«Ma tarbiksin muusikat ja seksi samaaegselt,» ütleb Markus Robam bändist MID. «Ei, samal ajal ei ole kindlasti hea,» vaidleb talle vastu vend Mihkel Robam, samuti MIDi poiss.

Markus (20) ja Mihkel (26) Robami bänd MID saavutas konkursil Eesti Laul seitsmenda koha, kuid see pole neil muusika tegemise hoogu maha võtnud.

Vennad on kuueaastasest vanusevahest hoolimata sarnased kui kaks tilka vett. Nad mõtlevad ühtemoodi, lõpetavad teineteise lauseid ja nende miimika on sarnane. Markus ja Mihkel töötavad ETVs – Mihkel vastutab teletehnika ja rendi eest, Markus peab valgustaja ja operaatori ametit.

Mida MID tähendab?

Markus: MID on universaalne nimi, otseselt see ei tähendagi midagi.

Mihkel: Kõik sai alguse sellest, et me mõtlesime panna nimeks Me I´m Delta, aga see ei kõlanud loogiliselt. Aeg hakkas otsa jooksma, pidime Eesti Laulu jaoks midagi välja mõtlema ja lõpuks jäi lühend MID. M´id nagu Mihkel ja Markus.

Markus: Või nagu vennad RobaMID.

Mihkel: Masters In Distance.

Millised on teie muusikalised oskused?

Markus: Ma oskan klaverit mängida ja laulda.

Mihkel: Ma oskan mängida kontrabassi ja klaverit, olen Tallinna Muusikakeskkooli lõpetanud. Väiksena Pärnus elades käisin samuti muusikakoolis, nii et olen elu jooksul palju muusikaga kokku puutunud.

Markus: Mulle ütles kasvataja juba lasteaias, et peaksin laulma hakkama. Sain kiita, et mul on ilus hääl. Lasteaia lõppedes teadsin, et tahan lauljaks saada. Olen ka poistekooris pikalt laulnud.

Laulsite ka päris tillukestena kodus?

Markus: Ma ei tea, kas tohin sellest rääkida (kiikab naerdes venna poole). Tegime Michael Jacksonit järele Mihkliga. Ma võisin olla siis umbes kuueaastane. Ehitasime tuppa lava, tegime legodest pillid. Olin juba siis põhilaulja ja tema taustalaulja.

Mihkel: Mina jällegi mäletan seda, et ronisin viie-kuueaastasena tooli otsa ja hakkasin klassikalist muusikat dirigeerima.

Palju teil sarnasusi on?

Markus: Meil on sarnane miimika ja kehakeel.

Mihkel: See on ilmselt selle pärast, et oleme koos üles kasvanud, iseloomult oleme hästi erinevad. Mingil hetkel on selliseid naljakaid klikke küll. Ma võin julgelt öelda, et kaklemisi meil väga ette ei tule. Ja tavalised konfliktid ei ole siiani kordagi nii suureks läinud, et me näiteks ei räägi teineteisega.

{poolik}

Kas te väiksena kaklesite?

Mihkel: Ei, ma ei saaks seda öelda, meil on selline vanusevahe, et mina tõin näiteks Markust lasteaiast koju.

Markus: Ma mäletan, et kord, kui ta mind jalgrattaga koju tõi, pistsin jala kodara vahele. Lendasime mõlemad pikali. Siis oli Mihkel küll mu peale pahane ja väänas mu käsi puu taga. Põhjusega.

Te pole pealinna poisid?

Mihkel: Ma sündisin Viljandis ja seejärel otsustasid vanemad Pärnusse elama minna. Mõni aasta hiljem sündis Markus, samuti Viljandis, kuigi elasime Pärnus. Tallinna kolisime, kui ma olin kaksteist ja Markus kuuene.

Muusikamaailmas on kasutatud mitmesuguseid nippe, ka alatuid, et suurele areenile jõuda. Milleks teie edu nimel valmis olete?

Markus: Hea küsimus. Mina ei ole kindlasti nõus kellegagi selle nimel magama.

Mihkel: Kui rääkida, millest oleks nõus loobuma, siis näiteks oma tööst ja elukohast, elukaaslase võtaks kaasa.

Markus: Mingid väärtused jäävad alati, neid ei saa lihtsalt hüljata.

Olete te head söögitegijad?

Markus: Jah.

Mihkel: Seda ma ei tea, kui hea Markus on.

Markus: Ma ei tea, kui hea Mihkel on, aga mina olen ikka väga hea. Kokkamine on nagu looming. Oma külalistele pakun ma näiteks parti.

Mihkel: No valetab nii, et vähe pole. Minule meeldib küll süüa teha. Eriti meeldib itaalia köök, pitsat ise nullist küpsetada, pastat teha. Kuna ma elan elukaaslasega, siis me kokkame kodus rohkem. Markus jällegi elab telemaja bändiruumis. Sööb neid pirukaid ja salateid, mida telemaja kohvikus pakutakse.

Kas te vananeda ei karda?

Mihkel: Ei, ma tahaks hästi vanaks saada. Mingi hetk sai sõpradega arutatud seda teemat. Paljud ei tahtnud üldse vanaks saada, aga ma võiks vabalt elada 125aastaseks, et kogeda elu jooksul võimalikult palju muutuvat maailma.

Markus: Ma tahaks elada nii kaua, kui mulle antud on.

Kui tüdruk, kellega te koos olete, peaks teid kunagi petma, kas andestaksite või jätaksite ta maha?

Markus: Ma arvan, et ma esimene kord kindlasti andestaksin, aga kui see korduma hakkab, siis oleks seda natuke raske mõista. Liiguksin ise edasi ja annaksin talle teada, et ei soovi enam nii jätkata.

Mihkel: Sõltub. Ma arvan, et – olen lepliku meelega –, ju ma siis polnud piisavalt hea. Samas leian, et kõik asjad on võimalik lahti rääkida. Kui peaks selline asi välja tulema, siis ma esialgu ikka prooviks rääkida, et miks. Võib-olla sealt siis tuleks välja, et me ei peagi koos olema.

Kas muusika või seks?

Markus: Mõlemad ühel ajal.

Mihkel: Ei, ei, samal ajal ei ole kindlasti hea.

Markus: On küll!

Mihkel: Mulle ei meeldi.

Markus: No, sa ei ole proovinud. Minu meelest on nii tore. Järgmine päev kuulad seda lugu, siis tuleb kõik meelde.

Mihkel: Mulle meeldib ikka kas muusika või seks eraldi, aga kumb tähtsam on, seda ma ei oska öelda.

Markus: Tähtsam on hetkel muusika.

Mihkel: Eeee… ühtmoodi häid tundeid tekitavad mõlemad.

Kas teil on omavahel naiste pärast jagelemiseks läinud?

Markus: Meil on õnneks vanusevahe piisavalt suur, et seda ei tekiks.

Mihkel: Tegelikult praegu oleme juba piisavalt vanad, et meil võiks olla sellist jagelemist, aga kuna olen viimased viis aastat suhtes olnud, siis pole probleemi.

Ilma milleta või kelleta te elada ei suudaks?

Mihkel: Vabaduseta. Kui mingi asi hakkab sind piirama…

Markus: Muidugi, ka vabadus tähendab mingeid piire, mille raames saad vabalt liikuda. Võin öelda, et hetkel ei suudaks ma elada ilma töökohata, heade sõpradeta ja selleta, mida tahan teha, ehk muusikata. Ma püüdlen kogu aeg selle poole, et neid asju teha.

Olete palju reisinud?

Mihkel: Tahaks veel rohkem maailma näha.

Markus: Käisime suvel eurotripil, sõitsime mina, sõber Siim, Mihkel ja Erlike, tema elukaaslane, autoga Prantsusmaale Avignoni ja tagasi.

Mihkel: Mul on reisimisega vedanud. Olen käinud USAs, Kanadas, Euroopas ja kaks korda Jaapanis.

Markus: Mul on kuus aastat aega, et vennale järele jõuda.

Eurovisioonile te ei pääsenud. Kas teie maailm varises seetõttu kokku?

Markus: Sugugi mitte, nüüd ostame ise Düsseldorfi piletid, lähme sinna ja võitleme ennast lavale.

Mihkel: Nojah, et kui Eesti esindaja peaks seal näiteks jala murdma, siis on ju hea, kui oleme olemas.

Kas teil lemmikloomi on?

Mihkel: Meil on Erlikesega kääbusküülik Ruby. Erlikesele meeldivad loomad rohkem kui mulle, eriti meie kääbusküülik.

Rohkem kui sina?

Mihkel: Vahel ma mõtlen küll nii. (Naerab.)

Markus: Vähemalt ei pea sina puuris olema ega heina sööma.

Mihkel: Me vanematel on Nõmmel kodu, kus Markus elab, ja seal on koer ka. Ema elab hetkel väikse vennaga Soomes, sest me isa töötab üle lahe ja arvatavasti alustab väikevend seal ka kooliteed.

Nii et te olete päris omapäi siia jäetud?

Markus: Praegusel hetkel küll, aga me loodame, et meie kuueaastasest vennast Roald Mattiasest kasvab lahe tegelane ja et ta liitub

Kas te ei karda vennast kaugeneda, kui ta Soomes elab?

Mihkel: Eks ikka natuke ja sellest on kurb.

Markus: Ma ei usu, et ta kaugeneb, me saame ikka piisavalt palju kokku. Nemad käivad siin ja meie vahel Soomes.

Teie iidolid ja inspiratsioon?

Markus: Seda tuleb igalt poolt.

Mihkel: Mul on näiteks Trent Reznor ja Arvo Pärt, meri, lõputud väljad…

Markus: Poeesia, Shakespeare. Ma loen päris palju.

Mihkel: Mina see-eest peaaegu üldse
mitte.

Milline on teie nägemus romantikast?

Markus: Klassikaline, kahjuks. Küünlad ja vein.

Mihkel: Seda Markus tegelikult praktiseerib bändiruumis tihti. Talle tuleb sõber Siim sinna külla ja siis nad joovad veini.

Markus: Sellest võib väga kahtlane mulje jääda. Siim on lihtsalt mu hea sõber.

Mihkel: Minu nägemuses on romantika piknik liivarannal, loojuv päike, jahiga merel sõitmine, lahtise katusega autoga kihutamine, aga peamiselt ikkagi oma armsamaga koos olemine. Suhe ongi romantika. Ma olen tegelikult hästi halb mees, ma kingin vähe lilli. Ma kogu aeg räägin endale, et parandan ennast, ja siis lükkan seda edasi.

Teie surmalähedased kogemused?

Mihkel: Kui ma olin umbes kuuene, siis läksime isaga Pärnus paadiretkele. Enne kui paat hakkas merele minema, kõõlusin kai ääres ja vaatasin kalu. Ühel hetkel kummardusin liiga üle serva ja kukkusin jõkke. Sain viimsel hetkel laeva küljes olnud köiest kinni. Isa tuli appi ja tiris mu välja. Pärast seda kardan kõrgusi.

Markus: Ma kukkusin libedaga päris õnnetult ja pärast nägin, et vaid paar sentimeetrit mu peast asus terav kivi. Läks õnneks. Hiljuti oli meil intsident ETVs kadunud kunstniku Ain Nurmela kabinetis. Hakkasime seda ümber ehitama. Tal oli diskokera laes, võtsime selle maha, aga juhe jäi rippuma. Selle peale me ei mõelnud, et vool on taga. Raputasin seal ühel hommikul lina, tegin seda nii hoogsalt, et see jäi juhtme taha kinni. Käis hirmus pauk ja linas oli must auk, sädemed lendasid. Kui ma oleks juhtmest kinni haaranud, oleksin raudselt surma saanud.

Millised tüdrukud teile meeldivad?

Mihkel: Ilusad ja armsad, oma nägemusega, konkreetsed, arusaajad. Ideaalne naine võiks endas neid omadusi hõlmata.

Markus: Mulle meeldivad tüdrukud, kes teavad, mida nad tahavad, ja tegutsevad selle nimel. Lisaks võiksid nad olla ausad, siirad, otsekohesed, ilusad, enesekindlad.

Mis on teie suurim ebaõnnestumine?

Markus: Sel kevadel proovisin lavakasse, kuid langesin viimases ringis välja.

Mihkel: Neid on olnud kindlasti. Ka mina ei saanud lavakasse sisse. Proovisin lavastajaks, aga tundub, et neile seal ei meeldi meie perekond. (Muigavad.)

Mis tulevik toob?

Markus: MIDiga tahaks leida võimalusi sel aastal kogumik välja anda. Meil on lugusid juba päris palju, need ootavad pakendamist.

Mihkel: Hetkel otsime head produtsenti, kellega koostööd teha. Oleme muusika tegemises ikkagi suhteliselt rohelised ja oleks tore, kui leiaks kellegi, kes oskaks meid suunata. Me kindlasti ei taha olla ühe singli bänd.