Helilooja ja ärimees Mikk Targo on vastuoluline mees – ta tahaks nautida elu nii Eestis kui ka näiteks Ameerikas, teha äri ja muusikat. Küpses eas isaks saanud, pühendub ta tütrele ja paneb sel suvel Eesti noortekoorid poplaule laulma.
Kui Mikk Targo (52) perega hiljuti USAs reisis ja tema tütar hakkas koju jäänud kassi järele igatsema, tõstis pianistist vanaema Leelo Kõlar Eestis kiisu arvuti ette – ja piiga saigi oma lemmikuga juttu puhuda. Maailm on väikseks jäänud ja seepärast ei pelga Mikk Targo välismaale kolida. «Neid mõtteid on, et läheks perega pikemaks ajaks elama välismaale, näiteks USAsse, kui tütar keskkooli lõpetab,» sõnab Mikk. «Usun, et selleks ajaks, seitsme aasta pärast, olen leidnud ühe kohakese, kuhu aastas kuueks kuuks kolida, kui meil on siin inetud ilmad. Mida päev edasi, seda rohkem annab Internet võimaluse olla ükskõik kus.» Mikk on täheldanud, et isegi kaks nädalat Tokyos tööasju ajades, Skype’i logituna, on ta otsekui endiselt oma abikaasa Auli Andersalu-Targo (35) kõrval: «Uudi-sed on kõik räägitud, oled justkui kogu aeg kodus, nii et päriselt koju jõudes ei olegi midagi uut pajatada.» Paljud Miku sõbrad on juba Eesti koerailma eest pagenud Hispaania rannikule ja elavad «kahepaikse» elu. Nende arvestuste järgi tulevad ka elamiskulud seal madalamad. Hiljuti võrreldi Skype’is tomatihindu – siin 2.70 eurot, Hispaanias 50 eurosenti kilo. {poolik} Musabisnisest reklaamiärisse Kunagiste menubändide Vitamiin ja Music Seif trummar Mikk on juba kakskümmend aastat toimetanud pigem reklaami- kui muusikaäris. «Muusikaäris Eestis enam raha eriti ei liigu, need ajad on möödas. Eluolu on niivõrd meeletult kalliks läinud, et meelelahutus saab igal juhul oma laksu ära,» ütleb Mikk. 90ndatel sai Laisaar-Kotkas-Paulus tiimiga muusikataevasse lennutatud tantsumuusika hitid, näiteks Miku kirjutatud «Neiu mustas kleidis». Tollal pani Mikk kokku ka oma menubändi Code One ja kirjutas sellelegi surematud hitid. Samal ajal oli Eestisse saabunud rekaamiäri ajastu ja Miku muusikutee kõrvale tuli reklaamiäri – Mikk hakkas tegema raadioreklaame. See oli aeg, kui Internet Eestis oli alles kanda kinnitamas ja et enda salvestatud reklaame eetrisse saada, sõitis Mikk läbi kõik raadiojaamad, näpus kassett, mis tuli kohapeal ümber võtta. Hiljem kommenteeris Miku ringijooksmist Raadio 2s töötanud Jaan Elgula: «Kuule, sa oled viimane mohikaanlane, teised saadavad muusikafailid meiliga. Aga sa ära nüüd kah nii tegema hakka, saame sinuga vähemalt juttu rääkida.» Varsti tegi siiski ka Mikk nii. Nüüd, kui Mikul tuleks tahtmine, võiks ta palgata oma lugusid mängima maailma parimad muusikud – nii et nad üksteist ei näekski. Kõik helifailid ja palgatšekid saab vahetada Interneti teel. Ja ta ise võib pala kokku panna seal, kus parasjagu viibib. Maailmakodanik Elu jooksul palju reisinud Mikk igatseb aeg-ajalt Eestist ära – et nautida hoopis teistsugust elutunnetust. «USAs mulle meeldib, mis seal salata. Just see meeldib, et seal pole inimestel juurikat all – ja seetõttu suhtuvad nad üksteisesse hoopis vabamalt, sallivamalt, nad ei tunne end ülimuslikult.» Kui Mikk tuli USAs lennukilt maha ja passikontrollist läbi saamiseks kulus poolteist tundi, siis kirus ta juba ei tea mis keeles, itaallased olid närvis, aga ameeriklased püsisid rahulikult, seisid ja ootasid – neid on nii palju, et nende jaoks on järjekorras seismine juba endastmõistetav. Mikule on sümpaatne, et välismaal võib ta tänaval minna suvalise inimese juurde, midagi küsida ja see hakkab vabalt juttu rääkima. «Kui siin lähen mõne inimesega tänaval rääkima, ta küllap mõtleb, et olen lolliks läinud,» muigab Mikk. «Eestlastel on väga kindel ABC, kuidas eestlane peaks elama. Mulle meeletult meeldib, kuidas igaüks on näiteks USAs valinud endale oma elustiili. Seal tüüp elab autos ookeani ääres, väljas 25 kraadi sooja, elab loominguliselt. See on ülim nauding, ja ma kadestan teda.» Michael Jacksoni surm mõjus tütrele «Mina tahan igal pool olla. Tahan mujal ka olla, ja mitte mingil juhul ei taha nõustuda sellega, et see tähendaks siinse eitamist – mulle meeldib pitsa, vahel hamburgerit süüa, aga mulle väga-väga meeldib ka kiluvõileib,» tähendab Mikk. Üks osa Miku südamest kuulub alati eesti muusikale. Tema unistus on viia Raimond Valgre, Arne Oidi ja Uno Naissoo laulud laia ilma, sest treenitud kõrvale on need maailma laulud. Hea muusikamaitse on külge jäänud ka Miku 11aastasele tütrele Margaretile. Tüdruk käis klassikalise muusika armastamise perioodi läbi juba väiksena, sest nelja-aastasena panid vanemad ta balletiringi. Samal ajal ilmus VHSil «Pähklipureja» täispikk multifilm, mille muusika esitab Londoni sümfooniaorkester. ««Pähklipureja» mängis meil hommikust õhtuni. Ja praegu mõnikord ma ka kuulen, et tütre toast tuleb klassikaline muusika. Siis ta õpib ja on Youtube’ist leidnud mõne pala, mille paneb taustaks,» kirjeldab Mikk kodust elu. Ta kinnitab, et pole tütrele midagi peale surunud, aga neiu muusikamaitset on kodus mängiv muusika kindlasti suunanud. Kui Michael Jackson suri, mängis Targode kodus ööpäevaringselt tema muusika. Margaret oli sellest vaimustunud, ja nii aasta aega. Mikk oli sunnitud talle ostma kõik Jacksonit puudutavad filmid ja DVDd. «Ta imes kõik selle enda sisse, see oli uskumatu. Mulle tema muusikamaitse meeldib. Ükspäev panime raadio kogemata Elmari peale, sealt tuli sellist sülditümakat. Tütar ütles: «Pane see jaanipäevadisko ära!»» Mikk räägib meelsasti oma tütrest – et Margaretil on veres ka tants. Balletist tuli piiga ära, kui asi läks tõsiseks, hakati konte väänama – see oli valus. Siis käis ta tantsuringis, kus harjutati diskomuusika saatel. See jäi aga katki – tüdruk öelnud, et ta ei jaksa nii jama muusikat kuulata. «Mul on hea meel, et tütrel on hea muusikamaitse, normaalne valik,» naerab Mikk. Vanemad lasid Margaretil edasi otsida sobivat tantsukohta, kuni ta leidis street dance kooli, kus õpitakse tänavatantsu liike. Mikk tõdeb: «See on kummaline maailm. Esimesel pilgul vaatad, et mingid narkarid ja grafitivennad, imelike ketsidega. Tegelikult on see kultuurne seltskond, kes teeb oma asja südame ja hingega.» Muusikaga kokku-lahku-suhe Mikk pandi väiksena klaverit mängima. Poiss klimberdas natuke, ja jäi siis kümneks aastaks sulgpalli mängima. Muusikasse tuli ta tagasi 16aastaselt: «Vahetasin spordi muusika vastu päevapealt. Läksin Otsa kooli. Sinnani olin «eikellegimaal», ujusin niisama ringi, ei teadnud, mis elust edasi saab. Sel ajal ei antud spordivõistlustel karikaid, mingi kuramuse A4 pisteti näppu, ja siis mõtlesin: «Poiss, kas see ongi nüüd siis sinu elu või?! Jooksed oma põlved tagurpidi, vigastused on kerged tulema – kas see on su tulevik?» Eks muusika oli nii kõvasti sees, et olin valmis sinna kohe minema,» räägib Mikk. Muusikast on Mikk ka hiljem pikemalt eemaldunud: «Mul oli kaheksa aastat periood, mil ma muusikaga üldse ei tegelenud, ainult reklaami- ja äriasjadega,» rehkendab Mikk. «Mingi asi sai mu elus otsa ja ma ei tundnud mitte mingisugust vajadust osaleda muusika tegemises. Mäletan, teinekord läksin klaveri juurde ja isegi kui seal midagi tegin, mõtlesin – issand, see on täielik jama ju, mine eemale!» Kui muusika loomise tahe tuli tagasi, hakkas Mikk Code One’i tegema. Kui see end ammendas, tõmbus taas eemale: «Ma selline müüriladuja ei ole, et saan üheksast viieni teha ühte ja sama liigutust. Praegu on mul käsil huvitav koostöö Uku Suvistega. Teen juba kaks aastat ühte lugu temaga. Mõnuga. Tegelen sellega vaid siis, kui tunnen, et nüüd on õige hetk. Praegu võtan muusika tegemist kui puhast naudingut.» Paneb koorid pophitte laulma Mikk kord eemaldub muusikast, kord jälle läheneb sellele – parasjagu aga seisab ta hea selle eest, et eesti laulud püsiksid eestlaste suul. Juuni lõpus saab Tartus teoks tema korraldatud kontsert «Popkooripidu», kus esinevad Uku Suviste, Hedvig Hanson, Ott Lepland, Maarja, Birgit Õigemeel, Lenna Kuurmaa, Koit Toome ja teised. Idee korraldada kontsert, kus parimaid Eesti poplaule esitavad ligi viis tuhat noort koorilauljat koos meie artistide paremikuga, lahvatas Mikul tänu laulupeol menukaks osutunud rokiblokile: «Olin ise publiku seas ja nägin – rahvas tõusis pinkidele ja joped hakkasid peade kohal lehvima.» Laulukaare all laulmise kogemus on Mikul endal olemas – kümneaastase poistekoori poisina laulupeol käies: «See on selline kummaline kogemus seista seal. Sa tunnetad seda väge ja ühtsust. See on lahe hetk, kus kõik muu jama elus jääb kõrvale.» «Popkooripeol» on kooridele esitamiseks kohandatud Eesti popi kuldhitid alates 1960ndatest. Mikk leiab, et meie popmuusikas on noortele õpetamist väärt lugusid umbes 3000, nii et üritus saab olema järjepidev – sada aastat saaks vabalt jutti panna. «Olen arutlenud Erik Klasi, Kalju Terasmaa ja paljude teistega, et kui meil poleks olnud seda Nõukogude suletud ühiskonda, siis 60ndatel ja 70ndatel kirjutati Eestis selliseid laule, mis oleksid rahulikult võinud konkureerida maailma tippmuusikaga. Neid laule ei tohi käest ära lasta!» raiub Mikk. «Eestlastel on komme, et nad teavad refrääni esimest rida. Nüüd tahaks jõuda selleni, et kui kontsert on läbi, siis on terve refrään peas.»
