Näitlejanna ANU LAMBI suure sünnipäeva eel tema harvu intervjuusid üle lugedes sai selgeks, et isegi ta veerand sajandi tagused vastused maksavad prohvetlikult ka täna. Nii et kas Anu avalikkuse ees vaikinud ongi? Igal ta öeldud sõnal on kaalu. Kroonika uuris, milline inimene on Anu Lamp.
Paari nädala eest põrkasin Anu Lambiga (50) kokku Stockmannis. Minul söögikotid käes, Anu ostis lilli… Peatasin ta. Juubeliintervjuud küsima ei hakanud. Teadsin juba Postimehe kolleegidelt, et Lamp hoiab jäigalt oma vaikimisejoont. Lihtsalt heast südamest ette õnnitleda tundus ka imelik. Nii ma siis küsisingi teed eesti teatri alustala Theodor Altermanni hauale. Sest Anu elab siselinna kalmistu kandis ja teab. Ja ta juhataski seal Stockmannis mulle teed. Ilmselt kergendusega, et Kapstas ei küsinudki intervjuud…
Täht nimega Lamp on olnud algusest peale «tagasihoidlikult silmapaistev». Ja teatrikriitikud kirjutasid Anu kohe «hõredalt asustatud kategooriasse: intellektuaalne näitleja».
Võitnud nüüdseks kõik teatri- ja kultuuripreemiad, mis Eestis võita, mis võiks olla Anu Lambi «kaubamärk»? Teatris, elus… Ehk see tema «huuled kokku surutud»-naeratus… Tabamatult habras-haavatav ning läbinägev-kaalutlev. «Nagu Giulietta Masina!» võrdles üks Anu hea kolleeg teda Fellini Oscari-filmiga «Cabiria ööd» (1957).
Lähemalt 25. märtsi ajakirjast
