Mihkel Raua esimene intervjuu parteilasena: esmakordselt sotside kontorist välja astudes oli tunne, nagu oleksin litsimajast tulnud!
Kogu oma karjääri vältel kategooriliselt poliitikasse minekust keeldunud saatejuhist ja muusikust Mihkel Rauast on saanud pühendunud sotsiaaldemokraat ning ETV saatele "Pealtnägija" antud avameelses intervjuus tunnistab ta, et on muuhulgas täielikult arvestanud sellega, et teda võib ees oodata eepiline läbikukkumine. Ometi on ta saanud üle valehäbist parteiga liitumisel ning ei tunne end enam "äsja litsimajast tulnuna". Täispikka intervjuud näed SIIT!
Poliitikuks avaliku arvamuse kiuste
"Ma ei leia, et peaksin kõigi rõõmuks jääma oma ajakirjaniku-liistude juurde, ega ka seda, et poliitikuamet oleks midagi räpast, millega inimesed ei taha end siduda," tõdeb Raud kolleeg Mihkel Kärmasega vesteldes pärast seda, kui Kärmas toob lauale võrdluse, kuidas endine Postimehe juht ajakirjanik Anvar Samost poliitikasse siirdumise tõttu märkimisväärselt populaarsust kaotas. "Jah, mul oli tunne, nagu oleksin litsimajast tulnud või sooritanud kohutava kuriteo, kui esimest korda sotside peakontorist välja astusin," muigab Raud, kuid nendib, et säärasest mõtteviisist loobumine käis tal kähku.
"Ma jätkan telesaadete tegemist kuni hakkan kandideerima ja osutun valituks, sest minu meelest pole mingit põhimõttelist vahet, kuhu ma kuulun, kui intervjueerijana küsimusi esitan. Mul on nii nende küsimuste esitamise kui ka parteisse kuulumise õigus, see laieneb põhiseaduslikult kõigile inimestele. Minu ambitsioon poliitikas on, nii banaalselt, kui see ka ei kõla, anda oma panus mängus, mida mängivad meeskonnad. Palju näeme poliitikas seda, kuidas käib persoonide vaheline trall," hiilib ta otsekohesest vastusest poliitikule omast pareerimistaktikat kasutusele võttes kõrvale ning kutsub sellega esile Kärmase poolteeseldud hukkamõistu.
Mihkel Kärmase piinapink ehk elu raskeim intervjuu
"Minu ambitsioon on 2015. aastal kandideerida Riigikogusse ja ma loodan, et mul on tagasitee, sest ma ei ole nõus halva mängu juures head nägu tegema," avab Raud pärast pikemat pinnimist veidi oma plaanide tagamaid ja hirme. "Ma pole valmis minema musta südametunnistusega ministriks," lubab ta ning toonitab, et on rehkendanud sellega, et teda hakatakse grillima. "Ma olen arvestanud, et ebaõnnestun eepiliselt ja et see on mu suurim viga, mis iial olen sooritanud. Ma olen ära teeninud selle, et lasen enda peale karjuda. Ega ma ennast praegu ka mugavalt ei tunne, see on mu elu raskeim intervjuu," avameelitseb ta Kärmase piinapingis.
Lisaks eelpool mainitule on Raud enda sõnul arvestanud ka sellega, et ta ettevõtmine ei osutu pooltki nii tõhusaks ja et tal ei õnnestu inimeste elu muuta. "Ma ei tea poliitikuelust palju, loomulikult ma kardan, ärkan öösel higisena ja mõtlen: issand, mida ma tegin! Aga tuleb edasi liikuda," kuhjab kriitiline saatejuht otsekui paisu tagant vabanenud enesekriitikat. Ning kunagi "Kolmeraudse" eetris halastamatult nahutada saanud toonase ministri Jüri Pihliga on Raud enda sõnul rahu teinud ja istub temaga sama koosolekulaua taga. "Mulle pole sotsid midagi lubanud, mulle on antud lihtsalt võimalus kandideerida nende nimekirjas. Sotsid on keeruline erakond ja avastasin lausa isikliku pettumusena, et seal polegi nii, et keegi ütleb ette, kes millises nimekirjas kandideerib ja kes millise koha saab," kirjeldab Raud oma sotsiaaldemokraatlikku avastusretke.
Läks, sest keegi ei kutsunud
Aga miks seni poliitikavastane Raud siis lõpuks oma sõnu sööma nõustus? Selgub, et mehel tekkis tülgastus selle vastu, kui arg kuvand temast rahvale jäi. "Ma lugesin enda ajakirjandusele antud tsitaate ja mõtlesin: issand, kui arg võib üks mees olla! Et kujutab ette, et on kohutavalt kõva mees ja möönab, et talle võiks teoreetiliselt osaks saada tohutu rahva armastus, aga ei julge seda järele kontrollida. Uskumatult pask vend!" lajatab ta.
"Mind on korduvalt erakondadesse kutsutud ja vahe seisneb selles, et seekord keegi ei küsinud, keegi ei kutsunud. Mul on elus läinud õudselt hästi, olen olnud Eesti doktriini mõistes edukas, aga mitte sellepärast, et oleksin ekstraordinaalselt andekas, võimekas või üle mõistuse usin. Ma olen olnud edukas selle pärast, et paljud inimesed on minusse uskunud, kellest suurem osa on minust kümme korda andekamad ja usinamad. Ma olen inimestele oma edu eest võlgu!" paljastab Raud.
