Mickey Rourke'i viimane võimalus


MICKEY ROURKE mitte üksnes ei taha, vaid nõuab, et tema osatäitmist filmis Wrestler («Maadleja») nimetataks comebackiks.


Erinevalt paljudest unustuse hõlma vajunud näitlejatest, kes väidavad, et nad pole filmibisnisest kunagi lahkunudki, tunnistab Mickey Rourke (52), et Wrestler on tema katse taaselustada oma õnnetult läbi kukkunud karjääri.
«See on minu teine võimalus. Minu viimane võimalus,» ütleb ta. «Ma tahtsin anda endast kõik. Muud moodi poleks ma enam tööd saanud.»
Rourke on läbi teinud Hollywoodi kõige vaatemängulisema läbipõrumise.
Tema elu muutus pärast menukaid rolle 80ndatel filmides Diner ja 9 ½ Weeks põrguks. Ta valis valesid rolle, pidutses ööd otsa ja rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, kui vähe ta näitlemisest hoolib. Põrguks tegi ta ka režissööride, produtsentide ja kaasnäitlejate elu. Ta solvas tipp-produtsent Sam Goldwyn juuniori. Kui Dustin Hoffman helistas, et pakkuda talle rolli filmis Rain Man, unustas ta tagasi helistada. Enne Kevin Costnerit pakuti talle ka rolli filmis The Untouchables. Samuti ütles ta ära rollidest filmides Platoon ja Silence of the Lambs ning aastaid hiljem filmi Pulp Fiction rollist, mille mängis kuulsaks John Travolta. Alan Parker, kelle 1987. aasta filmis Angel Heart ta mängis, nimetas teda «õudusunenäoks».
«Ta on võtetel väga ohtlik, sest iial ei või teada, mida ta järgmisena teeb,» ütles ta. Filmi 9½ Weeks režissöör Adrian Lyne aga leidis, et kui Rourke oleks pärast seda filmi ära surnud, oleks temast saanud James Dean.
 
Õnnetu armastuse vang Rourke'i esimene abielu näitlejatar Debra Feueriga purunes. Teine abielu Carre Otisega, kellega ta mängis filmis Wild Orchid, oli algusest peale nagu loodusõnnetus. Rourke'i elu oli kontrolli alt väljunud, Otis oli heroiinisõltlane... Enne lahutust 1998. aastal süüdistas Otis meest vägivallatsemises, kuid võttis hiljem süüdistuse tagasi. Sellegipoolest on Rourke naist kõik need aastad taga nutnud.
#end#
«Taga nutnud? Ei, selle kohta peab olema hullem sõna,» ütleb ta. «Palju kergem oleks, kui seda ei oleks üldse olnud. See oli midagi erilist. Aga me olime nagu tuli tules. Ma ootasin kümme aastat, et ta tagasi tuleks, kuni suri mu vend Joe. Kui Joe suri, lakkasin ma ootamast. Aga ma ei tee mingeid kompromisse. Carre oli äike ja välk. Kui mul pole äikest ja välku, pole mul vaja ka midagi muud. Mul on üheöösuhteid siin ja seal, aga ma ei tee kompromissi. Ma ei saa.»
Rourke kehastab Darren Aronofsky lavastatud draamas Randy «The Ram» Robinsoni - läbipõlenud professionaalset maadlejat, kes üritab kaks aastakümmet pärast oma kuldaega meeleheitlikult püünel püsida.
«Ütleme nii, et Randy oli 20 aastat tagasi keegi, täpselt nagu Mickey Rourke,» ütleb ta. «Kui sa olid kunagi keegi, kes sa enam ei ole, siis sa elad pidevas häbiseisundis, nagu ütleb minu arst. Sa ei taha majast välja minna. Sa ei taha poesabas seista, sest varem või hiljem ütleb keegi: «Hei, kas see pole mitte see tüüp, kes mängis kunagi filmides?»»
 
Kõrgelt kukkunud Rourke ei püüa oma minevikku ilustada. «Ma kaotasin kõik. Oma maja, oma naise, oma au, oma karjääri. Ma kaotasin isegi oma sõbrad, mis peaks eriti selgelt näitama, kui hullud on asjalood. Ma elasin oma koertega korteris, mis maksis 500 dollarit kuus. Keegi ei teadnud, kui läbi ma olen. Üks sõber andis mulle paarsada dollarit kuus, et ma saaksin süüa osta. Ma helistasin oma eksabikaasale ja nutsin nagu laps, kutsudes teda tagasi. Olin meeleheitel. Olin täiesti üksi. Ja see kestis aastaid ja aastaid. Mul oli vaid viha, mis pärines minu lapsepõlvest ja mis oli tegelikult häbi, mitte viha. Ma kasutasin seda kilbina, et peita oma haavu. Paraku hirmutas minu käitumine inimesi, kuigi see olin mina, kes kartis. Ma olin nagu katkine inimene, kes ei teadnud, kuidas ennast parandada.»
Lõpuks leidis Rourke endale Los Angelesest terapeudi, kelle juures ta käib juba 13 aastat. «Hakkasin tema juures käima. Alguses kolm korda nädalas. Ta oli suurepärane. Ta ravis mind isegi siis, kui mul polnud raha. Ta nagu uskus minusse. Mul ei oleks karjääri, kui poleks teda ja minu agenti David Ungerit. Olin omadega läbi. Kõik peale nende leidsid, et ma olen liiga raske, liiga hull. Ma elasin lootuses ja hirmus. 13 kuni 15 aastat töötust pole mingi jalutuskäik pargis.»
Rourke on korduvalt enesetappu üritanud, kuid iga kord on ta tagasi toodud. «Mul on väga vedanud, et ma ikka veel siin olen,» ütleb ta. Kord päästis ta tema «elu parim sõber», praeguse lemmiku chihuahua Loki isa Beau Jack (Rourke'il on hetkel viis koera). «Ma olin vannitoas ja pidin seda tegema, ja siis ma vaatasin teda, ja ta vaatas mind sellise pilguga. Sellise pilguga, mis ütles: «Aga kes siis minu eest hoolitseb, kui sind enam pole?»,» räägib Rourke.
 
Hüljatud mees Suurim erinevus Rourke'i ja Randy vahel on see, et Randy püüab luua inimlikke suhteid, Rourke'il pole aga Otisest saadik ühtki püsisuhet olnud. Koerad on ta parimad sõbrad. Ta ei mäleta isegi nende naiste nimesid, kellega ta on maganud. Pole vaja psühhiaatrit, et mõista, miks ta päästab hüljatud chihuahuasid - mida halvemini koheldud, seda parem. Rourke ei eita, et ta on ise oma meeleheite põhjustanud. «Minu preester andis mulle raamatu, milles sõna «andestus» oli alla kriipsutatud,» ütleb ta. «Aga asi on ju selles, et mina keerasin kõik p**sse, ainult mina.»
Rourke sai lõpuks selgeks, kuidas viha ja raevu maandada. «Sa lihtsalt ei saa minna läbi elu seda kõike endaga kaasas kandes,» ütleb ta. «Minu sees on ikka veel see väike kirvega mees, kes jälgib kõike. Kui keegi tuleks mu sõbrannale kallale, või üritaks mu sõbraga tüli norida, ilmuks see mees nähtavale. Aga ma olen õppinud teda ohjeldama.»
 
Poksi võlu ja valu Ehkki poksikarjäär näib olevat destruktiivse perioodi kulminatsioon, ütleb Rourke, et just tänu sellele sai ta tagasi oma hingelise tasakaalu. Ta tegi trenni Oscar De La Hoya treeneri Freddie Roachi käe all, kes hoidis teda range käega ohjes. «Freddie'ga nalja ei olnud,» ütleb Rourke. «Kui hakkasin öösiti pidutsema, teatas ta: «Ma lähen tagasi Vegasesse. Ma ei treeni kaotajaid.» Ma pidin anuma, et ta jääks. Ma nutsin, et veenda teda, et ma võtan asja tõsiselt.»
Rourke võitis ja kaotas ning teenis poksiga miljon dollarit aastas. Loobuma pidi ta tervislikel põhjustel - tal on siiamaani tasakaaluhäired, kui ta on väsinud või purjus, ning kõige kõrgemat hinda maksis tema nägu. Tema nina ehitati kõrvast võetud kõhrest uuesti üles ning tema välimus muutus nelja operatsiooni tulemusel täielikult.
Kuid poks andis Rourke'ile tagasi keskendumisvõime, mis kulub marjaks ära ka näideldes. «Hakkasin nagu kord ja kohus trenni tegema ja nõudsin endalt distsipliini. Seda olen saanud kasutada ka näitlemises,» räägib ta. «See oli omamoodi ellujäämiskursus. Olin väike Mickey, kes karjus ja röökis, pekstes kummitusi, keda polnud olemas, ja öeldes asju, mida ma nüüd kahetsen. Aga ma sain end vormi, ja vaadake, kui fantastilise filmirolli see mulle tõi. Suurepärane on saada teine võimalus millegi jaoks, mida sa armastad, kuid mida sa väitsid, et vihkad.»
 
Uus lootus Aronofsky nägi kurja vaeva, et veenda investoreid Rourke'i värbamisega nõustuma. «Viimne kui üks neist ütles mulle vähemalt korra ära,» on režissöör öelnud. 
Nüüd on Rourke'il Kuldgloobus käes ja silmapiiril terendab Oscar. Ehkki ta on sama ekstsentriline nagu ikka, saab ta rambivalgusega nüüd märgatavalt paremini hakkama kui varem, mis sest, et punasel vaibal mõjub ta endiselt musta lambana. Suud pidama ei ole ta samuti õppinud. Hiljaaegu küsis üks paparatso temalt, kas tal on suhe Evan Rachel Woodiga, kes kehastab filmis tema tütart. «Evan on hea sõber, see on kõik. Öelge sellele pedele, kes seda kirjutas, et ma tahaksin ta f***** jalad pooleks murda.»
Ehkki ta avaldas kohemaid oma esindaja vahendusel vabanduse, on selge, et Oscari-kandidaadid ajakirjanikke «pededeks» ei sõima. Ometi jääb väike lootus, et Hollywoodil jätkub andestust ja mõistmist mehele, kes ei mahu raamidesse.