Tal on vähk, ta kaotas majanduskriisis kõvasti raha ja tema poeg on vanglas. «Ainult memmekad vinguvad,» ütleb Michael Douglas.
Michael Douglas (66) ei näe välja nagu mees, kes võitleb oma elu kõige raskemat võitlust. Ta on natuke kõhnem, kuid üllatavalt optimistlik inimese kohta, kel on neljanda astme kõrivähk ja ees pikad kuud keemia- ja kiiritusravi.
«See annab paraja laksu,» ütleb ta. «Sa ei tule selle peale, et see võib tabada ka sind. Aga ma saan sellest jagu. Tuumor kahaneb. Prognoos on hea. Ma ei mõtle surmast enne, kui kuulen midagi muud.»
Michaelit toetab tema abikaasa Catherine Zeta Jones. Paar on otsustanud oma lapsi, kümneaastast Dylanit ja seitsmeaastast Carys't koleda haigusega mitte hirmutada.
«Arstide prognoos on täielik paranemine,» ütleb ta. «Seda tüüpi vähi puhul on 70-80 protsenti võimalust, et nii ka läheb. See ei ole siirdeid andnud, nii et ükskõik kui raskeks järgmised kuud ka ei kujuneks, ma olen selleks valmis ja elan päevakaupa.»
Dylan ja Carys on asjaga üldjoontes kursis. «Olen näidanud neile haiglat ja radioloogia osakonda. Nad on näinud, kuidas see ravi mind jalust niidab.»
Dougas ei istu ravikuuride ajal käed rüpes. Ta kutsub inimesi üles regulaarselt arstlikus kontrollis käima. «Vähki ei huvita, mitu Oscarit sa oled võitnud või kui kangeid mehi sa oled mänginud,» ütleb ta.
{poolik}
Elu kui lahinguväli
Eluraskustes pole Michaelile midagi uut. Tal on seljataga mitu võitlust: keeruline suhe isa Kirk Douglasega, kibe lahutus eksabikaasast Diandrast, vanima poja Cameroni viieks aastaks trellide taha sattumine heroiini omamise ja kristall-metamfetamiini ja kokaiini müümise eest. Tagatippu räägitakse temast praegu palju seoses filmidega Wall Street: Money Never Sleeps ja A Solitary Man.
Kas stress võis haigestumisele kaasa aidata? «See on olnud pikk aasta ja ma ei usu, et asi on stressis,» ütleb ta. Seda tüüpi vähki põhjustavat hoopis joomine ja suitsetamine. Ta on mõlemat teinud aastakümneid.
Tagatippu sai ta 2008. aastal omal nahal tunda majanduskriisi.
«Ma kaotasin 35–40 protsenti oma omakapitalist,» tunnistab ta. «Sain kõvasti vastu pükse, asi oli tõsine. Olin tüüpiline põder autotuledevihus. Ma ei saanud liigutada, ma ei teadnud, mida teha — ja ma ei teadnud, mida peale hakata soovitustega, mida mulle jagati. Oli paar suurt kukkumist ja see muudkui jätkus, ja selleks ajaks, kui ma järgmisel päeval ärkasin, olid inimesed kaotanud 60 protsenti omakapitalist. Tean inimesi, kes kaotasid kõik.»
Douglase varanduse hulka kuuluvad majad Bermudal, New Yorgis, Kanadas, Hispaanias ning Turks and Caiacose saartel. Tema filmid on sisse toonud üle 1,5 miljardi dollari. Ei saa just öelda, et Douglas kannataks puudust.
«Kui see juhtus, siis ma otsustasin, et pean sellele tormile lihtsalt vastu,» ütleb ta. «Ma ootasin, ei teinud aasta otsa midagi, ja me jõudsime tagasi sinna, kus olime — aga ma kaotasin kaks aastat ja ma olen oma investeeringutega nüüd palju konservatiivsem.»
Rahamaailma imed
Just majanduskriis oli see, mis pani Douglase ja režissöör Oliver Stone'i mõtted keerlema 1987. aasta hittfilmile Wall Street järje väntamise ümber. Douglas astub taas üles talle Oscari toonud Gordon Gekko rollis. «Selle filmi jaoks tundus olevat ülimalt õige aeg,» ütleb ta. «Kaheksakümnendatel käis meil kõva rock’n’roll, meil oli lõbus ja see kõik oli väga seksikas. Gekko ütles, et «ahnus on hea» ja tema mõte pole üksnes ellu jäänud, see ka õilmitseb. Mind pani alati imestama, kui inimesed mulle rääkisid, et just Gekko tegelaskuju innustas neid investeerimispankuriks hakkama. Ma küll püüdsin selgitada, et Gekko oli «paha mees», aga nad ei näinud teda sellisena. Küllap see mõjus väga võrgutavalt. Aga see ei häirinud mind. Ma olen terve elu vastikuid tüüpe mänginud. Me kõik elame oma elu vastikute filmitüüpide kaudu, sest nad käituvad nii, nagu me tahaksime käituda, aga kunagi ei käitu — vähemalt mitte enamik meist. Meenutagem või «Saatuslikku veetlust», milles ma olin abielu rikkuv pereisa. Niipea, kui ma oma voodisse hüppasin ja linad ära kortsutasin, hakkas publik naerma. Nad olid mulle andestanud.»
«Wall Street: Raha ei maga» kirjeldab teekonda 2008. aasta kollapsini. «Bernie Madoff ja tema Ponzi skeem olid vaid jäämäe tipp,» räägib Douglas. «Ka paljud teised kompaniid olid valmis inimeste rahaga mängima. Inimesed riskisid vastutustundetult ega mõelnud tagajärgedele. Kui me esimest filmi tegime, kujutasid insaidertehingud endast individuaalset akti, millel polnud mingit pistmist korporatiivse ahnusega. Nüüd hõlmab see tervet pangandust. Numbrid, millest me räägime, on uskumatud, nagu ka pettused ja trikitamine. See on peaaegu nagu kreeka tragöödia Shakespeare'i näidendis.»
Miljardäri elu
Rolliks valmistudes suhtes Douglas palju finantsmaailma hiiglastega. «Me läksime Shun Lee'sse, restorani, mis on ka filmis, ja kohtusime riskifondide halduri Jim Chanosega, kes teenis terve varanduse, ennustades kriisi. Ja siis oli meil Oliveriga kohtumine Sam Waksaliga, kes pandi 2003. aastal väärtpaberipettuse tõttu viieks aastaks vangi.»
Kellel neist põhineb uus Gekko? «Ma kasvasin üles New Yorgis. Käisin paljudega neist samades erakoolides. Ma ei teeks neile seda häbi. Ma tundsin neid enne, kui nad need suured firmad üle võtsid ja nad tundsid mind enne, kui minust sai filmistaar — ma tahaksin neid kaitsta. Mitte igaüks ei ole Wall Streetil siga. Kuid ühel neist on mootorratas, mis maksab miljon dollarit ja mis on temaga ümbermaailmareisil käinud. Nad käivad Hispaanias jahil, neil on Vertu telefonid, mis maksavad 70 000 dollarit. Praegu kulutavad nad oma raha G5 Gulfstream lennukitele — mõnel on neid rohkem kui üks. See on esoteeriline maailm. Igaüks trumpab igaüht üle.»
Kas ahnus on hea? «See on mingis mõttes motivatsioon, see stimuleerib sind,» ütleb ta. «Vaadake, kapitalism on meie süsteemi osa, aga see ei ole nõrganärvilistele. Ma olen kapitalist, aga samas ka humanitaar. Mõlemat saab olla. Ma arvan.»
Hellitab naist
Tema ja Catherine Zeta Jonesi elu erineb teiste miljardäride eludest. «Teised võivad minna kenasse hotelli,» räägib ta. «Meid on õnnistatud ilusate majade, kuulsuse, privaatsusevajadusega, aga meil ei ole erilisi ülekulusid. Mul ei ole lennukit — me rendime. Suvel rendime perele jahi. Ma ei ole ekstravagantne.»
Naise jaoks pole Douglasel millestki kahju. «Ma ostan talle kogu aeg midagi,» räägib ta. «Catherine armastab vanu ehteid. Pean talle midagi meie kümnendaks pulma-aastapäevaks ostma.»
Pidu tuleb tõenäoliselt vägev. Mullu 25. septembril, kui Douglas sai 65aastaseks ja Catherine 40aastaseks, rentis paar terve New Yorgi St. Regis hotelli. «Me ei ole erilised peoinimesed, aga siis mõtlesime küll, et tühja kah,» räägib Douglas. «Sõime hästi, bänd mängis, kari New Yorgi inimesi oli külas, lisaks Catherine'i sugulased Walesist. See oli eklektiline grupp, erinevas vanuses inimesed. Me rokkisime!»
Mis Catherine sünnipäevaks sai? «Ma kinkisin talle Coton de Tuleari kutsika, kes sai nimeks Figaro. Mina jalutan temaga põhiliselt, millega ma ei arvestanud, kui ma selle talle kinkisin. Tema kinkis mulle ülestuunitud auto — 1933. aasta Fordi, millel on 325kuuptolline Chevy mootor ja kena värv. Sellel on ees enesetapuuks ja taga laste istmed. Ma naudin seda väga.»
Ootamatu armumine
Kunagine naistemees on täielikult pühendunud teisele abikaasale Catherine'ile. Douglas nägi teda 1998. aastal filmis «Mask of Zorro» ja armus silmapilkselt. Samal aastal kohtusid nad filmifestivalil. «Ma tahan sinuga lapsi saada,» teatas ta naisele uljalt. Nad abiellusid 2000. aastal.
«Catherine oli suur üllatus,» räägib Douglas. «Ma sain vaba mehena juba päris hästi hakkama ega suutnud uskuda, kui aus saab olla naistega suheldes, kui sa just parasjagu kahe samas linnas elava naisega kohtamas ei käi. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda — see oli põnev, ma nautisin protsessi. Te saate seda, mida näete, ütlesin ma neile. Ja siis tabas mind välk. Catherine niitis mind jalust. Kui ma avastasin, et ta armastab golfi, sain aru, et minu unistus on täitunud.»
Kas vanusevahe paarile muret ei tee?
«Meie puhul ei ole see mingit rolli mänginud,» ütleb ta. «Aga inimesed küsivad seda alatihti ja see on täiesti pädev küsimus. Kui mu poeg saab 18aastaseks ja tütar 16aaastaseks, olen mina 75aastane. Aga mu isa on 93aastane ja ema 87aastane. Ma räägin oma lastele ikka, et nad elavad 100aastaseks,» naerab ta.
Pöörane minevik
Tema vanim poeg, 31aastane Cameron, on trellide taga. Douglas on tema pärast mures. «Cameron on teinud oma elus paar tõsist viga ja ta maksab selle eest,» ütleb ta. «Aga teisest küljest — ta on kaine. Mul on heameel teda tundma õppida. Ma olen tema tuleviku suhtes lootusrikas.»
Douglas tunnistab, et nooruses ei olnud temast isana asja. «Karjäär oli kõige olulisem, abielu ja lapsed pidid leppima teise kohaga mu elus,» räägib ta. «Mind polnud kodus. Ma tean, et ma tegin vigu. Nüüd on kõik muutunud ja mul on hoopis teised prioriteedid. Ma ei ole enam nii enesekeskne.»
Douglas ja tema vend Joel kasvasid üles ema Diana hoole all Idarannikul ja käisid isal Kirk Douglasel Los Angeleses külas. «Ma ei tea teistsugust elu,» ütleb ta. «Ja meil vedas sellega, et ema abiellus suurepärase mehega. Kasuvanemaid ei hinnata piisavalt.»
Teismelisena ei tahtnud Douglas kuuldagi isa jälgedesse astumisest. «Ma püüdsin ehitada oma identiteeti ja arvasin, et minust ei saa iial näitlejat,» räägib ta. Sellegipoolest mängis ta 1972. aastal juba seriaalis The Streets of San Francisco. Kuulsus tuli Oscareid võitnud filmiga «Lendas üle käopesa» — Douglas oli selle filmi produtsent. Sellegipoolest tundis ta, et elab isa varjus. «See oli igas mõttes raske,» räägib ta. «Me oleme nii sarnased, kuid ta oli suurem kui elu — ta oli Spartacus, ikoon.»
Douglas jätkas filmide produtseerimist, aga ka näitlemisest polnud tal pääsu. «Oscari võitmine Wall Streeti eest oli mulle kui teise põlvkonna näitlejale, kes on sündinud hõbelusikas suus, tähenduslik. See tähendas palju. Isa naerab selle üle siiamaani. Paar aastat tagasi ütles ta: «Kas tead, Michael, kui ma oleksin teadnud, et sa saavutad edu, oleksin ma sinu vastu palju kenam olnud.».»
Mida naised tahavad?
Filmis A Solitary Man kehastab Douglas meest, kes arvab, et tal pole enam palju elada jäänud, ja ta viib voodisse noore tudengi, keda kehastab Briti näitlejatar Imogen Poots. Nende vanusevahe on 40 aastat ja seda on isegi Douglase meelest palju.
«Mõnikord tahavad naised meest, kes nende eest hoolitseks,» ütleb ta. «Kui omavanuste seas sellist meest ei ole, leitakse mõni vanem. On inimesi, kes armastavad oma isa ja otsivad elus isafiguuri, kes annaks neile kindlustunnet. Filmis oli just selline juhtum, kus üks asi viis teiseni. Loomulikult mõistan ma inimest, kes laseb alakehal end juhtida, mõtlemata tagajärgedele ja vastutusele.»
Kui Douglas keemia- ja kiiritusraviga ühele poole saab, tahab ta naise ja lastega ümbermaailmareisile minna. «On ka muid asju, mida ma teha tahan,» räägib ta. «Tahan hispaania keele selgeks saada. Aga mu tähelepanu keskpunktis on perekond. Mõni pingutab võõrastega rohkem kui oma inimestega. Ma ei hooli sellest kõigest enam. Nüüdsest peale kulutan oma jõupingutused kõige lähedasematele inimestele.»
