Kakskümmend neli Miss Estonia valimist korraldanud maestro Valeri Kirss on avalikust elust tagasi tõmbunud, on üritanud hakkama saada 260eurose pensioniga kuus ega ole üldse kindel, kas ta kroonib kahekümne viienda missi või mitte.
Nii vanasõidukite klubi Unic kui ka Miss Estonia valimise käivitanud ning konkurentide kiuste käigus hoidnud Valeri Kirss (67) istub oma südalinna korteri elutoas antiikse kirjutuslaua taga ja tipib sisse viimaseid ridu oma eluloost «Missimeistri & Unic klubi tegija lugu». Poeg soovitas tal selle välja anda e-raamatuna. Läikivas atlassriidest soliidses, saja aasta vanuses mõisahärra hommikukuues missimeister nendib naljaga pooleks, et tema ei suuda süstida oma elutöösse sügavat filosoofilist tähendust, kirjutada kokku «midagi eimillestki», mistõttu ongi tegemist pigem faktilise e-teatmikuga tema hobidest!
Hiljuti esilinastus Riho Västriku dokfilm «Mees torukübaraga», mis portreteerib Kirssi tema kuulsuse tipus – jälgib mehe tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi murdis Miss Universumil kümne parema hulka. Vähemalt usub nüüd Valeri naabrimees Jaanus, kes filmi nägi, et missimeistri töö ei ole olnud lihtsalt pidu peo otsa!
Mis on e-teatmiku kõrval selline tegevus, mis sisse toob?
Pärast pinsile jäämist üritasin spartalikult 260 euroga kuus toime tulla. Kesiselt söödud ju saab, aga see on ka kõik. Nüüd on see summa vist juba 9 eurot suurem... Nii palju saan riigilt siis ausalt välja teenitud seeniortoetust. Mind vaevab ainult üks küsimus. Kas mina, kes ma olen kakskümmend neli Miss Estoniat sünnitanud ja tehnikaajaloole panuse andnud, olen kümme korda lollim kui inimene, kes lahkub esindajatekojast ja hakkab teistest kuni kümme korda rohkem pensioni saama?
Pean tunnistama, et olen ilmselt ajale jalgu jäänud. Ei ole saladus, et proua arhitekt, minu abikaasa, maksis elamise arveid, tütar ei ole sentigi küsinud, poeg hakkas alles eelmisest aastast kooliraha küsima. Esmakordselt aastate jooksul loobusin ma ühest oma uunikumist – vahetasin ta sel aastal Bentley S2 (1960) vastu nii, et raha jäi ka kahe kanaliga mereäärse garaaži, tulevase hobikoja ostuks ja järgmise kümnendi elamisväärseks eluks. (Paneb käe südamele.) Aga ausalt kohe – kaks aastat üritasin ma pensioniga hakkama saada! Lugesin sel ajal oluliselt rohkem raamatuid. Olen kõvasti tagasi tõmbunud. Minu tehtu on see, mis mul on ette näidata – ja kui see midagi kellegi jaoks on, siis on. Selles valguses olen Riho Västrikule tänulik, et ta filmi tegi. Kui naabrimees varem ütles, et kuule, see missivõistlus on sul ju nali – et käsi on sul nagunii kogu aeg «pükukummi» vahel ja muudkui korraldad pidusid, aga kui ta nägi filmi, sai ta aru, et see ei olegi midagi sellist. Kusjuures film näitas ka ju seda n-ö pühapäevapoolt.
Nii missivõistlus kui ka uunikumid on olnud missioon, millega alustasin nullist. See ei ole olnud otsetee. Mäletan, kuidas minu kuuendal või seitsmendal sünnipäeval, enne seda, kui lehm tõstis mind sarvedega üles, andis naabrimees Tiit mulle klõmaka viina. See oli niivõrd kõrvetav ja vastik, see jäi nii negatiivsena sisse, et ma siiani ei võta. Mitte ainult sellepärast. Ma lihtsalt üritan kaine peaga selles olelusvõitluses toime tulla – ja see on palju raskem.
