Mihkel Kunnus Kenderi esitlusele "sisse sõitmisest": see oli sama kohatu žanriviga, kui keset tulist võisturäppimist löödaks korraga tuled põlema

 (119)
Mihkel Kunnus
Mihkel KunnusFoto: Ester Vaitmaa

Viimasel ajal Kaur Kenderi lapsporno-kohtuasja lainel meedias kirjaniku vastu sõna võtnud kirjanduskriitik ja semiootik Mihkel Kunnus selgitab, kuidas läksid eile Tartus toimunud raamatuesitlusel asjad nii kaugele, et Kender teda turvameestel välja käskis visata.

LOE LÄHEMALT: AVALIK TÜLI: Kaur Kender kihutas sõnaka vaenlase Mihkel Kunnuse raamatuesitluselt sõimuga minema

Kunnuse kommentaar avaldatud muutmata kujul:

Üldiselt on kogu see jant läinud nii kaugele, et ma tahaks kogu maailmalt andeks paluda, end pesuharjaga kõrvatagustest varbavahedeni puhtaks küürida ja kuhugi mungakongi pageda. Kõnealune intsident Rahva Raamatus oli tervikuna nii sümboolne nagu selle oleks lavastanud keegi inimesest kõrgem. Kes on käinud Tartu Rahva Raamatus, see oskab seda paremini ette kujutada.

Kaur Kender esitles oma raamatut lastekirjanduse osakonnas, kus on laud ja diivan. Ta rääkis fantaasiarikkalt oma võitlusest fentanüüliga, narkokogemustest üldiselt, ja näiteks sellestki, kuidas Mihkel Raua õigeaegne sekkumine TV3 otsestuudios päästis Ken-Marti Vaheri keretäiest. Kõrval noogutas tätoveeritud räppar Beebilõust ja kogu õhustik oli igati „narko ja gängsta“ ning noored kuulasid hardunult. Ja siis, äkki, tuleb ülevalt rõdult – sealt, kus on ajakiri „Akadeemia“ ja ülikoolide kirjastuste raamatud – hääl, mis noomib. Selles mõttes ei eita ma kuidagi, et mina olin see, kes õhustiku rikkus, mina olin see, kes „sõitis sisse“. Jah, mind võib süüdistada lausa maksimaalses ebaviisakuses, sest raske on ette kujutada suuremat lugupidamatuse avaldust sellisele gängsta-mentaliteedile, kui õpetajalik-vanemlik noomimine.

Seotud lood:

Ma püüdsin Kaur Kenderile selgitada põhiliselt seda, et ta ei mõju kuigi veenva ja positiivse inimlikkuse jutlustajana, kui suhtub nii paljudesse teistesse inimestesse (prokurör, politseinikud jne) äärmise põlgusega ja räige ebaviisakusega. Samuti lõhkus selline sekkumine selle fantaasiamulli, kus ta esines vitaalse gängsta-kauboina, kelle brutaalne jõud ja halastamatu rusikas maailmas õige korra maksma panevad. Loomulikult ajas selline sekkumine ta lausa hetkega raevu ja ta kutsus turvamehed, kelle saatel ma rahulikult lahkusin. Ja kordan, et kahtlemata olin mina see, kes aktiivselt sekkus ja seal valitsenud korra ja õhustiku rikkus. See oleks sama kohatu žanriviga, kui keset tulist võisturäppimist löödaks korraga tuled põlema, esineja ema astuks lavale, tõmbaks poisil püksid üles ja pühiks nina ning seejärel jälle lahkuks. Selles mõttes oli minu ruumiline teisaldamine enam kui põhjendatud. Vabandan väga kõigi asjaosaliste ees.

Kuid ma ei saa jätta rõhutamast, et sellesse situatsiooni näib kontsentreeruvat lausa Õhtumaade saatus: lastekirjanduse riiuli eest saadetakse „Akadeemia“ riiuli ette turvamees, kes viib kohatu vahelesegaja ära.

LOE KA: Kunnuse raamatuesitluselt minema ajanud Kender: turvameeste kutsumine on ainuõige käitumine sellises olukorras, vägivallale "ei"