Kui Kadri Simson nägi abikaasat Priitu koos vietnami meestega mürgist kobrat õrritamas, jooksid tal hirmujudinad üle selja. Kaunis daam kartis, et võib pulmareisil mehe kaotada…
Hiljuti abiellunud Kadri (31) ja Priit Simson (30) valisid mesinädalate veetmiseks Vietnami, sest pulmareis peab olema eriline. Pealegi on Vietnam üks väheseid Aasia riike, mida turistide massid pole avastanud. Paljudele seostub maa tänaseni Vietnami sõjaga ja teatakse, et seal on võimul kommunistlik partei.
«Vietnam on tegelikult vägagi kapitalistlik riik. Seal on põhimõtteliselt igal elanikul oma väike äri. Kommunistid on võimul, aga nende tegevus meile silma ei hakanud,» lausub Kadri.
Reisisellid ei kuulnud kahe puhkusenädala jooksul kordagi lugusid sõjakoledustest ega tabanud ühtegi neile kui valgetele inimesetele heidetud vihkavat pilku à la te põhjustasite meile kannatusi.
#end#
Rannaromantika Kadri ja Priit alustasid reisi varem Saigoni nime kandnud Ho Chi Minhist. Ringi vaadati Kesk-Vietnamis ja Mekongi deltas. Kadri meenutab kauneid hetki, mis veedeti randadel jalutades ja teineteise seltskonda nautides.
«Vietnamis on võrratuid randu. Nende suur pluss on see, et hommikul kella kümne ajal ei ole seal ühtegi hingelist, kui välja arvata mõned kalurid, kes merelt naasevad,» lausub Kadri.
Kohalikud tulevad randa alles kella poole neljast, kui päike enam ei päevita, sest Vietnami iluideaal eeldab võimalikult valget nahka. Üks taoline tühi rand pakkus Kadrile ja Priidule reisi kõige romantilisema elamuse. «Mõtlesime, et kõnnime ranna lõpuni ja vaatame, mis on poolsaare taga. Rannas oli imeline liiv ja laine laksus kaldale. Jalutasime kilomeetreid ja tundsime, et kogu see lõpmatusse ulatuv rand on vaid meie kahe päralt,» sõnab Kadri. Päikeseloojanguid Kadri ja Priit eriti nautida ei saanud. Nende tabamiseks peab olema kärme, sest päike kukub kiiresti. Ööd saabuvad Vietnamis järsku ja on väga pimedad.
Kohalik gurmee viis keele alla
Kadri soovitab Vietnami nendele inimestele, kes hindavad eksootilist kööki. Riiki ümbritsev Lõuna-Hiina meri on äärmiselt elurikas. Söögikohad pakuvad suurt valikut erinevaid mereande, krabisid, kaheksajalgu, kalmaare… Kadri ja Priit nägid, kuidas üks põlvini meres seisnud väike poiss püüdis tühja õllepurki ja nööri kasutades kinni kaks purakat kala. Palju pakutakse ka erinevaid riisi- ja nuudlitoite ning puuvilju.
«Toitudes on ohtralt tšillit ja küüslauku, mis tähendab, et see pole kõhule ohtlik. Vana reisimeeste kavalus soovitab esimesel päeval võimalikult vürtsikat kohalikku toitu süüa, sest nii kohaneb seedimine kohaliku mikroflooraga,» ütleb Kadri.
Kadri ja Priidu kõhud püsisid kenasti korras isegi pärast toore kanaliha söömist. Noored maiustasid China Beachil vutimunade, pähklite ja lootoselehtede sisse mässitud lõheroosa ollusega. Nad arvasid, et tegu on kalaga, kuid arvet saades selgus, et mekitud oli hoopis kana.
«Vietnamist pole linnugripp just suure kaarega mööda läinud. Kui oleksime teadnud, et pakutakse toorest kana, siis oleksime enne proovimist mõelnud. Kuid maitseelamuse saamise nimel tuleb vahel ka riskida,» räägib Kadri.
Kuna vietnamlased eriti keeli ei valda, siis tuli Kadril ja Priidul end tihtipeale kehakeeles väljendada. Kord mindi ühe linnakese soojakut meenutavasse söögikohta eeldusega, et mis maitseb vietnamlastele, on järelikult eriti hõrk.
«Üritasime oma soove sõnaraamatu abil selgeks teha, sest inglise keeles ei mõistnud ettekandja ka sõna food mitte. Pikkade läbirääkimiste tulemusel õnnestus saada kiirnuudleid ja kaks külma jooki,» lausub Kadri.
Eine järel ulatas ettekandja neile arve, mis oleks teinud au ka korralikule restoranile ning ütles sulaselges inglise keeles: «See you again!»
Mootorratastega džunglis
Kõige eksootilisema elamuse said Kadri ja Priit 36tunniselt reisilt džunglisse. Retk tehti läbi kahe kohaliku motoässa tsiklite tagaistmetel.
«Sõitsime läbi džunglite ja mööda Ho Chi Minhi rada, mis on legendaarne tee põhjast lõunasse,» ütleb Kadri.
Kadri ja Priit usaldasid oma motogiide täielikult. Omal käel, ilma heade abimeesteta sellist retke ette võtta ei tasu.
«Kõrvalised teed on täis lõhkemata laskemoona ning igal aastal saab umbes 2000 inimest läbi maamiinide vigastada. See oht oli tõesti reaalseks viiteks Vietnami sõjale,» sõnab Kadri.
Vaatamata varitsevale ohule oli džunglisõit Kadri ja Priidu jaoks imeline elamus. Tihtipeale ei nähtud mitme tunni jooksul hingelistki. Kohtumine kobraga aga ajas Kadrile hirmujudinad peale.
«Äkki pidas esimene motikas kinni ja mehed hüüdsid, Kadri, tee pilti! Kui ma kohale jõudsin, oli kobra korralikult vihale aetud, et ma hea kaadri saaksin. Ma aga ehmusin ära, sest pelgasin, et oleksin hea pildi saamise nimel kaotanud hoopis hea mehe,» räägib Kadri.
Kadri naerab, et õige vietnamlane oleks kobra purki pistnud ja riisiviina peale valanud. Kobranapsu pakutakse Vietnamis peaaegu kõigis poodides ja söögikohtades. Roomajatest enamlevinud on Vietnamis aga gekod, keda liikus rohkelt majade välisseintel. Samuti pakkusid eksootilist vaatepilti pühvlid, kes jalutasid rahulikult külavaheteedel või kõhutasid lombis, endal vaid sarved välja paistmas.
Kadri sõnul oli loomadest märksa huvitavam kohalikke inimesi vaadata. Nende lemmikrõivad on pehmest puuvillasest kangast õmmeldud. «Eesti mõistes käivad nad seal ringi pidžaamades,» naerab Kadri.
Linnapildis võis vietnamlasi näha kandmas näo ees maske ja seda mitte õhu saastatuse pärast, vaid selleks, et päike ligi ei pääseks.
«Naistel oli justkui kohustuslikuks vormiks kübar, mask ja siidikindad, et kaitsta end päevitumise eest ja säilitada kahvatu nahk,» ütleb Kadri.
Vietnamlastele omaseid koonuskübaraid nägid Kadri ja Priit valdavalt maapiirkondades. Eestiski oma iluga pilke püüdev Kadri ütleb, et pole nii palju teenimatut tähelepanu kunagi saanud kui Vietnamis.
«Emad võtsid lausa oma lapsed sülle ja näitasid näpuga, et kui näed valget inimest, siis tuleb öelda kõva häälega hello. Vahepeal oli küll tunne, nagu oleksin neeger lumel,» muigab Kadri.
