«Eks see minu kuvand avalikkuses on ikkagi küüniline tõbras, mis inimestel superstaarisaate põhjal minust tekkis – kehastasin seal tõepoolest väga ebameeldivat meest,» ütleb Mihkel Raud.
Uus aasta keeras Mihkel Raua (42) elus ette uue lehekülje. Teletööga mõneks ajaks lõpparve teinud, proovib ta nüüd kätt näitekirjanikuna – Von Krahli Teatri lavale jõuab tema tükk «Järgmine voor». Mihkel põimis sinna superstaarisaate kohtunikuna nähtu ja kuuldu. Loomulikult on mängus ka tema tüüpi õeluskotist žüriiliige.
Kas sind häirib, et inimestel on sinust jäänud mulje kui küünilisest tõprast?
Oskan siin ainult õlgu kehitada ja käsi laiutada. Kui näiteks mu hea sõber Juhan Ulfsak mängib sarimõrvarit, paneb endale grimmi peale ja pärast etendust selle maha peseb, siis ei tule kellelgi mõtet, et ta võiks päris elus kedagi tappa. Minu puhul on samamoodi, et panen grimmi peale ja mängin paha kohtunikku. Kummatigi, kui ma grimmi maha pesen ja tänavale lähen, olen ma ikka see paha edasi.
Ilge tõpra kujund minust on seotud kuvandiga, mis inimestel superstaarisaate põhjal tekkis ja kus ma tõepoolest väga ebameeldivat meest kehastasin.
Kui palju on su etenduses kurja kohtunikku Mihkel Rauda?
Nii ja naa. Seal on pigem arhetüübid. Need kolm kohtunikku on universaalsed ja igas maailma riigis on see enam-vähem nii, et üks on naine, üks sõbralik muusik-helilooja ja üks kehkenpüks-kraakleja. Jah, selles etenduses on asshole-kohtunik olemas.
{poolik}
Kuidas sul tekkis idee näidend kirjutada?
Ma olin lapsena suur näidendite lugeja ja näitemängude fänn. Praegugi loen neid hea meelega. Olin seda mõtet veeretanud pikalt. Et olen osa oma elust veetnud üsna unikaalses olukorras, milleks on superstaarisaate formaat, siis mõtlesingi, et mis oleks, kui tähelepanekuid ja mõtteid ning teatavat kogemust rakendada kirjandusliku vankri ette.
Las ma oletan... Näidendi alguses astub üks noor mees superstaarisaate halastamatute kohtunike ette?
Lähtepunkt on tõesti see, et üks noor mees tuleb lavale. Seal sünnib kummalisi asju, kuid mis need on, pole mõtet ette ära rääkida.
Etenduses mängib ka su semu Juhan Ulfsak?
Oleme väga head sõbrad vast juba kümme aastat. Tegime teles koos üht jutusaadet ja me kuidagi väga hästi klapime. Näitlejaid ei valinud etendusse ju tegelikult mina. Isegi teatrit ei valinud mina. Von Krahlis toimus lihtsalt «Järgmise vooru» lugemine. Vaata, sellega on nii, et kui kirjutad näidendi valmis, on mõistlik seda näha ja kuulda ka näitlejate suu läbi. Siis tulevadki kokku mõned näitlejad ja veel mõned inimesed, kelle arvamus sind huvitab, ning üheskoos mängitakse asi läbi. Et Juhan on mu sõber, toimus see Von Krahli teatris. Ma ei arvanud, et Krahl seda tegema hakkab.
Kuidas sinust siiski see paha kohtunik sai?
See on selline naljakas üldine arusaam selle saate formaadist. Superstaarisaatega käib kaasas nii-öelda saate piibel ehk formaadi kirjeldus. See on raamat, kus on väga detailselt kirjas, mis show’s peab olema. Kohtunike osas on seal vist ainult kaks lehekülge ja mitte kusagil pole kirjas, et üks kohtunik peab olema selline ja teine selline, kuid see on igas riigis kuidagi nii välja kukkunud.
Sina oled Eesti Simon Cowell...
Jah, mina olen see kuradi Simon! Muide, on üks riik, kus selle saate formaat tööle ei hakanud, ja see oli Kanada. Mis nad tegid? Nad loobusid kurjast kohtunikust. Ja asi ei töötanud!
Sa oled otsustanud kohtuniku rollist loobuda. Panid lõpliku punkti?
Ei, ma ei usu, et see punktipanek on. Kui neljas hooaeg lõppes, tundsin, et on aeg puhata. Olen praegu jätkuvalt seda meelt. Mitte sellepärast, et see töö oleks mulle kuidagi ebameeldiv või tüütu, vastupidi – see oli tore. Ma lihtsalt polnud viimasel hooajal endaga rahul, ma polnud hea. Hakkasin väsima. Mõned lähedased inimesed said ka sellest aru. Tundsin, et olen end selles rollis ammendanud.
Keda sa kohtuniku rollis enda asemel näeksid?
Tahaks öelda, et minusuguseid asshole’isid on jõle palju. Tegelikult neid, kes suudaksid selle rolli välja mängida, ongi palju. Selles pole kahtlustki. Lihtsalt see dünaamika, mis minu, Reinu ja Maarja vahel toimis, on vaja samamoodi paika saada. Heidy Purgaga oli meil samuti väga hea omavaheline keemia. Tuli Maarja, ja – voila! Kõik töötas.
Mida arvad ütlemisest, et Eestis pole staare ega kohta sellisele saatele?
Kui me räägime, et Eesti on väike, pole staare, siis see on minu meelest teatav masohhism. Sama hästi võiks väita, et Eestil ei ole majandust – Eesti riigi eelarve on veidi liialdatult väites mõne keskmise suurusega korporatsiooni kvartali käive. Võime ka väita, et meil pole riiki, pole sõjaväge. Tegelikult meil on kõik need asjad olemas. Väiksel riigil on need asjad lihtsalt väiksemad kui suurel riigil. Väita, et meil ei võiks olla staare, et meil on kõik nii perses ja väike, on kollektiivne masohhism.
Sulle Eesti sobib?
Olen elanud välismaal ja see oli tore kogemus. Mulle meeldib Eestis väga. Ma ei kujutaks ette, kus mujal ma võiksin elada.
Siin saab hakkama küll?
Muidugi! Kui vaatad staarisaatest tulnud lauljaid, võtame näiteks Ott Leplandi – tal on käed-jalad tööd täis! Ka muusikuna on täitsa võimalik ära elada ja pole probleemi.
Kes meie artistidest võiks maailmas läbi lüüa?
Sa mõtled saates osalenutest? Seal on väga palju neid. Kõiki ei pruugi ma hetkel mäletadagi. Tuleksin ikkagi Getter Jaani juurde, kelle kohta võib julgelt väita, et ta on üks meeldejäävamaid nimesid. Getter oli täpselt see, kes töötas selle saate väga suurele vaatajaskonnale, kes tahavad ja saavad end temaga samastada. Tean, et mingis ringkonnas oli ja on praegugi jõle moodne teda tänitada, aga ma pole sellest kunagi aru saanud. Teismeliste neidude seltskond niimoodi pihku saada, nagu tema sai... See võib tunduda lihtne, kui sa oled ilus poiss – aga tüdrukul kätte saada see plikade meri! See on fenomenaalne.
Oled olnud nii mõnegi tähe sünni juures.
Just! Praegu käid tänaval ja vaatad nendest majasuuruseid plakateid...
Sa jätsid teletöö ja hakkasid mängima Lenna Kuurmaa bändis…
Televärk on ebastabiilne. Kunagi ei tea, mis järgmiseks saab. Ma ei tee bändi raha pärast. See on rohkem asi, mida ise tahad, mis on mõnus.
Kui kaua Lenna su jah-sõna ootama pidi?
Kui Lenna mõni aasta tagasi bändi tegema hakkas, siis me rääkisime sellest. Lõin põnnama, kartsin, et ei jaksa ega saa hakkama. Kui ta uuesti ettepaneku tegi, tundsin, et kui ma nüüd ka hädaldama hakkan, on pahasti. Olen seal jõle vähe olnud, kuid mu sees on õnnelik ja hea tunne.
Te olete sõbralik harmooniline kamp, kes üksteise seltsi naudib?
Tõsi ta on. See pole bänd, mille eesmärgiks on teenida raha. Praegu on punt seisus, kus teeme asja armastusest muusika vastu. Muidugi on tore, kui ka makstakse.
Lenna on kõvad härrad enda kampa saanud – Kiur Aarma, sina...
Olgem ausad, meil on seal fenomenaalne trummar Reigo Ahven ja fantastiline bassimees Tõnis Kivisild.
Bändi teha täna ja 25 aastat tagasi – kui erinev see on?
Muidugi on erinev. Aga kurat, ikka erutab mind see asi! Bändis mängimine on see, mis tekitab väga spetsi tunde. Lähed lavale ja – energialaks, adrenaliiniplahvatus! See ilmselt ei lähegi ära. Kui see tunne korra naha all on, siis see on.
Aastate eest käisid naps ja kitarri tinistamine käsikäes…
Tead, kaine peaga on parem muusikat teha – tajud paremini. Muusikast saadav kaif, julgen arvata, on võimsam kui viinast saadav. Mitte et viinakaif halb oleks. Ajad on muutunud. Vene ajal olid kõik kogu aeg juua täis. Töötasid vabrikus ja tegid tööd, juua täis, ja esinesid, juua täis. Täna ei taha purjus muusikut enam keegi vaadata. Tolerants on muutunud ja see on tore. Inimesed ei taha osta piletit, et vaadata joobnud lõustu. Minu jaoks on mõeldamatu, et keegi Lennast oleks laval juua täis. Singer Vingeri puhul on ehk erand, kui üks mees laval napsine või väga napsine on. See nagu käibki asja juurde, kui mõni mees vaarub.
Bändikaaslased on sinust pea kakskümmend aastat nooremad. Mis tunne on?
Mulle väga meeldivad noored inimesed. Mitte et ma end vabatahtlikult kännuks peaksin, kuid ma pole enam esimeses nooruses – saan 43. Tunnen, et noortel on mulle midagi loomingulises plaanis pakkuda ja loodan, et mul neile ka.
Mul ei ole keeruline suhelda ja olla koos inimestega, kes on minust oluliselt nooremad, nii nagu mul pole ka probleemi olla koos inimestega, kes on minust oluliselt vanemad.
Sa oled tugev natuur, kuid samas ei osta ilma naisega arutamata kitarrile juhetki. Päris vastuoluline...
Muidugi on. Avalik kuvand inimesest pole alati adekvaatne. Vähemalt pole see ainult minu puhul nii. Usun, et see puudutab paljusid teisigi. Aga tuleb tunnistada, et see tõprast asshole´i mask on väga tõhus.
Kas sa nutad ka vahel?
Ikka, muidugi. Kui mõni romantiline film lõpeb kurvalt või kui kuulen kohutavalt ilusat laulu...
Sa poliitikasse ei plaani minna?
20aastaselt ma võib-olla kujutasin ette, et minust saab president, kuid praegu enam kindlasti mitte. Presidendiks ei saa ma juba sellepärast, et mul on vingelt luukeresid. Ja kõik need luukered on raamatusse kirjutatud.
Mul on häid poliitikutest tuttavaid ja inimesi, kellega saan asjadest rääkida. Mind väga ei huvita see valdkond. Ma ei saa väita, et kunagi aastate pärast ma teist juttu ei aja. Võib-olla 60aastaselt avastan, et Riigikogu pension võib üks päris lahe asi olla.
Kui palju sa poliitikat jälgid?
Eks ma ikka jälgin. Saan aru, et on palju ühiskondlikke probleeme, mis vajavad lahendamist, ja õnneks on inimesi, kes nendega tegelevad. Minu sotsiaalne närv on liiga tundlik. Kui ma end väga nende probleemide jälgimisele pühendan, lähen hulluks. Mu elus on olnud episoode, kus ma elan mingitele asjadele väga kaasa ja lõppkokkuvõttes saab kannatada minu enda psüühika. Eesti meeste keskmine eluiga on suhteliselt madal. Oma eluaega poliitikale kulutada? Ma ei tea...
«Järgmise vooru» esietendus on 18. jaanuaril, sinu sünnipäeval. Juhus?
Natuke on. Oli variant, kas 18ndal või 19ndal, kuid me sõidame siis naisega puhkama.
Kuhu?
Meil on tohutu Aasia kirg. Kogu see Aasia värk on õudselt lahe.
Te saate reisile minna lihtsalt nii, et tuleb idee ja minek? Või vaatad rahakotti ka?
Ikka vaatan, muidugi.
Märt Avandi on sind nimetanud oma kõige rikkamaks sõbraks...
(Naerab.) No ma ei tea. Kas Märdi sõpradel on siis nii vähe raha või?
Pangalaen on sul kaelas?
Loomulikult. Korterilaen on. Siiani on selle maksmine olnud okei, mis aga ei tähenda, et raskem hetk ei pruugi ühel päeval saabuda.
Seega, päris nii ei ole, et ostad, mida silm näeb ja süda ihkab?
Kindlasti mitte.
Kas sa ostad odavama plastpudelis vee või kallima klaaspudelisse villitu?
(Naerab.) Ei. Ostan ikka samu asju, mida ka varem. Ei saa öelda, et mu elus oleks olnud tohutu kvalitatiivne hüpe toimunud. Elan stabiilset ja rahulikku elu. Tõsi, mulle meeldib hästi süüa.
Kes teil kodus süüa teeb?
Me üldiselt ei söö kodus. Pärle poeg on sõjaväes ja suuri roogi pole mõtet praegu kahele vaaritada. Käime väljas söömas ja täitsa tavalistes kohtades.
See ei pea olema ilmtingimata Chedi, mis on muide fantastiline restoran, kus me sööme. Sinna satume me ehk paaril korral aastas.
Kui palju on sinus alles mässavat rokkarit?
Mida sa selle all mõtled? Nahkvesti ja -pükse?
Käitumist pigem.
Ma vahel olen meelega rohmakas. Teen mingeid asju meelega, sest ma saan ja ma võin. Teatris käies panen vahel meelega kodjakariided selga. Tegelikult ma olengi ju rohkem teksapükste ja T-särgi mees. Olen tohutu pesapallimütside fänn. Ma ei tea pesapallist mitte midagi, kuid mulle kohutavalt meeldivad need mütsid. Mulle meeldib see pretensioonikuse eitamine, mida need mütsid mulle sümboliseerivad. Et ma pole mingi peenutsev Euroopa snoob, vaid tavaline mees.
Nii et kui sul pesapallimüts peas on, võib sulle tere öelda?
Just! Väga õige.
Sa naudid ka Eestis puhkamist. Kord suvel Käsmu öömaja broneerides tutvustas perenaine mulle seda kui paika, kus puhkas Mihkel Raud. Ta ütles, et siin käisid sa raamatu «Musta pori näkku» jaoks mõtteid kogumas.
Jah, mul on Käsmus üks koht, kus käin.
Tulevikus on see nagu Tammsaare majamuuseum...
(Naerab.) Just-just. Läpakas laual ja tekst kõrval: «Siin kirjutas Raud oma esimese raamatu.»
Sul oma suvekodu pole?
Ei. Mõistan neid, kellel see on ja kellel on kohatunne. Paljudele on oluline, et neil on koht, kuhu ikka ja jälle minna. Et meil Pärlega on vaba aega siiski suhteliselt vähe, siis kasutame seda maailmas ringi reisimiseks.
Lõite naisega koos ka perekirjastuse.
See on rohkem hobitegevus, juriidiline keha, mille all oleme välja andnud kolm raamatut: mu teise raamatu «Sinine on sinu taevas», õe Piret Raua «Tobias ja teine B» ning ema kirjutatud «Matlena teekonna». Ilmselt neid tuleb ühel hetkel veel.
Su arvamus läheb paljudele korda. Kelle omaga sina arvestad?
Oi, neid inimesi on väga paju! Need on pereliikmed, mu naine, sõbrad. On terve hulk inimesi, keda tunnen vaid tere-baasil, kuid kes saadavad vahel e-maili või SMSi, et neile mingi asi meeldis.
Läheb see sulle korda?
Väga! See läheb mulle kohutavalt korda. Ma tean, kui palju ühele inimesele selline tagasiside tähendab. See on õudselt oluline ja õudselt rõõmustav. Kui restoranis on erakordselt hea teenindus, siis ma saadan selle kohta mänedžerile kirja, et see või teine teenindaja oli erakordselt lahe. Seda peaks rohkem tegema!
