Kroonika uuris Eestis elavatelt välismaalastelt, kuidas on neil plaanis jaanipäev veeta, kas ka nende sünnimaal jaanipäeva peetakse või milline on nende sünnimaal sama oluline traditsioon.
João Lopes Marques
Portugali kirjanik, abielus eestlannaga, kolmeaastase tütre isa.
«Mul ei olegi veel jaanipäevaks väga täpset plaani. Eelistan šarmantselt sumedaid õhtuid, aga sel kuupäeval on need meteoroloogiliselt enamasti ebatõenäolised. Lisaks kõigele ajab viimasel ajal mu tütar mind keset ööd üles ja nõuab hommikusööki. Päris keeruline on kell kolm öösel kolmeaastasele selgeks teha, et hommikusöögiks on veel vara, kuigi väljas on valge nagu päeval. Võib-olla peaks tumedamad kardinad hankima... Kõigile eestlastele soovin aga kõike kaunist sel tähtsa nimega päeval - minu nimi João on Portugali versioon heebrea nimest Johannes, ja inglise keeles on Jaanipäev ju Johannese päev. Eks minagi püüan kaasa lüüa, et see tore päev ikka korda läheks. Mu isa saabub ka jaanipäevaks Viljandisse, meiega koos aega veetma, eriti muidugi väikese Agnesega. Siin tehakse järve äärde suur lõke, osaleme sealsel peol ja mina veedan jaaniõhtu tõenäoliselt plastikust joogitopsi käes hoides (ilmselt siidriga).
Olen kohalikke eesti traditsioone juba pikalt järginud. Viimasel ajal olen aga tuunitud hoopis metafüüsilisemate jõudude suunas. Sel jaanipäeval püüan rääkida Jeesusega. Vajan tema halastavat bassihäält oma tundliku ja lootusetu kõrva ääres. Spirituaalsus on minu jaoks palju rohkemat, kui enda metsa vahel purju joomine, teeseldes, et usume haldjatesse ja trollidesse ning kividesse, mis näevad väja nagu konnad või mändidesse, mis näevad välja nagu öökullid.
Portugalis on pühadest kõige olulisemal kohal jõulud ja «spirituaalse» rituaali mõistes Eesti jaanipäevaga võrreldavad, teine on lihavõtted. Samas, terve juunikuu on kogu Portugalis üks suur pidustuste kuu. Püha Jaani päev on suur sündmus ka Portugali mõnedes piirkondades nagu Porto, Braga ja Portugali põhjaosas. Minu sünnilinnas Lissabonis on aga suur päev 13. juuni - Püha Antoniuse päev, mil rahvas paneb tänavatel pidu, sööb grillitud sardiine, tantsib ja laulab šlaagreid, mida seal nimetatakse «pimba». See on tõeliselt karm pidu, kust koju jõutakse tavaliselt alles kella kaheksa paiku hommikul.
