Regionaalminister TOIVO ASMERi noor elukaaslane KRISTEL PIHELGAS räägib valentinipäeva puhul oma armastuse loo.

#p2v#Alustuseks ütleb Kristel Pihelgas (33), et ta poleks iial suutnud uskuda, et hakkab
pesa punuma endast kakskümmend aastat vanema mehega. Kuid tunded ja saatus keerasid Kristelile vimka ning Toivo (55) ja Kristel on tänaseks koos olnud pea kaks aastat. Nüüdseks on plaani võetud pulmad ja lapsedki.

Ära iial ütle iial
Kristel meenutab enda kahe aasta taguseid mitte eriti positiivseid mõtteid. «Ma poleks iial uskunud, et Toivoga koos elamine võiks tõeks osutuda.» Ent mehe järeleandmatus ja mõnes mõttes ka jonnakus avasid lõpuks Kristeli silmad ja südame.
«Esimesele kohtumisele läksin ma ainult töömõtetega. See oligi täiesti tööalane lõuna.» Aga võta näpust: armunud mees ei lasknud mitme tunni jooksul jutulõnga kordagi töistele teemadele. «Ta rääkis endast kõik ära. Ja muidugi ka enda lastest.» Selleks, et oma senine elulugu lahti rääkida, kulus Toivol kaks–kolm esimest kohtamist. Alles seejärel hakkas minister riigikantselei majandusosakonna direktorile isiklikke küsimusi esitama.
Pärast esimest «randevuud» sõidutas Toivo viksilt neiu tööle tagasi. «Mulle jättis mulje see, kuidas ta autoga sõidab. Mulle meeldivad mehed, kes hästi sõita oskavad.» Ja sedasi kihutaski endine vormelipiloot Toivo Asmer otsejoones Kristeli südamesse.#p3p#
Nüüd tõdeb Kristel särasilmil, et tegi õige valiku. «Olen siiamaani armunud, tunne on lihtsalt rahulikumaks muutunud. See on selline stabiilsuse tunne.»

Kristel lisab naeratades, et tema armastus on paisunud üha suuremaks ja sügavamaks. «Me ikka kogu aeg kallistame ja hoiame käest, see aeg ei ole möödas. Ma arvan, et me mõlemad oleme sellest kõigest elus palju ilma jäänud.» Seda öeldes valgub Kristeli silmanurka pisar. Ta ütleb vaikselt, et on siiski nutnud ka teda tabanud õnne pärast: «Praegu võin ma uskuda, et see kõik on minuga sündinud.»

Kui armastus on tõeline, ei suuda miski kahte inimest lahutada. Isegi mitte kahekümneaastane vanusevahe. «Eks ma olen ikka selle peale mõtelnud. Aga Toivo on väga nooruslik.» Kristel toob näite, kuidas nad mehega vahel vererõhku mõõdavad. «Tal on see parem kui minul, ta teeb ka noortele meestele silmad ette,» kiidab Kristel.
Kristeli vastus küsimusele, kas nad oleksid paar ka siis, kui Toivo olnuks vaene ja tundmatu mees, on konkreetne: «Kui ta poleks minister, poleks me vist tõesti kohtunud. Tutvusimegi ju töö kaudu.» Üüratut rikkust aga pole nende kodus sellegipoolest. «Ütleme nii, et me saame hakkama.»

Lubadus õnnelikuks teha
Kristel ütleb, et Toivo on tõeline mees. «Ta on võtnud endale pere toitja–katja rolli nagu mehele kohane.» Toivo on omakorda maininud, et talle ei meeldi jäägitud karjäärinaised, ning soovinud alguses, et Kristel oleks kodune. Kristel keeldus ja Toivol ei jäänud üle muud kui otsusega nõustuda. Sest Kristel ei kujuta end isegi mitte kõige hoogsamates fantaasialendudes ette koduperenaisena. Siiski, ühe ürgnaiseliku rolli on Kristel endale võtnud. «Ma lubasin Toivo õnnelikuks teha!»

Suure armastuse veidi tahtmatu boonusena kukkus Kristelile sülle ministriproua vastutusrikas roll. «Ma pole seda rolli vist endale veel täielikult teadvustanud.» Kristel täpsustab, et esiteks on ta ikka Toivo Asmeri elukaaslane, alles siis ministriproua. Teine roll on Kristeli meelest väsitav, sest ministriproual on eluteatris täita kõrvalosa — tagasihoidlik, vaikne, kindlameelne.

Kas võib arvata, et Asmerite peres on naine kael ja mees pea? Kristel loodab, et nii see on. Kelle jalas on aga nende peres püksid, ei oska ta kindlalt öelda. «Me arutame päris palju asju koos kodus. Ta aktsepteerib minu arvamust ja mina tema oma.» Peale jääb see, kel parem mõte.

Pisarad maja pärast
Jõulukuust alates on Kristel ja Toivo koos lausa kakskümmend neli tundi päevas. Elu keerdkäigud viisid nad tööle ühte ja samasse majja. Kristeli kabinet on avar ja valge. Töö- ja kohvilaud, nahk- ja puitmööbel ning muidugi ei puudu selle kõige keskelt Toivo särav nägu. See nägu on, tõsi küll, fotona raami sees, kuna päris ühes toas nad ei tööta.
Armunud inimesed ei taha kauaks teineteisest lahkuda. «Ei, meid ei häiri ühes majas töötamine. Pigem vastupidi,» ütleb Kristel. Ja räägib, kuidas nad Toivoga teineteisele töö ajal sageli telefonisõnumeid saadavad. Või siis helistavad. «See ei ole kontrollimine, vaid tahtmine teise häält kuulda.»

Õhtuti lähevad nad koos koju. Majja Meriväljal, kus varem elas Toivo koos endise abikaasa Marjuga. Selle maja pärast on Kristel palju pisaraid valanud: «Ma ei tahtnud kuidagi sinna kolida!» Pärast pooleaastast tutvust üüriski Toivo hoopis korteri, et sinna koos uue väljavalituga elama asuda. «Ma nii lootsin, et me ehitame endale uue oma kodu.»
Asmerite abielulahutus ajas armunute plaanid nurja. Kuna Toivo aitas endisel naisel osta eraldi korteri, ei jäänud neil siis muud üle, kui võtta Merivälja elamu peale laen ning sinna sisse kolida. «Ja Toivo tütar Marii palus ka väga, et me sinna läheks ja maja ära ei müüks.» #p4v#
Mehe laste, Marko (17), Marii (16) ja Kristina (28) kiitmiseks ei jätku Kristelil sõnu. «Ma poleks kunagi osanud nende poolt oodata nii head ja sõbralikku vastuvõttu.»
Toivo lubas Kristelil kohe eluaseme oma käe järgi ära sättida. «Eks ma siis nipet-näpet ikka muutsin. Nüüd olen hakanud sellega ära harjuma.»

Helge tulevik on ees
Toivo ja Kristeli päris oma kodu loomine esialgu nurjus. Sellest hoolimata peavad nad tulevikule mõeldes plaane edasi. Aastapäevad tagasi, metsas lumeväljade vahel laskus Toivo ühele põlvele ning briljantidega sõrmust ulatades päris, kas Kristel ei tahaks talle päriselt naiseks tulla. Pisarates Kristel suutis jalustrabavale olukorrale vaatamata lausuda kindla «jaa!».

Millal pulmad tulevad, pole veel selge. «Me oleme arutanud küll. Kindlasti laseme end kiriklikult laulatada. Aga millal see toimub, otsustab Toivo.»
Kristelil on juba peas pilt, milline ta siis välja näeb ning milline on tema pulmakleit. «Kindlasti mitte valge. See on kuidagi naiivne. Nii naiivne ma enam ei ole.» Kristel on otsustanud õrnsinise kasuks.

Toivo ja Kristel on üldse suured plaanipidajad. «Oleme planeerinud kaks last.» Kunagi unistas Kristel aga koguni viiest põnnist. «No siis ongi mul kokku viis last, kaks minu ja kolm Toivo oma.»

Kuniks pulma-aastapäevi ja ühiste laste hällipäevi veel pole, peavad Kristel ja Toivo teineteist niisama meeles. «Toivo kingib mulle tihti lilli ja teeb vahetevahel kingitusi ilma konkreetse põhjuseta.» Kristel vaikib hetkeks. «Ma soovin, et kõigil naistel oleks selline mees nagu Toivo!»