mind isiklikult ja ka artistina nii palju, et suudan tagasi tulles siin kuulajale midagi uut pakkuda – leveli poolest.
Ei tasu karta, et kaotad midagi, pigem annad puhkust publikule ja iseendale ning tuled tagasi uute mõtete ja inspiratsiooniga – ja sellelt pinnalt saad pakkuda midagi, mis on kordi rikkam kui see, mida sul on ehk täna anda. Ja inimesed tulevad võib-olla ka jälle huviga sind vaatama – et mis ta siis nüüd teeb? Selle eeldus on, et pead suutma lahti lasta. Kui oled väga kinni mingites asjades, et vot nii on kolm aastat olnud ja nii peaks nüüd minema ka neljas, viies ja kuues aasta, siis ei jõuagi kuhugi.
Kui palju sinust Eestisse maha jääb, kui palju sul hinge taga on?
Vaba kui lind, vaba kui lind! Ma üldse ei taha ennast millegagi siduda. Mul on võimalus olnud mitmel korral võtta suuremaid siduvaid kohustusi, aga ma ei ole tahtnud seda teha. Peaksin hakkama siis korterisse üürilisi otsima jne. Ja kui üüriline keerab mingi jama kokku, pean kuskilt naasma ja hakkama seda lahendama. Sinnani, kus ma ei ole endas stabiilsust leidnud, kohta, kus olla tahan, sinnani ei tahakski ka ennast siduda millegi ega kellegagi.
Nii et see härra jääb sul siis ka siia vaikselt tihkuma...
Liigun vabas voolus. Kõik, mis on ette nähtud, läheb nagunii ju selliselt, nagu peab. Ja kui ikka tekib väga õige tunne, siis selle tajub ju kohe ära. Siin ei saa olla eksimusi. Kuna hetkel on minu soov minna Eestist ära, siis ikkagi teen seda, mis endale arengu seisukohalt tundub õige. Küll tagasi tulles on näha, mis siis saab...
Ja ma arvan, et lapsi tuleks teha ikkagi armastusest, mitte harjumusest. (Naerab.)
Harjumusest?
No et kui oled inimesega juba väga pikalt koos olnud, et siis nagu võiks juba lapse ka saada...
Lõõgastavaid tegevusi on teisigi – kuidas sina pingeid maandad?
(Naerab.) Ma olen hingelt väga spirituaalne inimene. Tegelen päris palju selliste asjadega nagu kas või jooga ja meditatsioon – ma olen viimase paari aasta jooksul päris kiire vaimse arengu läbinud. Olen leidnud mõned meetodid, mis päris hästi balansseerivad. Kuidas energiat taastada, kuidas seda kokku korjata, kui oled ta ühte ja teise kohta maha jätnud. See ei ole üldse mingisugune umbluu jutt – see väga hästi toimib. Ja kui oled artist, on see väga oluline. Kui käid iga nädal erinevates Eestimaa kohtades, suhtled paljude inimestega, kõik tahavad sinult midagi, annad endast palju ära, eriti siis, kui oled laval. Sa ei tea ilmas, kes on need inimesed, kes sind vaatavad, ja kas keegi neist vaatab sind kurja pilguga. Kadeduski on väga hull asi, mis võib su energiasüsteemile väga halvasti mõjuda – kui sa ei oska ennast taastada! Ma tegelen enda energia korrektsiooniga päris palju ja teadlikult.
Esmaspäev on mul selline päev, kus magan kaua, kuna nädalavahetus on päris pikk. Mul on omad meditatsiooniplaadid ja lõõgastusvahendid. Lähen mati peale ja teen harjutusi, joogat ja... pärast on täiesti uuestisündinu tunne. Kõige olulisem on, et vabastad iseendast ka kõik negatiivse, mida kellegi suhtes tunned või tundsid. Viha ja kadedus on väga halvad emotsioonid. Kade inimene ei ole ma kunagi olnud, aga vihastamisega oli küll probleeme. Mul olid äkkvihahood. Kui sain kurjaks, siis äike lõi nooli nii mis hirmus. Tuli möllas. Nüüd olen oma tulele kaane peale saanud ja selliseid hetki enam ei ole ette tulnud.
Läbisid vihateraapia?
Pigem lõin endale ise teraapia ja maandasin end selle abil. Ma olin, jah, selline tüüp, et vihastasin ja rahunesin kiiresti maha. Olen ka tähemärgilt Jäär, selline äkilisem. Ja muidugi väga paljusid asju olen enda sees lahendanud – ja rahutunne on praegu palju suurem. Noor inimene on ikka kuidagi sakiline. Elu lihvib sakid ümaramaks. Mul olid pigem mingid asjad ja olukorrad, millest ma ei suutnud lahti öelda. Kõik, mis sind teiste inimeste puhul häirib, on tegelikult sinu enda probleem. Tegelikult peaks olema nii, et sa küll märkad teise puhul mingeid asju, aga võtadki neid sellisena nagu nad on, ega lähe ise tsentrist välja – kui keegi on kas või ennasttäis. Saadki aru, et see on tema probleem, lasedki tal olla selline, nagu ta on, ega aktiveeru ise stiilis – sa oled ülbe, aga ma olen sinust veel ülbem!
Läbi vaimse töö jõudsin nende asjade algpõhjuseni teiste ja iseenda suhtes. Et miks mingisugune pingeolukord on üleval olnud. Ja kui kord tabad selle ära, siis suudad selle ka endast vabastada, ja see vabadus, mis sinu sisse tuleb, see... Kui lased lahti igasugustest negatiivsetest sidemetest mõne inimesega just enda poolt, tunned end nii hästi! Kirjeldamatu. Soovitan seda kõikidele.
Leidke aega enda sisse vaatamiseks ja lahtimõtestamiseks, siis lahenevad paljud teemad kui iseenesest.
