Ita Ever ja lapsepõlv

Ita Ever tundis lapsepõlves puudu hellusest: „Mul on oma lapsepõlvest ja emast-isast suhteliselt vähe rääkida, kuna ma ei tea sellest väga palju. Mulle ei kõneldud paljudest asjadest, küllap sooviti säästa. 1940. aastatel olin eas, mil üht-teist juba oskasin märgata ja mõista. Kõigepealt meie koolielu: mitu korda vahetati koolimaju, õppeprogramme ja ideid. Mu lapsepõlv ja noorus polnud eriliselt helged. Võin häbenemata tunnistada, et olen tundnud elus kõige suuremat puudust hellusest. Ja kõikide mugavustega kodu mul ka ei olnud. Ikka astusime üldkasutavast esikust otse tuppa, veekraan ja -kausski olid selles külmas ja kõledas esikus. Olen elanud ka keldrikorrusel – aknast muud ei näe kui jalgu! Tuhandeid ja igasuguseid. Kiirustavaid ja lonkivaid, noori ja vanu, väga heades ja väga viletsates jalatsites – või kust mujalt on pärit minu lausa fanaatiline püüe anda oma rollidele neile iseloomulik kõnnak ja jalavarjud?!"

Kodus ütleb Ita tere

Räägitakse, et teatrirahvas on enamasti üsna ebausklik. Nii mõnigi kannab kaasas isiklikke amulette või sülitab lavale minnes üle õla. Mäletatavasti kehtib teatris ka vähemalt üks raudkindel reegel: siseruumides ei tohi vilistada, muidu kaob õnn ära. 

Ita on maininud, et väikesed kodused kombed on tal siiski olemas. “Kui lähen koju, siis üle läve astudes ütlen tere! Ja kui väljun kodust, siis ütlen endamisi: pidage pöialt, et mul kõik hästi läheks! Need on mu sisemised rituaalid, millest keegi ei tarvitsegi teada. Usun, et sellised sisemised kombed või uskumused on igaühel. Märkan, kui olen nüüd vanemaks saanud, et enne õhtust suuremat rolli päeval nagu ei tahaks eriti proovi teha. Tahaks, et oleks enne seda vaba aeg."

Soovis, et pojast saaks diplomaat

Ita on öelnud, et noorpõlves ta oma pojale Romanile näitlejaametit ei soovinud. “See on niisugune elukutse, mis röövib sinu aja, sinu puhkuse, sinu perekonnaelu... See on väga ränk. Mina ei tahtnud sugugi, et ta näitlejateed läheb. Mina kujutasin ette, et ta võiks õppida diplomaadiks, tal on eriline anne suhtlemiseks, hea vaist keelte peale. Noh, ta võiks teinekord natuke diplomaatilisemalt käituda, aga eks see ole tema oma asi, ta on väljakujunenud isiksus.”

Võiks olla ju üks tore silmarõõm

Aastal 2009 detsembris saatele "Pealtnägija" antud intervjuus tunnistas Ever, et armus viimati  suvel tudengifilmis rolli tehes ühte vanemasse härrasmehesse ja tundis toona 78aastasena mõne nädala jagu elevust ja rõõmu.

Kuigi nüüd, juba mõned aastad üksi elanuna, ei kujutaks daam kooselu toatuhvlites ringi kooserdava mehega enam hästi ette, sõnas Ever siiski kaval säde silmis: "Võiks olla ju üks tore silmarõõm."

Millal Ita pisaraid valab?

Ita mäletab, kuidas vaatas “Orkestriproovi” , mida poeg Roman Baskin Narvas lavastas ja kus ise dirigenti mängis.

“Ega ma muud näinudki, nii kui Roman lavale tuli, nii ma hakkasin nutma ja nutsin terve etenduse aja. Vesi lihtsalt jooksis silmist. Oskan vaid öelda, et selles oli eriline emotsioon – et ta selle tööga hakkama sai, kõik need tehnilised ülesanded, mida lahendada tuli, distants ja rahvahulk, kellega tuli hakkama saada – kõik kokku tekitas tohutu heldimuse.”